Tänane öölugu

Üldiselt on vajalikud asjad sellised rahvakogunemised - kokkutulnud saavad seal veidi ülearust auru välja lasta.
Aga provokaatorit polnud küll sinna vaja.
Järelikult  europarlamentäär hindas oma võimed/populaarsustasemed üle...
Võib-olla isegi sooviski märtriks hakata.
Aga...
Need sovhoosnike/kolhoosnike partei elupõlised liikmed linlaste taktikepi all tunduvad mulle kui revolutsioonijärgsed vene maatamehed isehakanud linnasakstest leeninite lummuses.
Kuid üks asi, mis neid liidab, nagu ka vene ja islamikultuuriruumis olijaid, ongi mure suguorientatsiooni teemal.
Elupõlised talumatsid ei saa linnavurlede veidrustest aru - kui veidruste alla liigitada niinimetet seksivähemuste tegemisi.

Kui siia veel lisada mure eesti rahva püsimajäämise pärast sõna otseses mõttes – kolmandik meie rahvakillust on muukeelne.
Ikka veel. 

Märgid näitavad nüüd alles peale kahte inimpõlve, et eestikeelne haridus hakkab muukeelsete seas hinda minema, kuid meie haridussüsteem lükkab maakeelse hariduse ajaloo solgiauku – kõikjal laiutab endise vene keele asemel millegipärast inglise keel.
Eriti hakkab see tunda andma kõrghariduse omandamisel, kuna ülikoolide lektoraadid on vast kartellikokkulepped sõlminud maakeele minemapeletamiseks ja mahapõletamiseks ülikoolides. 

Seletatakse, et konkurents tingib inglise keele kasutuselevõtu.

Euroliidus.

Aga kui brexiti tulemusel pole inglise keelega euroliidus muhvigi teha, kas meie haridussüsteem lülitab päevapealt saksa/prantsuse keelele ümber? 

Meie kohus peaks ikkagi olema maakeele edendamine, mitte iga tuule suuna peale keele vahetamine.
Sellepärast vast ongi osad eestlased pahurad, et nende esivanemate keel kõrvale tõrjutakse.
Ning see on vesi rahvusluse veskile.
Nagu me nägime ja veenduda võisime - ei ole see ilus ühtigi.

Nädalalood

Nädal tõi igasugu anarhiat minuni, kõige markantsem neist peaks olema sotside järjekordne vangerdus riigi tippametis.

Ei tasu nüüd oma ilusaid siniseid silmi pilutada, et mida?

Et peale ränderaamistiku vastuvõttu astus tagasi siseminister, peaks olema juba vandenõuteoreetikute asi seletada – miks nõnda juhtus?

Kas Anveldi-vana oli kogu aeg sellesinatise raamistiku vastu, et peale vastuvõtmist astus ta oma ametist tagasi? Aga vana sotsina ei tahtnud erakonda põhja viia, siis tõi oma näitlejameisterlikkusega terviseprobleemid esile...

Teiseks oli sotside ja ekrelaste madin.

Päris hirmus hale oli vaadata, kuidas ekre politrukid rahvast üles kütsid – see tegelikult on ehe näide panna inimese mobiliseerumine ülla eesmärgi nimel tegutsema – ning sotside provotseeriv käitumine, mis viis eskalatsioonini, kus „peksti” peorikkuja pikali.

Ei ole minu asi seletada, et kui kuskile külla lähed, tuleb käituda peoperemehe reeglite järgi, mitte ei hakata lällama ja ennast peale suruma. Ega ma tea, kas Euroopast tahetakse snitti võtta? Või soovitakse tõesti nii hullusti pildile saada, et minnakse vastaspoole peole kärama?

Selles mõttes manan mina sotside provokaatorliku tegevuse maapõhja, sest sealt pole neil enam kauge maa natsionaalsotsialistideks hakata...

Ahjaa, Euroopa vabas ilmas kujunes läbi aastakümnete homotemaatiline leppimine ühiskonna poolt. Meil tahetakse ühe-kahe aastaga läbi käia see tee, mis mujal maailmas sai võimalikuks kahe-kolme inimpõlve jooksul. See ongi see tüliõuna südamik, mille pinnal madin käib.

Pole mina ekrelane ega ka hakka selleks, kuigi omal ajal sai loetud Terve Mõistuse Sündikaati, mida tänased ekre juhid üleval pidasid. Toona ajasid nad kirjaveergudel üpris asjalikku jutujura, kuigi oli ka mõttetut mula, sest neil oli väga väikene marginaalne toetus selja taga. Kui aga kaaperdati maarahva erakond enda teenistusse, nii kohe hakkas ülbe suhtumine pihta.

Hetkel jätan oma mölisemise katki ja annan teile nautimiseks ühe kontserdi: 

Tänane öölugu

Ma ei tea, mis selle looga on? 

