pühapäev, 14. veebruar 2021

Hüva valge terashärja aastat...

 ... ja hääd sõbrapäeva! 
Sõpradest niipalju, et ega mul kohalike seas neid enam olegi - kõik on läinud. Ära.
Küll aga on mul üksjagu sõpru jäänud vanast ajast, aga need elavad ohutus kauguses. Nii kõlistasin näiteks üleeile õhtul oma kunagisele pinginaabrile ja soovisin talle sitta, kust ja tervist ehk teisisõnu sitkust ja tervist! 
Oli teine parajasti koduses isolatsioonis. Päris pikalt sai mölisetud. Kuigi jah, mingil hetkel tundis ta huvi minu olukorra üle ning seejärel hakkas pikalt pajatama tööturu võimalusist, millele ma noogutasin kaasa ja lõpuks lisasin sarkastiliselt - linnas on see võimalik, kuid sellises "hüljatud maakohas"... 
Oeh, loodetavasti ta ei solvunud. 
Ühest asjast ma aru ei saa ega saa vist saamagi - miks linnasaksad-prouad eeldavad, et kogu vabariigis on tööd nagu riiulilt võtta, ainult vali endale sobiv ja anna tööle takka ning kühvelda ainult raha karmanisse. Aga sellele nad ei mõtle, et linnas makstavat palka ei ole maal võimalik saada. 
Tooksin näite hiljutisest jutuajamisest ühe mehega. Nimelt oli tema, pool sajandit turjal, läinud kuulutuse peale ühe firma ukse taha, personaliasjatundja oli vanust teada saades ütelnud: "Ei! Nii vanu inimesi me ei palka."
Töökohale kandideerija imestas - Mul lapsed üles kasvatatud, nad kõik on oma elu peal, ma saaksin täie auruga panustada teie ettevõtte heaks! Kui te nii lihtsalt loobute mu teenetest, siis jäägu, tänan vastuvõtmast!
Ja tuli sellest ettevõttest tulema. Järgmisest sai ta igatahes parema pakkumise ning ajalehti sirvides irvitab talle "ei" ütelnud ettevõtte üle - nemad otsivat siiamaani töömeest... 

Endiselt proovin end toonuses hoida ja võimalusel suuskamas käia. Vahepeal olid selised külmad, et tahtis mu varbad ära võtta. Aga sellest hoolimata väga mõnus on. 
Lisaks olen aru saanud, et parema poole jäsemed ei taha korralikult vunksida - jõu kadu on märkimisväärne. No eks mul tuleb sellega leppida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar