Esimene neist tähendavat Karulinna elik meie Otepääd, teisele tuli enne sisenemist koputada, kolmas on teadagi endine Kalevani taanlaste okupatsiooniajastu nimetus, neljas tähendab tänapäeva keeli Uuslinna ehk Novgorodi, ja see viies on ilmselge märk selllest, kuidas tänapäevane hotellindus just sellest linnast alguse sai.
Siis on veel Kukulinn, kust on käokellade valmistamine alguse saanud.
Ma olen siin vaikselt mõelnud, et need kohad-sõnad, kus erinevates variatsioonides linn ja küll sees on, on kõik eestlaste asutatud.
Vaat kui kõvad esivanemad meil võisid olla. 
Nüüd kannapööre vasakule.
Linnad pole muud kui ülerahvastatud külade kogum.
Ei usu?
Kohe selgitan.
Kujutagem ette külatanumat. Trepikoda polegi muud kui külatänav, mis viib korteriukseni, mis iseenesest kujutab endast sissepääsu tallu, kuid ilma haritava maata.
Sama põhimõte kehtib ka hotellide, võõrastemajade, pansionaatidega, kusjuures esimesed on varustatud reeglina liftidega, mis ulmevaldkonnas on tuntud eskalaatoritena, mis viib inimese soovitud kohta.
Kõrghoone annab juba alevi mõõdu välja, samuti mitme trepikojaga või tänavaga maja.
Üldiselt on üks linnamaja võrdsustatud ühe külaga.
Tehased-vabrikud, kus inimesed töötavad, kannatavad juba mõisa nime omistuse välja.
Tõelises külas, kus omanikel on kinnisvara, saab tanumal karjuda või kasvõi jalgpalli taguda, aga katsu sa trepikojas seda teha.
Nüüd taas kannapööre vasakule.
Tihti on näha-lugeda, kus kõikjale kerkivad eramaa sildid.
Kui kõik inimesed oleksid mõistlikud, poleks sellest mingit poleemikat.
Ehk teisisõnu – kui kõik eeldaksid, ühisvara enam ei ole, vaid kõik on eraomand.
Ka riigimaa on riigi eraomand (RMK on näiteks kuuldatavasti Eesti suurim maaomanik, kes maksab riigifirmana nagu kõik eraomanikud kohalikku eelarvesse maamaksu), siis pole neid silte loodusesse reostama vajagi.
Aga paraku on neid poolearulisi tekkinud, kes songivad oma džiipide-mönkritega-metsaveotrakatsitega maa nii ära, et enam astuda ei saa, või siis õpetavad linnud-loomad tümaka järgi tantsima, et siga ka enam ei söö, ja viitavad sellemanu, et pole silti, siis võib seal reostada.
Nagu seadus nende poolel oleks.
Enamasti on neil ka ülearust raha, millega ostetakse advokaatide abiga õigus laamendada.
Need kohtulahendid muudavad põhiseaduse, kus on sõnaselgelt kirjas „Eraomand on püha!” nii tühiseks, et see on lihtsalt sõnakõlks.
Aga linnas on maju, kus juba sissepääs ehk terve küla on lukustatud – needki kannavad mõtteliselt eramaa silti, kuigi otseselt see välja pole hõigatud.
Ja siis me imestame veel, miks maal, kinnistute veerel need kerkivad.
4 kommentaari:
Õige,õige. Aga kuidagi kurb hakkas...
Oi mulle meeldib su lugu linnadest ja nende nimedest, eriti kõnetas Tudulinna... ma pean oma pooliku Tutulinna loo üles otsima ja lõpetama, see küll magamisega ei seostu, aga vahet pole :)
Mis puutub eramaa siltidesse... ma maksan aastas miski 150 eurot maamaksu, ma ei tea, mitu silte peaks ma tellima, et olulistesse kohtadesse märk maha panna, et peatuda ja pissida ei tohi, parkimisest rääkimata. Ma seni olen eeldanud, et sel, kes oma auto teeserva jätab ja minu metsas seeni korjab, on piisavalt vastutustunnet, et ümbruskonda reostama ei hakka. Aga kui pole mõistlik inimene? Kahtlustan, et siis toob ta oma prügikotid või vanad rehvid metsa alla ka siis, kui peab eramaa sildi kõrvalt metsa hiilima.
Kui küsida tohib: Millest kurb?
Mis muud, kui anna aga Tutulinna loole takka...
Ka mina olen eeldanud, et mu kinnistut ei reostata, aga mingil ajal oli mu heinamaale tekkinud üks väike prügila, kus inimeste kirjavahetus ametitega ja andmed-aadressid näha olid, ning mu hämmastuse kõrghetkeks oli sealsamas ka sitahunnik, mille tipus ilutsessinna torgatud plastik kõnekaart. Ma võinuks selle kõik kokku korjata ja vallamaja ette viia, aga lõin käega.
Aasta-paariga võttis loodus ja sulandas selle kõik enda tahtmise järgi.
Aga kui peaks rehve toodama, siis ma ilmselt kasutaksin oma hüvanguks ära - piiripunktidesse laotaksin ja teel asuv aiaväratisejupp ka nendega kinni.
Postita kommentaar