Sellest ajast, mil "Everybody Hurts" mu kuulmekäikudesse jõudis, tunnen, et see üksilduse tunne painab ja kriibib õige valusalt mu hinge. 

Mida aeg edasi, seda rohkem (l)ootusetuse tunne tekib, ehkki lugu ise vastupidist üritab selgitada. 

Öölugu

Tuleb vaikselt jooma hakata - mitu juubelit on tulemas.
Et see tsüklisse joomine kergemalt läheks, tuleb vanu lugusid meenutada.
Tehnoloogiliselt lihtne, eks ole...

Tänane öölugu

Käisid mul täna külas mardisandid, vabandust, kadrisandid.

Tulles unustasid oma laulu laulda.

Ega sellest polnud midagi.

Ma saatsin nad ära järgmise looga:

Tänane öölugu

Hakka või ennast kartma.

Siin on mitu põhjust.

Esimene on selline, et vesteldes mootori/taustamüras pausi tekkides kuulen/arvan vestluskaaslast mulle midagi ütlemas, millele järgneb minu poolne AH? MIDA? Mille peale teine osapool maalib vähe jahmunud lõusta ette ja osatab samamoodi AH? MIDA?

Teiseks on sõnavara kängumine. Nimelt poole jutu pealt jään ma parajat sõna otsides järsku vait.

Kolmas hakkab juba närvidele käima: ilusat daami kohates tunnen oma sisemuses kihku, mille ma julmalt neutraliseerin. Iseasi, kaua ma seda mahasurumist hallata jõuan – ükskord kaob kontroll ja ... terendavad minu jaoks rootsi kardinad ilma rootsi lauata. 

See kõik on minu meelest üksilduse tulem. Mis omakorda on mu enda põhjustatud. Ega siin saa mina küll teisi süüdistada.

Aga tänane öölugu:

___________________

Üksildust hinges peletan raadiumi kuulamise ja teevee jõllitamisega, sekka ka plaadimängija kräunutamisega.

Üks asi, mis kõrvu-silma hakkab, on hilisõhtusel ajal teevee-reklaamid. 

Nagu lapsed nii hilja üleval passivad, vaadates pehmepornoerootikat ja/või vägivallatut verevalamist. Pauside ajal täheldangi seda, sest siis tulevad millegipärast kaubapakkumised, mis suunatud eelkoolieale.

Nüüd ma saan alles aru, miks mänguasjad hingehinnaga on – neid reklaamitakse igal kanalil ajast sõltumata – see raha tuleb maksku mis maksab lapsevabriku osanikel kinni taguda, sest ega jõnglane nii lihtsalt alla ei taha anda: teistel on nii vinge mänguasi, tema tahab ka... ääää...

Tänane öölugu

Ei oska arvata, kas siia tuleb nüüd öölugude kogumik. 

Igatahes hakkas mu peakolu enne viimast koikussevajumist leierdama ühte viit, mille tagajärjel ma teadvuse kaotasin deliiriumile.

Sugestiivselt esitas kõiki farmaatsiatooteid ei keegi muu kui Kurdi lesk.

Nagu sellest vähe olnuks, mölises neil päevil minuga mingisugune telefonineiu, pakkudes mulle miskisuguseid vitamiine - ei mina aru saanud, milliseid? B, C, D, E kõlavad minu kõrvus ühtemoodi nagu ka T, P, V...
Lõpetasin kõne poole mula pealt ära...
Minu arusaama kohaselt peab organism ise need mineraalained ja vitamiinid kätte saama, mitte, et harjutad organismusele kergema vastupanu teed käima ehk pillistatud vitamiine kamaluga sisse kühveldama.

Tänane öölugu

Mnjah, et siis...

Punt ise - 

Surnud Lõuna. 

Kui ma ikka õieti aru saan 

ja lugu ise väidab, et on 

põrgus parem seltsing...

Nagu tavaliseks saanud, töötab Raisakull ainult nädalalõppudel...

Pühapäeva hommikupooles hakkas mu mölafön lõugama.

Küsiti otse, mida ma õhtupoolikul teha kavatsen?

Äkki tahan linnalähedast hõngu kaanida?

No mis sai mul selle vastu olla.

Vähemalt keskkonna vahetus kuluks ära küll.

Tegelikult oli veidi abi vaja, et saaks kiiremini koorma maha.  

Seega, pärale jõudes polnud pererahvas koju jõudnud.

Sukeldusin siis kaasataritud tunkedesse.

Siis oli aega ajada käruga pikapimaastur põiki teistele ette ja alustada koorma mahalaadimisega.

No te ikke tunnete Raisakulli – ega tema naljalt ikka tööle ei hakka, kui talle pole õlut pakutud.

Niisiis silmasin riiulil poolikut õllekasti.

