Raisakulli küünlakuu. Lõpusõnumine

 Imelik küll. 
Kui Raisakull takkajärgi kloostris elamisele mõtles, tulid meelde mõned nüansid. Õieti küll seigad. Ühed sellised olid vererõhumõõtmised - enamasti jäid need tulemid normi piiresse. Kuid ühel korral, kui Raisakull mööda koridori kooserdas, tegi inglise õde talle ettepaneku vererõhumasina, mis oli ratastel ja sai vedada ühest toast teise, juures mõõta, millega Raisakull päri oli - saab ehk teada koormusealuse vererõhumise. Aparaat aga näitas ainult tukseid, aga mitte mingit rõhku ta ei tuvastanud. Küll sätiti rihma biitsepsimuskli koha pealt nii üht kui teist pidi - tulemust ei mingisugust. Raisakull kommenteeris, ju ta nüüd teises ilmas on, ning kaapas edasi. Jõudes tuppa tagasi, heitis ta koikusse, kui vererõhuaparaat nurga tagant välja ilmus. Nüüd prooviti uuesti, kas tõesti Raisakull lekib kuskilt otsast, aga ei - kõik oli normis. 
Üks teine asi oli banaan, mida jagati paaril korral õhtusöögi ajal magustoiduna. Järgmisel päeval pidi Raisakull füsioterapeudiga veidi liikuma, kuid sisemine hääl streikis ja läks lolliks - vererõhk läks alla normi. Peale teist korda taipas Raisakull, et see oli ilmselt organismi kohanemise teema. Nimelt, kui seni anti kuumtöödeldud einet, siis muidugi oli toore ehk töötlemata söögi tarvitamine natuke liiast. 
Kolmas imeasi oli kloostritrepikoda, mille Raisakull nimetas ümber kajakojaks. Seal ei saanud rääkida, sest ei saanud midagi aru - kajas hirmsat moodi vastu, tehes silmad ette kirikukantslile. Raisakull soovitas munarestid delta tähe kujul keset koda panna, ehk võtab kajamise vähemaks. 
Neljandaks küsiti iga päev kakamise kohta - ju nunnadel tuli kuskile iga kloostris viibija kohta linnuke kirja panna. Raisakull tahtis küsida, et pärast esitatakse selle kohta kes-mitu-korda-asjal-käis-arve ehk kakamaks? Aga ei, sai sõnasabast kinni. Kuid selle ütles küll välja, et tema on täiskasvanud inimene, seega tema ei käi kemmergus kakal ja pissil, vaid sital ja kusel! 
Kloostri füsioterapeudil eriti aega polnud, sest tal oli kogu aeg kiire. 
Mingil ajal tuli Raisakullil hull masendus peale, et olukorraga leppimine tuli raskelt.
Ja pea igal õhtul pidi ta telefonikõnesid vastu võtma, sest välja ei julgenud helistada, kuna ei teadnud, palju tal kõneaega jagub. Kas ta saab transpordi järele kutsuda? Õnneks oli onupoeg lisanud kõnekaardile veidi "nutsu"...
Ning küünlakuu viimasel päeval jõudis Raisakull koju. 
P.S. Üks tähtis element kloostrist jäi mainimata - nimelt selle koridori seintel olid tähtsad atribuudid, mida näeb balletikoolides, aga ilma peegliteta. 

Muide,"Lustaka evangeeliumi" lugemisel jõudes selle kohani, kus neitsi Maarja eostati "tuvi" poolt, jõudis äkki Raisakull äratundmisele, et jumalapoeg Jeesus polnud mitte Seebaoti ehk Jahve järglane, vaid ingel Gabrieli vallatlemise tagajärg. Edasi lugedes tundus, et Jehoova oli selleks hetkeks kas ära koolenud või tapetud Miikaeli ja teiste inglite poolt. Raisakull igatahes sellisele tulemusele jõudis.
Üks nüanss veel - neitsi Maarja ei jäänud neitsiks, vaid pidi anduma Naatsareti Joosepile, kinkides tollele kaks poega... 

