Jätaks järgmise vahele

Tohter oli kummargil rüperaali, mis asetses tema põlvedel, kohal ja tippis kahe sõrmega tähti ritta, vahepeal nohisedes ja köhatades, nagu hakanuks ta väga tähtsat kõnet pidama.
Võis lausa vanduda, et täpipealt iga kahe ja poole minuti pärast tõstis ta pilgu, vaatas veidi närviliselt üle paksude prilliraamide patsiendile otsa ning süvenes taas tippimise lainele. Ilmselgelt ei usaldanud ta oma patsienti, kes istus teiselpool lauda, kus olid laiali paberkandjal diagnoosid ja mõned röntgenülesvõtted, ning kes tundis end ekstra vabalt. Just nagu oma kodus, kus võis enamuse arust meelelagedalt olla, kus näiteks puuksutada suvalisel hetkel või köögis trussikute väel keha kinnitada. Põhjanaabritel olla mingisugune termin selle kirjeldamiseks – kalsarikänni. Selle kinnituseks oli patsient oma rõivistusest tohtri nõudel läbivaatuse tarbeks irdunud ning istunud külmal toolil, mis aegamisi kehasoojusega kohanes.
See sõnatu vaikus, mille katkestas klahvide rütmiline toksimine ja tohtri nohisev hingamine, oli ülemäära kaua kestnud, et patsient otsustas ühel hetkel kõhtu punnitavatele gaasidele järgi anda – üheaegselt tulid nii peenike pikk peeretus ja sama pikk jäme röhatus. Veidi teravam kuulmiselokaator registreeris samal ajal teisalt veel ühe autokäivitamise-laadse puuksutamise, mis sumbus röhatuse lõppu.
Otsekohe oli kogu see läbivaatuseruum paksu lehka täis, et võis seda lausa nüri saabliga raiuda.
 Tohter oli selle sel kriitilisel hetkel, kui ülalmainitud odöör tema ninasõõrmetesse tungis, klahvide piinamise katkestanud, heites oma süleraali mütsuga lauale ning hüppas kiirete liigutustega akna alla ja avas selle täiesti pärani, samal ajal ise näost punane nagu üleannetu tembuga vahele jäänud koolipoiss.
 Patsient jälgis aga oma süüdimatu larhviga tohtri sügavaid kopsuharjutusi ning nentis endaga rahuloleval toonil: „Nüüd saate siis papritesse juurde lisada kopsupõletiku.”
 Tohtrile jõudis see sõnum kiirelt ilmselt tänu värskele ja kargele luhvtile pärale ning ühmas mokaotsast, et patsient võiks riietuda.
 Patsient tõusis kahetsevalt toolilt, mis oli juba tema kehasoojusega üles soojendatud, ning hakkas kiirustades hilpe selga ajama.
Tohter seisis ikka veel ennastunustavalt avatud aknal, andis patsient pomisedes teada, et ta jätaks järgmise kõhugaaside vallandamise vahele, kuigi kõhus mullitab nüüd hullupööra.
Eskulaap ärkas justkui letargiast ja astus avatud aknast eemale ning käsutas haige akna alla ja soovitas teisel end hygge-vaimu tunda...