Vanduda või mitte vanduda - selles on küsimus

Nomaitia, kas maikuus tuleb mul veel vandumise postitusi.
Esiteks.
Ma olen kõik oma kribamised LibreOffice vahendusel kirja pannud.
Hea mugav on sedasi vaadata tühja virtuaalset paberilehte, mis täitub varesejälgedega, õieti küll raisakulli jämedate koivajälgedega, elik teisisõnu trükimustaga, kui ma klahve vajutan.
Kui ma tõstan kirjutatu ümber veebilehitseja Kroomi baasil Opera kaudu Bloggerisse, sest ei tasu ju oma lolle mõtteid vaka all hoida, sest muidu ei osata oma tarkust hinnata, eks ole, siis jäädvustuvad kõik mu väljendatud arusaamad nõnda, justkui kõik tähed oleks nagu karjaaedikusse aetud tapale määratud loomad – hunnikus ja teineteise küljes kinni elik sippitud.
Lahendus oli minna bloggeri HTMLkoodisektsiooni ning paisata kogu kirjapandud idiootsused pasahunnikuna sinna ja jälgida eelvaatega, et kõik korrektselt paika sai toimetatud, kui ei ole, siis koostamise nupu kaudu kõik paika nihutada.
Teiseks.
Vahepeal pakkus seesama bloggeri-keskkond proovimiseks uut skeletti. Ilmselt on see välja töötatud tahvli ja telefoni kaudu postitajate jaoks.
Ja kui mina vana stagnant – kasutan endiselt rüperaali – tahtsin tagasi tormata vanale ja väetile kondikubukavale, siis ei leidnud seda nuppu üles. Oi, kus ma vandusin oma uudishimu, raisk!
Paar kuud hiljem ehk paar päeva tagasi tekkis nagu öömütsist vanale süsteemile tagasisõidunupp esile ja muidugimõista vajutasin konservatiivse skeletikujunduse peale tagasi.
Kolmandaks.
Mõned blogijad on kurtnud, et blogipuu ei näita nende postituseõisi.
Külm on väljas – las läheb soojemaks, küll siis õied viljuvad.
Kuigi jah, ma pole ammu enam blog.tr.ee-sse oma nokka pistnud, nüüd uudishimust siis võtsin ja kaesin.
Kõiksepealt kerisin kogu selle krempli alla otsa välja – 2016 oli see aasta, mil viimati arendaja oli sellest huvitatud.
See tähendab vist seda, et peale huvi kaotamist jäeti see blogipuu saatuse hoolde – ju siis ei tasunud omal ajal blog.tr.ee ära ostnud reklaamifirmal sellega jändamine ära.
Blogilistide nimekirja vajutades tuleb igasugust saasta küll hieroglüüfide, küll rämpspakkumiste näol. Tähendab see seda, et võib-olla, aga ei pruugi olla see nõnda, on blog.tr.ee kaaperdatud häkkerite poolt.
Neljandaks.
Kunagi, kui tahtsin blogipuu küljest lahti haakida oma esimest veebipäevikut, ei lastud kasutaja soovi järgi toimida – pole vastavat nuppu, pole ka probleemi.
Sellest ajast oli tuntav esimene suurem blogijate väljasuremiselaine – paljud loobusid kirjutamast, vähesed muutsid oma blogiaadressi või muutsid oma blogid kinnisteks.
Minu postitused aga ilmusid ikka blogipuus, ehkki ma ei teinud selleks mitte kui midagi.
Ei uuendanud mingisuguse segase koodi järgi oma ilmumissagedust – aastas korra tuli blogipuu koodijupp oma postitusse kribada, et edaspidi kribamised õigeaegselt ilmuks. Sellega kinnitasid üksiti oma aktiivset blogielu.
Viiendaks.
Kaks eelnevat punkti kokku viies, tõstab minus küll paranoia oma koljut – unustusse jäetud blogipuu on „võimalike häkkerite” meelevallas ja soovitakse seal „edevuse laadal” ennast näidata?!? 
Kuuendaks.
Igasuguste „surnaalide” reklaamiÄPUD ei suutnud kiusatusest hoiduda ning lisasid klikinäljas oma peremeeste väljaanded blogijate kokkusaamisekohta.
Seitsmendaks ma enam ei viitsi, sest laiskus ei lase.
Laiskusel on see voorus, et paljud kaheldava väärtusega tegemised jäävad tegemata.