Kuna täna algas kevad, siis teeb Raisakull arvatavasti blogimölisemises pikema pausi...

Raisakulli küünlakuu. Kui põrgu hõõgus kloostri all

Ega Raisakull saanud sel ööl korralikult magada - liiga palav oli.
Kloostrielu oli üksluine - iga päev oli sarnane eelmisega.
Paar tundi enne hommikusööki, aeti rahvas ärkvele ja käidi pissi(p/k)otte tühjendamas.
Hommikuse eine ajal toodi rohud. seejärel võisid edasi tukkuda või endale kasulikku tegevust leida (kuna Raisakull on Ahvi aastal sündinud, siis tema otsustas igal hommikul voodis väljaulatuval poomil jõutreeningut teha). Lõunaajal serveeriti söök ning oli järgmine vaba aeg, kui siia mitte arvestada vererõhumõõtmisi, kuni õhtusöögiajani. Peale seda oli taas vaba aeg. 
Ainuke erinevus oli igapäevane õdede ja nunnade vahetus. Üks õdedest oli nagu briti haiglaseriaalist välja astunud, teine oli punapea, kolmas kandis silti "üliõpilane", neljandaga oli kana kitkuda karkude teemal. Nunnade ehk sanitaride erinevus oli järgmine: üks nägi välja nagu Asta Venderi illustratsioon Sõnni Siimust, teine ja kolmas külatädilikud, neljas paistis muidu noor ja kena, kuid silmad olid jube väsinud ilmega ja see viies väga sihvakas paistis just maha astunud "Uisapäisa" koorist. Lisaks köögitädid ja koristajad. Seda rühma juhtis abtiss. 
Viimasega sai Raisakull jutule, kui tegi rulaatoriga oma käimiseteraapiat.
Küsis otse, miks tema tuba nii hullusti köetakse, et magada ei saa? Või on selle toa all täitsa elus põrgu? Lisaks on kuiv köha ka manuliseks tekkinud.  Ja teiseks, miks talt kargud konfiskeeriti, kui Tartu kaks füsioterapeuti keelasid sellesamuse rulaatoriga liikumise ära ja käskisid just karkude najal liikuda? Selle tõttu jäid need paar-kolm päeva unarusse. Kolmandaks niipalju, et kõigile sai öeldud, et tema abi ei vaja, aga üks nunn on nii üliabivalmis ehk robotlik*, et kas peab hakkama hoiatussiltide peale mõtlema, näiteks: Ettevaatust! Hammustab! või Herilasepesa! Ära torgi! ... 
"Oii, kas tõesti? Nunnad keeravad mõnikord üle võlli, ükskord oli ühes toas 30 kraadi... Ma kohe lähen keeran maha. Aga nende karkude ja liigse agaruse teemal peame juba pikemalt kõnelema koosolekul palvetunnis." 

*Selle nunna niinimetatud liigne agarus seisnes selles, et tühjendades neid kotte ja potte, ei vahetanud ta kindaid terve koridori ulatuses ja mitu korda tahtis ta kuse-, võib-olla isegi roojapiiskadega kaetud kummikinnastatud kätega Raisakulli jooginõud võtta, mille peale too sisistas läbi hammaste - "Hoia eemale! Pole siin sul midagi teha!" Kui sellest ikka veel ei saanud aru, siis tuli käratada: "Ei puutu, raisk!" 
Raisakull ei viitsinud seletada, et antud nunna tegevus oli ebahügieeniline. 

