Üks tehtud

 Raisakull võttis täna ette suure töö - kullakambri inventuuri.
Oli isegi valmis maksuametile (s.t. riigile) rõõmu tegema, kuid viimasel hetkel otsustas ta seda mitte teha. Jaanipäeva-järgne ilge pohmakas ei laskvat ametnikel kõrgel tasemel lustida. Seda enam, kui värske maakoha luhvt asendub töö käigus linnarahva jaoks millegi õudsemaga...

Jaanilaupäev

Eile oli alevis jaanik.
Ausalt öeldes mõtles Raisakull küll kohale minna, aga kondivalu lõi külje sisse, seega loobus sellest käigust. Istus teleka ees ja kaes vutti. Paar minutit enne keskööd läks Raisakull päevale punkti panema, kui ilge tümakas kaugusest ta lokaatoritesse kandus - no ei ole tema teema see tänapäevane tiskuvärk. Vanu tiskulugusid jõuab Raisakulli ajuollus seedida, aga vaibakloppimist küll mitte. Raisakull saab suurepäraselt aru, et aeg on edasi läinud ja noortel omad tantsulood. 
...Umbeskauges viis aastat tagasi oli Raisakull Väike-Maarja jaanikul, mis peeti Ebaveres, käinud ja seal oli toona üpris tundmatu rokipunt esinemas, siis nautis Raisakull nende noorte meeste muusikat täiega, kuigi need kuuldud lood ei olnud jaanimeeleoluga kohaldatavad. Jaanituledel on alati mängitud maakeelseid rahvale südamesse läinud lugusid. 
...Ühel aastal palju aastaid enne seda, kolhoosiaegu, oli "Palderjan" Müürikul esinenud. Toona oli Raisakull oma vanematega jaanikul olnud ja ümber oma ema tiirelnud, mis kaugusest näis tantsuna, siis oli lavalt kostnud märkus, et miks rahvas ei tantsi nagu need kaks seal eemal. 
... Sel ajal, kui Bakuu oli meie, peeti peale Müüriku ka Vao jaanikut -  mõlematest sai osa võetud. Raisakullile on tagantjärgi jäänud mulje, ponnistas vana Borka või naba välja, aga Vao jaanik oli üle kõige...

  Täna on jaanilauba. 
Raisakull on seda tähistades üksi. Vedas kõik vajalikud asjad elik tuleaseme, kustutusvee, laua, toolid kohale ja kuskil tunni aja pärast lööb "peole" hääled sisse. Seejärel tuleb külmiku manu astuda ning saslõkk ja vorstid kaasa haarata, lisaks lõikelaud, pudel veini ja muidugi pokaali - selle viimase all mõeldakse õlleklaasi... 

Head Jaani teile kõigile! 

Noid segavaid...

 ... jah, segavaid asjaolusid on nii palju, et Raisakull  oma tegemistega ei jõua puile ega maile.
Küll ajab üks töö teist taga, nuka taga passib kolmanda kolonnijagu tegemisi. 
Eks seetõttu ei oska ta ka enam elust rõõmu tunda.  
Tegelikult sellist emotsiooni nagu seda rõõm on, pole olemaski, kuid Raisakullil peab elus mingisugune stiimul olema, kus ta peale enese ribadeks rebimist saaks täit rahulolu nautida.
Mis tundub ulmevaldkond olema - et definitsioon kui selline on olemas, aga tegelikkus on midagi muud. 

Hommikul ärgates astub Raisakull kaalule, jätab endale meelde selle näidu ning lonkab paremat jalga järgi liibates nurga taha vett laskma. Siis taresse naastes põikab kasvuhoone manu, avab ukse ja luugid, et tomatitaimed oma solaariumis liialt ära ei karamellistuks. Viimseid uneriismeid maha raputades astub tubasesse tsooni, misjärel ühendab veekannu särtsuga ning suundub tagasi koiku juurde, kus kaal ootab uut raskusetajumist. Nüüd näitab selle sihverplaat, et hoopis paari kilo jagu on Raisakull veelaskmisega mitte maha, vaid ebaloogiliselt juurde võtnud.

Ärge nüüd öelge, et patarei on tühi, see sai vahetatud - ikka sama müstiline kaalutõus peale hommikust kuselkäimist.