Raisakulli suusaminutid 6

Täna tampis Raisakull soojenduseks ühe raja veel juurde. Kui sellega ühele poole sai, võttis sissetallatud suusarajad ette, et pärast sõidab enda jahutamiseks värskema raja rahulikult sisse. Noh, ei pääsenud Raisakull tänagi kukkumisest, kuid edusammud on visad tulema -  eelmiste päevadega võrreldes oli kukkumisejärgne püstisaamine vähe kiirem.
Miks aga Raisakull jälle lendas?
Järgmisele tasandile jõudmiseks elik mingitele iks-mängudele pääsemiseks tuli suusad risti saada. Toda mitte meelega.
Paralleelsed sissesõidetud lumesooned lihtsalt ristusid mättatuutsaku juures. No seal ei saanud suurt kaart ka teha, nagu maanteedel on ohutussaared, mätas mätta otsas kinni, siis läks Raisakull kergema vastupanu teed. 
Peale seda miniatuurset maavärinat jäi Raisakull koibadele ning suusatas kaks tundi järgepanu hästi rahulikult, nagu möödaminnes sõitis ka värske suusaraja mitu korda üle.
Täna unustas ühe asja maha - needsamad aurupungiokulaarid - seetõttu pidi mitu korda oma mütsi kohendama. Ega neist prillidest täna suurt tolku polnud, sest lisaks hakkas lumeräitsakaid taevast alla langema. 
Jah, aega võtab see suuskadele püsimise oskuse taasomandamine, kuigi ammusel ajal meeldis Raisakullile suusatada ilma keppideta. Mis pani mõtte pähe, et veebruarikuus peaks proovima kepivaba suusatamist - rada läbida ainult koibade jõul ning kepid on lihtsalt selleks kaasas, et kukkumisejärgselt nende abiga püsti saaks. Kuid arvestades seda va ammust aega ja võrreldes tänase seisuga, on üks asi, mis erineb totaalselt - toona oli rada sisse lõigatud ja sileda maa peal versus praegune huupi rajatud konarliku aluspõhjaga.