Jõulud läbi...

...ja õlled otsas.
Hapukapsas samuti. 
Verivorstikogusest jäid mõned räbalad järgi, aga need tuleb hoida aastavahetuse põhiroaks. 

Raisakull proovis eile suusatada, aga et lund oli ülearu ja suusk vajus ülearu, siis sai täna mönkriga hästi kohevat lund kinni tambitud. Homme kaeb järgi, kas oli sellel mõttel üldse jumet. 
Tõttöelda vedeleb aidas mingisuguse nõukogudeaegse masina karterikaitse, millele tuleks aisad külge keevitada/monteerida ning paarikümnekilone raskus peale orgunnida - siis saaks lume kokkuvajutamise agregaadi mönkrile sappa. Ainuke viga sel plaanil on - suusajäljed peab ikkagi ise sisse sõitma. Õigem oleks hoopis põllurull võtta, aga see on laialilahutatud seisuses. Raisakulli kolbakäärudest keksis nüüd selline mõte, et mis oleks, kui looreha tarvitusele võtta, siis saab pärast uisustiili viljeleda! Põhimõtteliselt on sel mõttel mingisugune jublak sees - eriti sel juhul, kui hobulooreha piid lume kohevuse ära riisuvad.  

Küünlaid kärsatamas.

 Raisakull käis täna küünlaid põletamas. 
Teel kalmistule mõtles Raisakull ilmselt rohelisi mõtteid, et tänavavalgustid kustusid enne ja süttisid pärast Raisakulli möödumist.
  Kurat võtaks, Raisakullile tuli meelde, kui ta Issanda tiitlit kandis ja Rahumäel elades samuti niimoodi uulitsavalgustid kustusid ja süttisid, kui Raisakull Alfredi või Nõmme pubis joomas käis.
Nüüd mõtles Raisakull, et surnuaia peaväravast sisse astudes kirikukell ka kolistama hakkab.
Ja tõesti, niipea kui Raisakull oma pikavõitu kere kangialusest surnuaeda vedis, nii kohe kerkokell kaks pauku ajaloo tarbeks kirja pani. Aga kirikusse Raisakull kui veendunud pagan ei viitsinud tatsuda. 

Raisakulli kiirusejaht

 Väikene hingetõmbepaus kulub ikka ära enne uue peadpööritava kiiruse üleskruvimist...

Diagnoos - Laiscus Con Tides

 Peaks nagu mingisuguse kokkuvõtte tegema, kuid see haagib üleüldise laiskuse taha kinni, niiet ei mingit kokkukorjamist - las vedeleb, raibe, omas mahlas. Kui käärima läheb, küll siis lehkamine annab märku, et tagumine aeg alles konte liigutama hakata. Kui mul viitsimust on, siis tuleb millalgi lähimal ajal uued suusarajad vist sisse tampida, et vana-aasta viimastel minutitel, kui riigi esimene kodanik telekas lõugu laksutab, saan mina, riigi kõige tagumine tagurlik illegaalne kodanik, ilutulestiku valgel vähe kaloreid kulutada. Aga näis, kas sel asjal ka jumet on... 

Mõtteid, mida ma siin mõlgutan, on mitmesuguseid, kuid las nad jäävad mu kolba sisse - lihtsalt ei taha oma mõttekäike, mis niikuinii käänulised ja keerulised, enne suuri pühi esile tuua. Niiehknaa olen nende väljakäimistega sõimata saanud ja naerualuseks jäänud, kuid pikemaajalises aegruumis oli/on mul ikkagi õigus olnud. aga kesse ikka tahab kuulata ebastandartseid ideid, mis teistele utoopilised tundusivad/tunduvad.
See ongi peamine põhjus, miks ma enam ülearu ei torma esile. Pole lihtsalt mõtet rabeleda. Nii nagu vaja on, kas abi või töö korras, niipalju ma ka liigutan, aga jube aeglaselt. Kui aga tullakse mölisema, et miks nii aeg luubis?, ägisen surmani tüdinud häälega vastu - kae, vanadus, raibe, pressib peale! 

Pühi ise! 

Tasa ja targu

Raisakull tegi täna taas suusasõitu ja lisas ühe ringi veel juurde.
Kellaajaliselt tuli eilsed kaks ringi sama mis täna kolm.
Teadagi, ikka tasa ja targu tuleb koormust tõsta. 
Homme tuleb kaupa varuda ja üks tööjärg trügib nüüd ka vahele ning ongi selleks aastaks suusatamisel kriips peal. Seda tänu eelolevale sulale ja kaugel need jõuludki on...

Pehme maandumine

 Täna tuli ära. See kukkumine. Ega Raisakull enne ei taibanud, kui selja prügiseks lumiseks sai. Lihtsalt suuskadel oli kiire peale hingetõmbepausi. Selge see, et pidamisemääre on ära kulunud.
Aga kui enne oli Raisakulli pilk rajas kinni, siis nüüd sai ta mahti ringi ka vaadata.
Teate, kui ilus praegu on?
Talvine härmatis puudel... Härmas metsaäär...
Kuid mitte jääda kopsupõletamise kätte, tuli looduse imetlemise ajal lõpuks püsti ka ukerdada. 
Raisakull siis mõtles, kuna suusatamiseks saab nimetada ainult kahel laual libisemist, siis ta sai nüüd kahevõistluses ka käe vaĺgeks. Või kolmevõistluses...

