Loodame, et nii siiski ei lähe

Aeg oli üsna hiline, kui ma Kaplinna ühes öölokaalis teadvuse kaotasin.
Ega ma joonud palju, ainult mekkisin, haugates peale pakutavaid hõrgutisi, muidu oleks keel üsna paks olnud vürtsistest toitudest.
Aga see oli küll meeles, et ma jäin tudule ühe kena ja sihvakalt saleda näitsiku kõrval, kes ei paistnud minust üldsegi huvitatud olema – mis sa arvad, et punsunud näoga ja paksu õllekõhuga vanaldane või keskealine meeskodanik neiukest huvitab? Ega ma arvanudki... 

 Ärkasin lainete loksumise peale. Unesegaselt keerasin end kõhuliolekust seljali. Mingisugune riidest hilp liikus muga kaasa, mistõttu tundsin end aadamaülikonnastatuna. Silmi avades tajusin kindla pinna kaasakiikumist lainete taktis – keegi oli ilmselt minuga vennastunud ja mind oma paati vedanud nagu purjus inimestega ikka vahel juhtub. Ikkagi ei saanud ma aru, kuidas nii järsku ära sain kustuda.
Lasin pilgul kajutis ringi liikuda – kajut nagu kajut ikka, aga ilma akendeta.
Poikvel uksest immitses intensiivne päikesevalgus, mis valgeks võõbatud seintelt peegeldades ruumipimedust veidi valgustas. Koiku, kus ma lebasin, oli ilmselt kaheinimese jagu, et andis ennast keerata ilma, et maha lennanuksin. End istukile ajades tundsin keha siidiselt katva lina põrandale libisemist. Uurisin napi valguse käes, millega ennast katta, kui inimeste sekka suvatsen astuda. Ikkagi tuli see siidjas lina üles korjata ja endale ümber tõmmata.
 Tekile jõudes heitsin kiire pilgu ümberringi – olin jahi pardal avamerel.

Aga mis eesmärgiga minusuguse jaoks üldse see suur vaevanägemine nagu esialgne uimastamine ja pärast tassimine luksusjahi pardale?
Inimkaubandus? Elundite doonorlus?
Kurat, jama ju, kui veel ujud nagu vene kirves muiste, siis oled siin nagu vanglas...
Lootkem, et nii siiski ei lähe.
Samas jällegi – senine elu ei pakkunud kuigi palju rõõmu, vaid tõi mittemidagimõistetavat kurbust ja arusaamatusi mu hinge.
Nii, et kahe otsaga asi ikkagi – tasub äraootaval seisukohal olla.

 Mu mõtiskelu katkestas rõõmus naishääl: „Oligi sul tagumine aeg üles ärgata!”
 Keerasin kohe oma pilgu hääle suunas ja jäin teda jõllitama.
 Viimati öölokaalis nähtud naisterahvas seisis üksi rooli taga ja naeratas imearmsasti ning jätkas: „Eespool on Hea Lootuse neem!”
 Tundsin seda kuuldes, kuidas kõht krampi kiskus, sest midagi head sealt tulla ei saanud – ringjad hoovused ja tormid on seal kuuldavasti tuhandetelt meremeestelt lõivu võtnud.
 Nähes mu kaameks tõmbuvat nägu kõlas üle jahiteki hüüe: „Hei, sina! Kobi nüüd kajutisse, ma lukustan rooliratta ja tulen ka sinna!”
 Kuna kapteni käsk on A ja O, siis ei hakanud ma vastu vaidlema ja taandusin kajutisse.
 Mõne minuti pärast ilmuski ta kajutilävele, olles ise jummelist alasti, riputas põleva tormilaterna kajuti lae konksu otsa ja sulges hoolikalt sissepääsu. Tugevalt lükates tõukas ta mu koikusse pikali ja ronis mulle peale.
Sel hetkel, kui ta mind endasse haaras, hakkas me pisike laevuke üles-alla, paremale-vasakule viskuma, andes oiates märku, et olime juba Hea Lootuse vete meelevallas...