Unesegased

Ammu aega tagasi nägin unes järgmist stseeni.
Mis tundus nii ehedana, et tänapäevani olen selle lummuses.
Ainult, ma ei tea, miks?

Karge külm.
Kirikulühtrid annavad sellist kollakat valgust. (Mu taju tõlgendas seda, kui matustena). 
Kuused ehitud - järelikult jõuluaeg.
Siis kuulen kerkosaksa sõnamulinat, mis lainetena mööda kerkot voogasid.
Oreliviled hakkasivad huugama.
Kõik jäi järsku vakka - kohalolijate pilgud suunatud minule.
Pööran pead, et vaadata ümmerringi ja näen, et assamait, päevakangelane siiski ma ise.
Mitte kirstus, vaid looritet naise kõrval.
Ütlen AHSOO... JAJAHH.
Naine mu kõrval kordas positiivset JAHHi. (Tema pehme, õrna hääletooni järgi pidi ta lausa jumalanna olema). 
Lubatakse suudelda. Hakkan loori ülespoole tõstma...

 Sel hetkel kuulen läbi une: ÄRATUS.
Kurat võtaks.
Kui see „äratus“ vaid viibinuks paari minuti võrra, oleks vast ma näinud oma (tulevase?) kaasa nägugi.
Seni otsin ikka veel Temakest, kelle ma unes ära kosisin.

Eeltoodut arvestades ei tahaks ma kunagi ärgata.
Kuid pean seda siiski tegema.
Väsimuse kiuste. 
Muidu jääks isegi unesegane rebane pildile püüdmata.

Kümmekond aastat tagasi suunas elu mulle kätte sellise hetke, kus ma märkasin magavat rebast õunapuude all. Seejärel kiirustasin kähku pildimasinaga välja, Aga ilmselt välisukse sulgemise hääl äratas looma üles ja muidugimõista tegi ta sääred. Ning minu saagiks jäi see ainuke pilt, kus sätted olid kõik paigast ära - tuli selline hallivõitu pilt, mille ma mudisin digiKam-iga enam-vähem vaadatavamaks, võib-olla isegi liiga palju...