Raisakullile meenus tänase päeva puhul, et too oli pioneeritõotuste andmise päev - V.I.Lenini sünniaastapäev - mil toimusid üle suure Nõukogude Liidu koolides pidulikud aktused, mille käigus omakorda peale tõotuste ettelugemist seoti noortele pioneerihakatistele punane kolmnurkne kaelarätt kaela ning peale seda tuli saluteerida ja röögatada "ALATI VALMIS!"
Raisakull oli ka valmis pioneeriks hakkama, kuid saatus viskas 45 aastat tagasi talle vimka.
Nimelt korjati Raisakull paar-kolm päeva enne seda ülitähtsat sündmust Pööbelmanni instituudist teiste seast ära. Raisakullil tuli pioneeriks hakkamise asemel end ette valmistada riiklikuks iga-aastaseks sanatooriumikülastamiseks, mis koosnes kahest käigust Rakvere san.epid.jaama - esimene kord proovide andmiseks ja teine paar-kolm päeva hiljem vastuste kättesaamiseks. Peale lastearsti külastamist võis Haapsallu sõit alata.
Sügisel oli Raisakullil siiski kolmnurkne verine pearätt kaelas ning algul saluteeris ta innukalt, mis hiljem muutus lohakaks käehoidmiseks teise käe abil. Aleksandrovi teose ettemängimisel ei tahtnud Raisakull eriti toolilt tõusta ning paljude õpetajate kurjad pilgud olid ka põhjuseks, miks käitumisehinne alla läks.
Seega kokkuvõtvalt Raisakull ei saanud kuidagi parteiliini toetada ega suurt Nõukogude kodumaad kaitsta.
Kolm aastat hiljem sättis saatus Haapsalu sanatooriumis uue liini paika - üks kutt väitis, et tema vanaisa oli Wabariigi minister ja sellest tulenevalt sai Raisakull aimu sinimustvalgest ja muust sellisest, mis päädis aastaid hiljem kuskilt hangitud Wabariigi-aegsete ajalehtede lugemisega, misjärel Raisakull asus omaenda rahvusliku eneseteadvuse harimisele.
Aga olgu, Raisakull läheb nüüd taas puid kuuri alla vedama - nädalajagu päevi on selle töö all kinni, ehk jõuab enne vihma lahtised hunnikud ikka sisse taritud...
2 kommentaari:
Ma olen see "eluaegne vabadusvõitleja", kes pioneeriks ei astunud. Pinginaaber ässitas, sest meil oli ühine koolitee ja ta ei viitsinud üksinda peale tunde, kui pioneerid jäid koondusele, koju vantsida. Nii me klassijuhatajale põhjendasime ja ma ei tea, et seetõttu oleks meie vanematega vesteldud või miskit. Meid ei kiusanud selle otsuse pärast keegi.
Mulle meenus koondusega seotult, et neid polnudki, vähemalt pole mul mälukilde neist. Vähe sellest - pioneerijuht oli meie klassis kasvataja, kes lõunast alates hoidis meil silma peal, et liig ülemeelikuks ei muutuks.
Aga jah, lõpuks sai siiber neist kaelarättidest - mõnel aastal oli minu kui vandeta pioneeri kaelaplagunurgad rebitud, et polnud raha isegi uue ostmiseks, kui mu mälu ei peta, siis Tarbatus oli kaelaräti hind 75 kopikat.
Postita kommentaar