Pulmakleit

Terve sügise ootas tee, et teda millalgi ära ka kositakse.
 Miskipärast ei tahtnud keegi seda teha.
 Lõpuks, kui ilmad külmaks kippusid minema, tajus tee, et keegi ikka piidleb teda.
 Nagu viisiga sõna kunagi ütles, et lumi sadas maha ja valgeks värvus maa, oli nüüd kahel armunul kihlumisega kiire.
 Tõsi küll, raskustega - iga kord, kui tali karge pilgu tee poole heitis, kihutas Une-Mati oma Soola-Leidaga kohale ning külis soolasuhkru-maitselisi teri nende vahele, mis hõõrdumisel hoopis tali meheaud kriipis.
 Kuid lõpuks nad ikka paari sai pandud, hoolimata igasugustest ilmaprotestidest, mis tõusid lausa taevani, et pilvede vahelt hakkas sadama hullupööraselt suuri lumeräitsakaid.
 Prooviks nüüd veel kord seda pulmakleiti sulle selga – ütles tali külmalt teele, ning ronis talle otsa ning nautis viimase läbi suve talletatud sooja armastust, kuniks seda jagus...