Seejärel siirdus Raisakull üldruumi, kus oli näha laual vedelevat ajakirjandust, mis osutus kohalikuks väljaandeks. Sirvides kogu seda kupatust, oli hea meel tõdeda, et see väljaanne jäi tellimata, kuigi varasemalt helistati PM-i tellimiskeskusest ja küsiti - Miks te oma maakonnalehte ei telli? Millele sai vastatud - Sest sealt ei ole mitte sittagi lugeda!
Seejärel köitis Raisakulli meeli pooleldi täidetud ristsõnaajakiri ning ta võttis selle nüüd kaasa. Nüüd oli mingisugune igavuse peletamise tegevus käepärast. 
Ajakirja tagasi viies öeldi talle - raamatuid, kui tahab lugeda, siis need on kõik ülemises sahtlis. Ega siis midagi, tuli vaadata üle raamatukogu - lugemist oli seinast seina, kuid Raisakulli köitis järsku Leo Taxili "Lustakas evangeelium", mis oli väga sobilik lugemine kloostri seinte vahel. 
Vahepeal tahtis Raisakull telekast Al Bundy tegemisi ka kaeda, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest iga kord, kui teleka sisse lülitas, ilmusid teised kloostriasukad välja ja hakkasid küsima, ega ta uudiseid ei vaata?
No kurat sellega, vaadake siis neid uudiseid! - sajatas Raisakull mõttes ja andis puldi küsija kätte ning tegi minekut. 

Algul oli asukaid vähe - mõned toad täiesti tühjad, siis mingil hetkel olid need kõik täidetud. Korra oli selline tunne, et Raisakull polnud kõige noorem asukas. Siis ta alles taipas, miks ta üleüldse kloostrisse sattus - täituvuse pärast. Siin ei olnud võimalik saada taastusravi, nagu perearst välja pakkus. 

Järgneb...

Raisakulli küünlakuu. Klooster.

Etteruttavalt oli Raisakullil kogu aeg silme ees tähelühendid "JMH ÕAK" nii põranda- kui ka laevaate kujul, mistõttu Raisakulli aju teisendas pidevalt lühendid  siukseseks tõlgenduseks - "Jeh'MeHeene Õigeusu Apostlik Klooster". Mida see oma olemuselt tegelikult kujutas, ei oska Raisakull tänase päevani midagi arvata.  

Saabudes kloostri ette toodi kõigepealt välja ratastool ning kästi sinna Raisakullil oma tagumik vajutada. Raisakull protestis esiti vastu öeldes, et tema proovib karkudega natuke endale koormust anda. Kus sa sellega, kõik saabuvad kliendid võetakse ratastoolil vastu. Ei jäänud muud üle kui kuuletuda. Elu sees pole Raisakull nii väikeses ratastoolis istunud, et jalad ebamugavalt peaaegu lõua alla konksu tõmmatud. Puusaoperatsiooni järgne juhend ei lubanud jalgu keha suhtes alla täisnurga tõmmata. Seega oli see esimene eksimus kloostritöötajate poolt. Raske ratastool lükati ähkides-puhkides kaldteed mööda üles ja siis veeretati Raisakull ühte ruumi, mida võis nimetada vetsuks koos duššiga, kus esimese hooga hakati sädistama. Tõtt öelda Raisakull vajas esiti mõne minuti jagu hoopis rahulejätmist, et uues asukohas ja olukorras aklimatiseeruda. Kui küüdimees mainis suunurgast, et tegemist on vaegkuuljaga, siis võttis üks nooremapoolne õde maski ja hakkas aeglaselt suud liigutama. Raisakulli silme ees paljastusid hambad nagu mõnes menukas Hollywoodi multikas ja talle tuli sekund hiljem Jim Carrey "Mask" meelde. Raisakull muigas selle pasliku võrdluse peale ning ootas veidi, et äkki paneb naine huuled suudluseks prunti... Kui seda ei juhtunud, siis sähvas Raisakull teravalt - ükshaaaval, palun! 
Küüdimees kaes, et ta on nagu ülearune, siis pani ta minema. 
Riideid pidžaama vastu vahetades toodi ette lõunasöök. Ei tea, kas see oli uus normaalsus - WC-s ehk vetsus söömaaega pidada?
Ühes riietega võeti ära ka kargud, mille peale Raisakull protesti avaldas. Ta ütles kloostriõdedele, nagu need kaks kena füsioterapeuti Iidenis temale, et nüüd peab ta ainult karkudega hakkama saama - aga nad kuulasid või?

