Eila

Raisakulli vaim oli eile juba küünistega suusatamise lainel, et võtab ja proovib kilomeetri-paari jagu liuelda. Kuid kaedes ilusat ilma, otsustas ta kannapöörde teha. 
Ajas soome kelgu välja ning sidus selle istmele kaks mootorsaagi ja põrutas küttepuude varumiseks metsa poole. Kuna kelgul on plastikust lumejalased all, siis ei pääsenud kuidagi kergemalt - küll vajus esiots lume sisse, et pidi vahepeal iga kümmekonna sammu peale kogu seda kremplit tõstma nagu raskejõustiku tuusad oma muskulatuuri pumpavad. Ühesõnaga - rassimist oli üksjagu, et võttis hingeldama. Kohale jõudes oli järgmine etapp sumbata saag käes sügavas lumemannas - see võttis kohe hinge kinni ja higi lahti. Kuna lume alla ei näe, siis oli lumealune maapind konarlik, et võttis mõnes kohas jalad alt ära. Püsti saamine oli vaevaline aegluubis. Kõigepealt saag vähe kõrgemale maapinnale, seejärel parem jalg haarduvuse tõstmiseks paigale "naelutada" (vasakus pole enam grammigi niinimetet pauerit), siis tagumik ülespoole tõsta ning seejärel keha pingesse ja ajada ähkides end poolkummargile. Muidugimõista on  mootorsaag selle ajaga lund täis - viimasest vabanemiseks tuli appi võtta kopsumaht. 
Siis alles sai Raisakull Husq-iga puid langetama, laasima ja järkama hakata. Kolm tunnikest hiljem arvas Raisakull, et tänaseks aitab - neid notte annab kevadel ka kokku korjata. Ettevaatlikult astus ta üle nottide kelgu poole, kui ühel hetkel olid jalad alt kadunud ja Raisakull ilusti selili taevast imetlemas. 
Minut paar-kolm hiljem tuli ennast püsti ajada. 
Kottu jõudes oli juba hämarus kätte jõudnud.