Raisakulli suusaminutid

 Imelik, ka täna jäi Raisakull ilusti koibadele. Ilmselt pole möödunud talve suusatamine ära ununenud - kõrvadevahelisel üsna kõva kooriku all vetruval sültjal ajuollusel on veel meeles eelmise hooaja libisemised-kukkumised ning hoidis loodusliku güroskoobi terava tähelepanu all. 
Täna riietus Raisakull rohkem kihilistesse ürpidesse, kuid ei see aidanud. Sarnaselt eilsega läks Raisakulli skeletti kattev nahk märjaks ja seetõttu piirdus sama distantsi läbimisega, mis eilegi. Kui kerel oli palav, siis näpuotsad andsid poole distantsi peal märku, et nad külmuvad kõverasse. Ometigi olid Raisakullil mönkrijuhtimise kindad, mis ka eelmisel hooajal said käppade otsa aetud. Ja koibade otsas olid sedakorda kolm paari sokke eilse kahe paari asemel. Kurat, ikka andis märku, et külm, raisk! Aga noh, see olla veevalaja tähtkuju esindajate tüüpiline hädaorg. Raisakull on leidnud selle vastu rohtu - kui ta tuleb soojast külma, siis ta tavaliselt tegutseb niikaua, kui sõrmed enam ei paindu, seejärel läheb ta taas sooja tuppa ja sulatab näpud üles ning pärast võib ta terve päeva väljas toimetada ilma, et sõrmed külmast ilmast vaevatuna karjuma pistaksid. 
Mis veel täna erinev oli eilsega võrreldes, oli see, et pagana päikeseprillid läksid seest uduseks, mis kuidagi haihtuda ei tahtnud. Raisakull pistis lõpuks need prillid põuetaskusse, muidu oleks ta udus ära eksinud.  
Ja täna suusatades tajus Raisakull, et ilm muutus selle ajaga külmemaks. Mis ka tuppa komberdades tõestust sai - enne oli temperatuur päikese käes -14,7 kraadi, pärast näitas päikese pilve taha peitudes -18,6. 

Taas suusaminutid

Täna, pärast ahjude kütmist, tuli Raisakullile meelde, et suusad vaja välja otsida. 
Peale lõunat siis võttis ta aidatuhnimise ette - ega seal palju aega otsimise peale läinudki. 

Tuppa naastes rõivastus enda arust soojalt ning läks suuski proovima. Täna ta lihtsalt tallas ja teisipidi sõitis ehk õnnistas raja sisse. 

Mõtles Raisakull küll, et pole viimatisest suusatamisest saati suuskadel olnud, siis kukub nüüd igal sammul - aga ei. 

Mine sa tea, mis homme... 

Umbrohi ei hävine

 Raisakulli kuuajalise vaikimise põhjus oli proovida, kas ta suudab kuu aega mölisemisel pausi pidada. 
Jah, oleks võinud pikemalt vaiki olla, kuid siis hakkab tulema kommentaaridesse murettundvate kodanike pärimisi teemal - "kas juhtus miskit või?" Millele peaks Raisakull kihiseva tableti moodi reageerima hakkama. 

Eelmisel nädalal oli Raisakulli meeleolu tervelt nädalajagu täiesti pee-s.
Teadagi tööpohmelus, mis saabub Raisakulli ellu alati peale asiseid tööpäevi, mida sedapuhku jagus poole nädala jagu. Noh, vähemasti sai Raisakull ise ka veidi suguharu teiste inimloomadega lõugu laksutada. Muidu kõnepaelad unuvad sõlme...

Maa on taas valgeks värvitud ning nädalajagu lubab ka nii hoida, siis peaks Raisakull lumelauad välja otsima. Ei saa ju kaisukaru moodi käpp suus talv läbi rasvuda - tuleb endale hoopis piitsa anda!
Too kõlab nagu Raisakull on hullust sadumasust vaevatud. 

Pulmakleit

Terve sügise ootas tee, et teda millalgi ära ka kositakse.
 Miskipärast ei tahtnud keegi seda teha.
 Lõpuks, kui ilmad külmaks kippusid minema, tajus tee, et keegi ikka piidleb teda.
 Nagu viisiga sõna kunagi ütles, et lumi sadas maha ja valgeks värvus maa, oli nüüd kahel armunul kihlumisega kiire.
 Tõsi küll, raskustega - iga kord, kui tali karge pilgu tee poole heitis, kihutas Une-Mati oma Soola-Leidaga kohale ning külis soolasuhkru-maitselisi teri nende vahele, mis hõõrdumisel hoopis tali meheaud kriipis.
 Kuid lõpuks nad ikka paari sai pandud, hoolimata igasugustest ilmaprotestidest, mis tõusid lausa taevani, et pilvede vahelt hakkas sadama hullupööraselt suuri lumeräitsakaid.
 Prooviks nüüd veel kord seda pulmakleiti sulle selga – ütles tali külmalt teele, ning ronis talle otsa ning nautis viimase läbi suve talletatud sooja armastust, kuniks seda jagus...