Igatahes peale sööki juhatati Raisakull tuppa, kus oli ees üks vanamees. Peale sekeldamist ning aseme valmistegemist läksid kloostriõed minema. Siis sai Raisakull alles vanameest silmitseda. Raisakull pidi esimese hooga hüüdma - ega siin ometi mingisugune "buhhenvald" ole? Toakaaslane nägi välja nagu luu ja nahk, lisaks veel tolknes tal kõhust välja voolik, mis edasi roomas voodi küljes olevasse kotti ja kuna ühest voolikust jäi ilmselt väheks, siis teine tuli seinas olevast armatuurist või konsoolist läbi podiseva klaasist veenõu talle ninna. Noid konsoole oli toas kaks - iga voodikoha jaoks on oma, kus on mitu pistikuauku ja sai valguse sisse-välja lülitada. Ning kaks auku, teine teisel pool voodit - üks oli selgelt ära märgistatud kui meditsiiniline hapnik, kuid teise augu otstarvena arvas Raisakull peale mõningast mõttelungi, et see peab olema meditsiinilise atsetüleeni jagu. 

Õhtul tuli vanem "nunn" ja pröökas üle palati: "Kjuule, Taartu oomad puumpasid su vaaluvaaigisteid tääis!!!"

Mis on loogiline, patsient ei pea ju valu käes elama.
Raisakull käskis sellel veidi oma häälest paarteist oktaavi alla võtta. 
"Aaga sa ei kjuule!?" 
Kuulen küll, aga kui taustal mitu tädi korraga sädistavad, siis on kuulmisega veidi raskusi, vastas Raisakull sarkastiliselt. 
"Aah soo! Ma võõtsin vaaluvaigistid su roohtude seast äära!" 
No võtsid, siis võtsid, aga mis õigusega? Kui Tartus tohtrid on rohud mulle peale pannud, mida sina siis siin nüüd omavolitsed? - mõtles Raisakull irooniliselt endamisi ja ütles vaikselt - võtan selle teadmiseks.
Magamineku aeg oli ka kohe käes, Raisakull ei saanud magama jääda, kuna tekk oli tema jaoks liiga paks ning tuba liiga palav. Ta läks uurima, äkki annab midagi teha.
Toa temperatuuri ei anna mingi valemiga alla saada, vastati talle ning anti peale kauplemist kaasa teine tekikott. Kuid jalgadevahelist tugevat patja polnud, siis "nunn" oli suuri silmi küsinud - milleks seda vaja on?
Raisakull seletas, et see on vajalik atribuut nihestumise vastu, taastusraviks, kui siin üldse seda saab. 
Eks siis tuli kombineerida olemasolevast teisest padjast, kuigi see oli nagu kodukootud lahendus. 

Järgneb...

Raisakulli küünlakuu. Lahkumine Iidenist.

