Hakake juba peale!

Istusin juba tükimat aega kirjutuslaua taga.

Sulg tindipotsikus sähvatavat loomeidu ootamas, paber aga igavest noorust demonstreerimas.

Iseasi, kui kauaks.

Käsi sirutus juba mitmendat korda üle laua, et haarata sulg ja kirjutada paberile esimesed kortsud.

Poolel teel millegipärast jäi mõte kiratsema ning käsi tõmbus tagasi.

Kurat!

Nagu mõttekrambist vähe oleks – vasak sääremari andis märku, et mulle usaldatud pindalal meeter-korda-poolteist boksis maratoni ei jookse.

Üritasin...

Ammu vaikis hääl taamal, andes üles teemasid, millest tuli kirjutada.

Kõhedusttekitavalt üksluiselt luges tosinkond erinevat pealkirja.

Metalselt.

Ja raskelt raiudes.

Sekka kostva kahina saatel.

Kuid üks kord.

Kohati oli kahin jäänud kõige olulisemat lausejuppi segama.

Millega koos kadus mu keskendumisvõime.

Sest küsimusi siin ei esitatud.

...püsti tõusta.

Sellega andsin justkui märku, et olen lõpetanud.

Nii oli juhendis, või mis ta nüüd oligi, eeskirjas must-valgel kirjas.

Koos punases kolmnurgas asetseva hüüumärgiga.

Millele ma ka oma pookstaavid lisasin, nõustudes tingimustega.

Kui aus olla, siis ega vaim enam peale tulnud.

Seda enam – mul polnud meeles pealkirjagi, mille järgi saanuks teemat aretada.

Nüüd, kui ma juba oma tagumiku toolilt tõstsin ja selja sirgu ajasin, tuli meelde, et metalne hääl kraaksatas viimati: „Hakake juba peale!”

Too kostus liiga võikalt ja nii selgelt, et mul hakkas külm.

Kehale tekkinud kananahk et tahtnud kuidagi taanduda ega külmavärinad vaibuda.

Nüüd selle tõttu kannatas mu oskus mõtteid kirja panna.

Kramp vasakus sääremarjas tugevnes.

Pilt silme ees kiskus pimedaks minema.

Pidin end toetama boksi seina najale ja kummarduma, et kohin mu kõrvus järele annaks.

Boksi sein ei pidanud mu raskusele vastu.

Kukkusin tundmatusse, haarates kaasa üha laiemalt rebeneva jõupaberi.

Jõudsin silmata teisel pool istuvat kuju.

Kohkunult oli too täiskirjutatud lehele ümber ajanud tindipotsiku.

Kahetseval ilmel jälgis ta, kuidas tindiplekk paberil aina laienes, nullides suure vaevanägemise.

Kahetsus ta silmis muutus paar sekundit hiljem suureks raevuks.

Ennastunustavalt kargas ta mu kõri kallale.

Enesealalhoiuinstinkt võttis must võimust.

Tekkinud rüseluses langesid üha rohkemad boksiseinad me ümber.

Kõikjal, kuhu boksi me ka keerlesime, oli tunda kirjutajate vihast kättemaksuhõngu segajate suunas.

Lõpuks veeresime kui puntrasse keritud lõngakera ringi, hävitades kõik oma teelt.

Kui ükskord rahunesime, vaatasime üksteisele otsa ning tõdesime vastutahtsi, et...

Liiga palju oli sarnasusi iseenda peegelpildiga.