Kalevani-mail

Raisakull ei käinud laulupeol, kuid Taanilinna jõudis ta visiitkaardina oma jalajäljed jätta alles paar päeva hiljem. Seda sugugi mitte hilinemise pärast, vaid  nii oli see planeeritud - üks kunagine kaasvõitleja Pööbelmanni päevilt tahtis visiteerida paari klassivenda ja et juttu jätkuks kauemaks, võttis ta Raisakulli möödaminnes kaasa. Lisaks polnud enam niipalju ummikuid. 
Esimene peatus oli Aegviidus, kust sai külakosti kaasa haaratud. Järgmine peatus - Laagris, kus sai esimese klassivenna uut kodu visiteerida. Kuna sohver elas kunagi teisel pool rööpaid, siis leidis ta ühiseid kokkupuutejooni perenaisega, keda ta pole enne näinud. Jutud aetud, jätsid reisisellid lahke pererahvaga peatse jällenägemiseni.
Taas tuli tengelpunga luhvitada kunagises säästumarketis, kus sai moona varutud järgmise külastusobjekti tarbeks.
Meriväljale jõudes haaras Raisakull oma mölafoni, küsides - Peremees kodus? 
Aga ei, kolmveerandtunni aja jooksul jõuab! 
Selge pilt! Pole hullu - sohver sebis sõiduvahendi muuli juurde, kus rikutud kilukarbi-vaade pilvealust laiska lainete loksumist vastu veest väljaulatuvaid paljaid kivipõlvi näitas. 

Raisakull haaras Rööviku kaasa ning oma konte sirutades talletas nähtu mällu. 

Raisakullile meenus, kui ta omal ajal ehitusbuumi ajal Viimsis haltuurat tegemas käis, oli ta bussiga loksudes ikka mitu korda siit läbi sõitnud.  Kuidagi kurblik muie venis üle ta näo... 

Minevikuküüsis tardumusest äratas sohvri hüüe - Kuule, läki nüüd! 

...Peolaud kaetud, sai lõpuks keha kinnitada. Kuskilt otsiti välja pitsid ja korgiti ilusa värviga vedeliku pudel lahti tervisenapsu jaoks. Muidugimõista sohvrile anti ette õunamahlapakk ja pokaal... 

Lämmi

Väga lämmi on...
Nagu kätte oleks jõudnud augustikuine viljakoristusaeg, kuigi see passib juba üsna pea kohal olla. 
Raisakull võttis mõned tunnid tagasi täielikult aja maha - eelnevalt pani ta ämbritäie vett sauna trepile päikese kätte soojenema. Nüüd teeb aega parajaks, et saaks ennast veega üle lödistatud ja ennast veidiks ajaks värskena tunda.

Üleeile õhtul võttis Raisakull võsaka, pani tamiilipoti saeketta asemel külge ning läks majapidamises olevat viimast bensiiniauru tühjaks laskma. Kuradimast inetu teeäär sai viisakama ilme. 
Et eile oli pilvealune ilm, mis sai täiega ära kasutatud. Kõigepealt tuli värsket kütust hankida. Selleks ajas Raisakull oma väga "januse" sõiduriista ehk kondiaurumasina välja. Sidus kümneliitrise kanistri pakikale ja väntas bensukasse. Koju jõudes jootis ta kõik selle kanistritäie bensiini uuele koduloomale sisse. siis läks ja vahetas viisakamad ürbid töistema vastu ringi. Lõi masinale hääled sisse, istus peale, ütles NÕÕ! ja kujutage ette - kahe tunniga sai plats niidetud, selmet kahte-kolme päeva raisata muruniiduki lükkamiseks. Õieti küll muruniiduki järel lonkamiseks. 

Raisakull tegi uuest loomast ka pilti, aga seda ei anna raalist üles laadida - google on jälle kapitaalselt ja totaalselt midagi perssekki keeranud.   pärast pikka sudimist siin ta on:

Igal juhul numbrikujund meenutab omaaegset kuulsat Moskva autotehast ZIS - Zavod Imena Stalina. 

Sellest on...

 Sellest on juba möödunud paar nädalat või hoopis paar päeva, kes see ikka seda enam nii täpselt mokaotsast oskab poetada, kui hoovis askeldas siuke tuulispask, mis praktiliselt kogu õues vedeleva kergekaalulise materjali aianurka teiseldas. No ammuilma on see teada, et iga tuulepuhang väsib ükskord ja siis on veidi aega selline tuulevaikus, mil sääsed kiletiibade pinisedes objektile kõhutäit saama minnes järsku alla kukuvad. Vot seesama moment on mesilassülemil täpselt ajastatud uue kodu leidmisele enne, kui järgmine, eelmisest tugevam tuuleiil, pere laiali lammutab.
Sel hetkel oli vaja Raisakullil kähku peldikusse minna ning teekond sinna kujunes üpris kiirete sammukestega. Et ülalmainitud kari mesilasi oli kuskilt mesilast plehku pannud ja ilmselt leides uue asukoha just praegu garaažiks oleva vana viljakuivati kütmise sissepääsu, mis kolhoosiaegu maakive täis laotud, sumisedes nii valjult, et Raisakull jäi hetkeks kõhklema, kas tasub siit kaudu edasi liikuda või tuleb uus marsruut tekitada. Kuna häda ei anna häbeneda ning selsamal hetkel lõi kino üles teadvusest silme ette kunagi nähtud dokumentaal, mis näitas, kui õieti mäletada, et mesilassülem on suht ohutu, siis võttis Raisakull snitti julge hundi rasvasest rinnast ning liikus ettevaaatlikult ihaldatud asutuse suunas. 
Ennast kergendanud, kuid mõneks ajaks istudes mõtisklema jäädes tuli Raisakullile pähe, et enne tähtsat toimingut oleks võinud enne vaadata, ega teiselpool istmikku ennist kohatud loodusnähtusega midagi sarnast ole. Muidu pärast sutsakate saamist ei oleks pükse saanud üles tõmmata - tagumik hullult paistes nagu pügmee suguharu liikmetel.