pühapäev, 5. aprill 2020

Köhömm...

Miks peab inimeseloom teist õnnitlema stiilis a la palju õnne, palju tervist, pikka iga aastateks?
Olen nende verbaalsetest õnnesoovidest tüdinud.
Kõriauguni.
Mõni aeg tagasi kasutasin sellist väljendit nagu „Sitt, kust ja jõudu!”, mis pole ka originaalne.
Pigem on see aastakümnete tagune hale paroodia, millega sai ennast või asjaosalist väheke lõbustada.
Paar päeva tagasi aga saatsin ühele kamraadile tähtpäevaõnnitluse.
Et siis nagu algupärane vaimuvärske puhang käis mu ajudest läbi.
„Seda, et – Paljunda see õnnesoov enda jaoks sobivasse mõõtu! Õhtul proositan!”
Vastuseks tuli mõni aeg hiljem suu kõrvuni tõmmatud irvitav naerunäoga emotikoon.
Mida veel?
Ahjaa, ma ei viitsi enam oma kolbalt karvu pügada.
Siinkandi inimestele näib olukord uudne olema - ei suudeta kuidagi leppida mu habemetüükaga.
Küsivad alailma, et mis pintslit sa oma lõua otsa kasvatad?
Mis peale mina vastan stoilise rahuga mitteoriginaalselt: „ Misasja, raiperajakas, sa julged siin kobiseda? Sa ei tea, et mul on kiire ja sellesama kiiruse tõttu mu larhv vajub sissepoole nagu varakevadine suurvesi Assamalla luha peal? Pealegi – oled sa mõelnud, et varsti on taas jõulud, ehk annab siis pikka rubla teenida, kui ehtne habe põlvedeni ulatub.”

Aastaid tagasi käisin haltuurat tegemas – kaubeldi mind jõulutaadiks.
Ja kõhedusttekitavalt imelik küll nüüd teada saada, et tookordne oli asjaosalistele nii mällu sööbinud, et ei varasemad ega hilisemad jõuluvanatamised teiste poolt ei andnud pooltki seda efekti, mis minupoolne janditamine andis.
Nomaitia.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar