Kogu aeg on nähtus nimega „Elu” teda solgutanud ja väntsutanud nagu kass mängiks hiirega ning kes vahepeal huvi kaotades jätab oma mänguasja laokile.
Võib-olla seetõttu pole Raisakull üldse tundnud, et üheski kohas võib kodune tunne olla.
Ja kui tekibki mõte, et jah, siia kanti võiks oma juured alla ajada, viskab elu järjekordse lõngapuntra lahtiharutamiseks, misjärel Raisakull oma seitse asja kokku pakib ja vehkat teeb. Ei, mitte et ta kardaks seda kera lahti harutades leida maailma ihaldatuimat süsinikku, vaid õigluse(tuse) tundmus närib hinge.
See tähendab üldjoontes toda, et kogu aeg on tal kuklas tiksumas mõte – ei, see kant või koht pole ikkagi minu jaoks...
Kuigi võiks juba maha rahuneda.
Viimasel ajal ketrab Raisakulli kolbas aina enam ammu väljakäidud mõttelõng väiksema elukotuse rajamine sinna, kus lähim naaber pesitseks kahe ja poole miili taga.
Veel parem kui kümme versta lahutaks lähimat elamisekotust.
Aga kust seda niiväga võtta on...
Siis saaks Raisakull oma hingevärinalainete summutamisega ühele poole.
Selle viimase puhul peab koheselt õige nurga ära arvutama, muidu põrkab „anastaja” peale Phobosele antud järjekordset lohku Marsi pinnale tagasi, haarates ühtlasi mingisuguse tundmatu foobia kaasa.
16 kommentaari:
Kivi näeb välja nagu jalutuskeppi ja oranži tutiga mütsi kandev papi.
Aga mis imeasi see musta värvi koll kivi peal on?
Süte valgus on soe....
Aga kiiret pole. Valgusesse läheme kunagi kõik 😁
Rahutu hing? Aga kes on öelnud, et juurdumine see ainuõige valik on.... Naudime seda, mis antud :)
Ma olin vahepeal inimestest nii väsinud (töö tõttu pidev suhtlemine), et tahtnuksin kuskile kaugele üksikule saarele või kodutuna Mexicosse silla alla pappkasti elama. Peaasi, et keegi ei tunneks mind ja teised inimesed minust ringiga mööda käiks. :)
Tuu lätakas peaks olema kopraonu kirsavoi tald - ma nimelt lammutasin kopratammi ja mida seal ka oli: penoplasti, katteloori- ja kileräbalaid, odekolonni-, viina-, õllepudeleid, nahast käekott, koeralaip, mänguasju, ülalpoolnimetet kirsatald jne.
Söevalgus on ja omaette hvenomen - talletasin pildi aparaati ja hiljem hakkasin uurima, mingisugune pea või mask joonistus paremal pool välja.
Rahutu hing jah - senikaua kui ta rahutu on, elame veel, teispoolsusesse jõuab alati minna, isegi kui peaksin see viimane olema...
Pappkasti-Mexico... selle peab mõtlemise tarbeks võtma...
:D
Ollev mulgi noit elokotusi õkva mitu olnu, aga pääle Pööbelmanni Instituudi olle iks suht üten kandin elotsenu, nu konne mul nõnna ullusti juusta...
Perkele, munakõllane om segast pessmä nakanu, võtsi kätte nink kaotasi mu nime är...
Et mida sa jooksed, kui saab kulgeda oma valitud tempos. :D
Mul olid kõik need kolimised põhjusmõtteliselt peale sunnitud...
A tõsta veidi tähti ringi - ma sain su tiitliks "now kunn" elik mingisugusest segakeelsusest maakeelde tõlgituna "uus kuningas".
Nõnda, et õnnitlused!!!
Mul oli kunagi selline mänguasi nagu esimesel pildil. Mitte mu lastel, mul endal :)
Äkki ongi sinu jagu?!
Ma karjusin küll - Kelle oma? - mitte keegi ei vastanud ja jätsin sinna kivi peale. Nüüd on see kivi vee all.
Ei ole. Minu elas too lelu üle, mu lapsi mitte.
Tulli miilde tuu kerkolaul: Võta nüüd Issandat, vägevat Kuningat, kiita!
:D
Eks ma kevadepoole suvel kaen, kas on teine alles, ehkki kahtlen, kuna kevadine suurvesi võib plastikmänguasja allavoolu vedida.
Postita kommentaar