Haarasin kohe ühe küma purgi omale ligi ning tankisin end esiti poole purgisisuga.

Siis sai tööle hoogu antud.

Puude kantimine läks nagu lepase reega, sujuvalt vaheldumisi õllega tankimisega.

Mingil hetkel saabus peremees ka appi.

Siis läks tempo nagu käest ära – muutus teine vähe kiiremaks.

Kui ma siis kuurist välja sain, oli ümberringi pilkane pimedus.

Matrossovi surm

Kaamos küsis viimati, mis ajendab vanu mehi hulle tempe ette võtma?

Mõtlesin mis ma mõtsin, aga kuna minu mõtted lähevad kommentaariumist kauge kaarega mööda, siis ma mölisen siin veits.

Kui noorte meeste puhul otsustab mässav veri hulle trikke tegema, siis vanamehenässide puhul tuleks meelde tuletada järgmist kõnekäändu – vana hobusekronu tahab ka kaeru nosida. 

Tegelikult lõi mulle Kaamose lugu lugedes millegipärast silme ette kunagi Nõukogude Liiduvabariikide ajal nähtud film, mis rääkis surematust kangelasest Matrossovist, kes heitis end dzoti laskepesa ette. Ainuüksi selleks, et „meie väed” edasi liikuda saaksid.

Kui ma nüüd õieti mäletan, siis süžee kõlas pildireana järgmiselt:

Et tagasihoidlikkus pidavat voorus olema, siis näidati eelnevalt antud seltsimehe käitumist enne kangelastegu, kus paljud relvavennad tahtsid sm. Matrossovi esitada mingi ordeni saamiseks, aga peategelane ei tahtnud sellest kuuldagi, veel vähem näha. 
Roomates oma paari kaaslasega laskepesa juurde ja järsku avastades, et need on verest väljas ehk sõna otsesemas mõttes kuulirahe all surma saanud, viskas ta granaadi dzoti suunas, millele järgnes vaikus.

„Edasi!” karjus eepiliselt filmikangelane ning tõusis veel püsti, taustal aga liikus kogu inimmass mäekülge üles.

Ja siis hakkas kuulipritsi tärin kogu seda inimmassi maha niitma.

Aleksander viskas seda nähes veel paar granaati ambrassuuri suunas, taas oli väikene vaikus, millele järgnes taas karjumine: „Edasi, seltsimehed! Edasi!” ja inimmassi edasiliikumine ning seejärel uus surma niidumasina tärin, mis harvendas edasiliikujate ridu.

Kuna rohkem granaate polnud, siis viimase abinõuna heitis Aleksander Matrossov oma keha laskepesa ette. 

Nüüd selles kohas on õigem küsimus esitada: Mis ajendas noort meest sellisele teole?

Noor ja mässav veri?

Mure kaaslaste pärast?

Kodumaa nimel surra?

Tegelikult ma mõistsin äkitselt nüüd alles, et selleks oli hirm.

Hirm „troika” ehk teisisõnu sõjatribunali ees!

Et pannakse talle süüks kaasvõitlejate massiline hukkumine, õhutades neid edasi liikuma, samal ajal, kui ta pole kindlaks teinud, et kas laskepesa on kahjutuks tehtud.

Hirmusid on mitmeid – ürgsetest läbi iidsete tänapäevasteni välja.

Üks tänapäevaseid hirme on täiskusemisehirm, mis ühiskonna poolt juba varases nooruses peale surutakse, mis hilisemas vanuses põiehaigusi tekitab. Muide, see hirm olevat psühholoogilise toimega – naeruvääristatakse, mitte ei halastata täiskusnud inimest, seejuures unustamata ka mõnitada teemal: täiskasvanud, vana mees...

Kusi pole muu, kui territooriumi märgistamise vahend. 

Loomariigis, kuhu inimene samuti kuulub...

Ehh, selle pika tiraadi perra tuli endal ka hirmus kusehäda peale, raisk! Ma nüüd kihutan nurga taha põit tühjendama. Pärast on ehk sama hea õnnis tunne, nagu lapsel, kes saab jõulupaki kätte.

P.S. Ei osanud paremat pealkirja välja mõtelda, nii et pime aeg on mõtteerksuses ka lihtsalt pime.

Küll homme jõuab töökurja nägu teha...

Täna on Raisakull üpris heas tujus.

Vist.

Homme, kõigi eelduste kohaselt, tuleb silla metalltalad üle jõevee tõmmata. 

Et kõik õnnestuks, võtab Raisakull täna ühe purgi leivavee ligi.

Santivad mardid tema poole ei eksi niiehknaa, siis keerab üsna pea ka välisukse lukku. 

Röövik sai täna teise identiteedi. 

Näis, kuidas ta tollega hakkama saab...

Seni valitseb ta meeltel ainult segadus.