Teine sai kaelast ära

 Raisakull mõtles juba eelmine suvi, et aed vajaks laiendamist - talvel hea lund ladustada, selmet pool hoovi hange lükata. Nüüd kevade poole sai hakata vanade postide väljakoukimisele mõtlema. Võrkaiavõrk sai enne veel postide küljest lahti harutatud ning rulli keeratud. Aga katsu sa neid poste maa seest välja kangutada, kui mördikiht pigistas rauda ja oli kuradima raske tänu sissesumatud raudkividele. Labidas appi ja oma kolmveerand-meetrisügavust mördivalu  ümber kaevamist sai need postid liikuma. Seejärel mönkrile hääled sisse lüüa ning postid august välja sikutada.
Raisakull otsustas siis kuvalda appi võtta ning mördisegu lahti lüüa sealsamas augu kõrval. Tee või tina - ei edenenud see töö ühti tänu maapinna vetrumisele. Egas siis midagi - särtsuvoolik poolil lahti harutada ja perforaatorile meisel külge munsterdada ning see kivide vahelisele segule suunata. Lõpuks said kõik torud mördisegust lahti riietatud. 
Ühel nädalavahetusel toodi maapuur. Raisakull luges kirja esiti vast valesti - multione asemel mutionu. 
Uued augud said kõik maa sisse puuritud ühe õhtuga. 
Kuuri alt tõi Raisakull uued väravapostid, arvuliselt kaheksa, mis olid seal peaaegu poolteist aastat laagerdunud.
Kui teised väravapostid said täpselt loodi aetud, et väravaid ette pannes olid need kohakuti, siis peaväravaga läks üks väravapost pool tolli nihkesse kõrguse suhtes.  
Ülejäänud postid olid taaskasutuse värki silmas pidades vanad, mis ennist maast välja sikutatud.
Nüüd eile sai viimase posti loodi aetud ning kividele kuvaldaga peale virutades ära fikseeritud. Lähipäevadel tuleb võrk lahti harutada ning postide külge neetida.
Kuigi jah, tuleb tunnistada, et postide kõrgused ei ole joonlauaga mõõdetud, vaid on nagu merelaine.
Raisakull rehmab käega ja uriseb, hambaork suunurgas tolknemas - ega see müümiseks ole, vaata maapinda ka! Kui ei meeldi, võta oma kuradi laserniveliir ja tee ümber, sest see on nüüd päris lihtne - torude ümber pole enam ligi sajakilost mördisegu. Ainult kivid... Ja pealegi, kui mõlemas puusas on auk sees ja lihtlabane käimine tekitab raskusi, rääkimata sellest, et põlvitamine ja enda sirguajamine võtab omajagu aega ja kedagi appi pole paluda...

Jupiti, ikka jupiti...

 Korrat vötaks! 
Nõnda ei saa üldse suvel tööd teha. Eriti liinitaolist tööollust. Raisakull ei tea ega saagi teada saama, kuidas töölisklass tööpinkide taga tööd vehib teha - too on ammune ja ähmane mälestus jäänud tollest ajast, kui Raisakull veel noorsandina tööpõllul tegu viskas teha.
Kuigi tuleb tõdeda, et sügise tulekul on Raisakull rohkem liigutama hakanud. 
Et Raisakullil kodused toimetused tehtud saaks, peab ta nüüd passima päikese peitupugemist.
Aga see on vana kavalpea ise (ikkagi miljardite aastate jagu kogemusi) - niipea kui Raisakull oma nina välja pistab, nii kohe on ka päike ja koos sellega parmud ja muud verdimevad sitikasatikad paksult ümber. Juba seetõttu kasub hein juba üle pea ning pea siis igasugused ametiloomad näpuga osutama hakkavad - et, näe, milline looder! 
Jah, see on ammuilma kõigile selge, et Raisakull olude sunnil looderdab või molutab asja eest või taga. Lausa meisterlikult esikoha vääriliselt.
President võiks isegi tunnustada Vabariigi esiloodrit või vähemalt mingi auraha luua ning annetada see Raisakullile. 
Seda enam, kui viimasel ajal on massimeediumis hakatud looderdamisele hosiannat laulma.