Nüüd on küll siuke tunne, et võiks nagu suusahooajale punkti ära torgata ning suusad okulaaride alt ära peita. Need napid suusatunnid andsid Raisakullile võimaluse nautida täiel büstil talvemõnusid, aitüma tolle eest veel ja veel kord. Ja veelkord! Ja veel...
Veel eile lootis Raisakull paar tunnikest tahkel veel liuelda, kuid lumised betoonjalatsid ei lasknud sugugi suusatada, mistõttu oli võimalus asi selleks hooajaks lukku panna. Nii sulaks läks, et suuskade pidamisemääre võttis lume suusa külge ja korjas seda üksjagu, et Raisakulli närv süsimustaks läks ning hea tahtmise manu loobus edasisest rapsimisest.
Aga see-eest üleeile oli nii ideaalne libisemine hoolimata raja lahtise lumega täistuiskamisest - nii kui Raisakull jõudis ringi peale teha, tuli uuesti ennist sissesõidetud rada sisse taguda. Nii rassis Raisakull kolm tundi järgepanu, sekka ka mõned minutid hingetõmbeaega, muidu oleks südame liigkloppimine peksnud vasaku kopsu segi ning hakanud murdma roideid.
6 kommentaari:
Ega jah, üks korralik suusarada annab ühest küljest liikumisvabaduse, teisest küljest paneb ette kindla marsruudi...
Ilus-mõnus talv.
Täna hommikul tabasin end kohvi juues mõttelt, et kevadine sulailm paneb suusatamisele piirangud peale...
Jah, üle pika aja taas ülimõnus talv, mis algul ei saanud vedama...
Nojah, raudtee on ju rongi suhtes ahistav konstruktsioon nagu su suusarada sinu kulgemise suhteski.
Kuigi, kui aus olla, võisid sa kasvõi uue raja teise kõrvale teha. Rongil on sellega teatud saskusi...
Rrrrrrrraskusi*
Rrrr...
Hehh, kusjuures, kui veidi teravama pilguga kaeda, siis viib üks lume alla mattunud rada "vasakule ära" - noh nagu nõukogude ajal raudteedel koormatega "kombeks" oli...
Seda ma mõtlema jäingi, et mis sakuskat rongil vaja läheb...
Postita kommentaar