Oh sa kurat!

Kuradi kurat!
Hommikul ärgates jõllitasin tükk aega oma kaamerakotti ning sisetunne käskis/soovitas kohe pärast hommikusööki see ühes võtta.
Aga teate, kui juba eelmistel kordadel midagi erilist ei toimunud, siis jätsin selle toimingu tegemata.
Osalt pettumuse, osalt usalduse kaotamise ja osalt laiskuse tõttu.
Sedakorda oleks mul votujahi teema, mis kannatab välja nimetuse "Märka mind!"  värske pildiga kaetud olnud.
Sa kuradi raisk! ma ütlen.
Haavikuemandat nägin. See kalpsas rahumeeli mööda põllu äärt ja kui ma vilistasin, siis pani jooksu keset põldu, kus ta peatus mõneks minutiks ja ajas ennast tagakoibadele sirutades end nii suureks, et kõik näeksid teda.
Ja nähes mind, kes ma seni põiepakitsust tagasi hoides rahulikult kaesin paigal olles teda, liikuma hakkamas, pani traavides üle põllu, siksakitades nagu nipponi tuuninguässad driftides kurve võtavad, nõnda-et  tolmujutt järel...
Ajab ju vanduma?!