Klassikud on tähele pannud, et mehe tervenemine hakkab sellest hetkest, kui ta tajub teda põetava meditsiiniõe välimuses erootilisi märke. Ja neil on õigus. 
Laupäeva hommikul vaadati Raisakull veel kord üle uue nooriku poolt, kes vahetas senise plaastri uue vastu ja andis ühe plaastri kaasa. Raisakull tahtis juba üle Iideni kõva häälega küsida, kui palju teil veel kauneid noorikuid on, äkki tuleb üks neist temale naiseks? Aga mõistlik oli hoopis suumulk kinni hoida. Muidu oleks Raisakull rihmadega voodi külge aheldatud ja toimetatud psühhiaatria osakonda. Võib-olla tuleks järgmine kord üle kliiniku kuulsa roboti käest küsida?   
Peale plaastrivahetust sai Raisakull hakata valmistuma enda väljamöllimiseks ehk teisesõnaga ümberriietumiseks. Raisakulli tuju muutus selle tegevuse käigus mitme pügala võrra melanhoolsemaks - Iidenist äraminek ja muu siuke jätab hinge sügava augu.
Oodates transporti, mis ta ära toimetab, trehvas Raisakull küünarkarkudega komberdades  koridoris kokku ärkamisejärgse füsioterapeudiga, kes luges sõnad peale, et ainult karkudel peab elu nüüd edasi liikuma. Raisakull noogutas ja äkki tuli talle seepeale meelde, et rulaator ootab äratoimetamist palatis ning mainis neiule, et andestage üks hetk, ta peab tõesti ühe asja enne lahkumist ära tegema. Ratastel liikumise abivahend sai koridori toimetatud ja edasine oli puhas kargutamine. 
Tükk aega enne lõunat oli transport kohal ning Raisakull jättis mõttes Iideniga jällenägemiseni ja sukeldus bussi, et sõita järgmisse raviasutusse, mille perearst temale organiseeris.
Tarbatu linn jäi kaugele maha, kui Raisakull koukis seljakotist välja talle eelmisel õhtul antud paberid. Neid lugedes ei saanud Raisakull enne rahu kui pidi asjasse selgust saama. Kirjas oli, et puus proteesiti ilma tsemendita. Raisakullile meenus, et segumasinat talle küll silma ei hakanud, kelludest ja seguämbritest rääkimata. Siis kerkis üles järgmine küsimus - kas tsemendi hind kerkis taevasse või Kunda tsemendivabrik pandi kinni?  
Lõuna oli parasjagu mööda saamas, kui Raisakull järgmise tervisemaja ees... 

Järgneb...

Raisakulli küünlakuu. Vormelisõit

 See öö aga Raisakull sõba silmale ei saanud - Une-Mati käis mitu korda kobistades jälgimistoa asukad üle, unustades Raisakullile liiva silmnäkku heita, kuna tema koiku oli uhkes üksinduses eraldi, samas kui teised patsiendid toibusid järgemööda kardinatega eraldatud ühes uhkes reas. Ju siis oli see Iideni värk, kus, kui Raisakullile meelde tuli enne lõikuslauale minemist öeldud fraas: saadame su pärast naiste palatisse! ärkamisele, kardinatagused olid kõik lõigatud ja paigatud naisi täis. Raisakull oleks saanud siis hommikul kireda nagu kukk kanakarjas, aga sellenimeline meeskodanik oli juba seal reas olemas, jäi see kikerikii ära. Ilmselt oli Raisakulli voodikoht patsientide ületäituvuse tõttu komplitseeritud, et mitu korda öö jooksul ärkas ta vetsu-tule süttimise peale. 
Hommik aga tõi uued liikumised. Raisakulli voodile löödi hääled sisse ning viidi röntgenisse, kus pommitati x-kiirtega strateegilist ala, mida rahvasuus kroonijuveelideks kutsutakse. Teel sinna ja tagasi sai Raisakull sama tunde osaliseks, mida kogesid esimesed vormelisõitjad - jalad ees, peanupp tänu patjade asendile püsti, vedavaks mootoriks kaks lõbusat kiirekäigulist sanitari - ilmarahva kaastundlike pilgu all ja mõned neist hüppasid koridori serva lastes ratastel koiku endast mööda. Lahe, üpris lahe tunne tekkis, peab mainima. Tahaks veel!!! 
Peale paksude uste taguse toa külastamist viidi Raisakull samasse palatisse, kus ta ootas paar päeva tagasi oma järjekorda lõikusele. Nüüd oli kaks palatikaaslast kadunud, neid asendasid uued mehed, üks neist Tamsalust.
Ööh, tere tali!
Ja jälle võis Raisakull vanduda, et on temaga kunagi kauges minevikus kokku trehvanud. Kui see luges voodiotsal Raisakulli nime, küsis ta  - kas ... on su veli? Mispeale Raisakull muigamisi noogutas. 
Ja ilmnes , et ka senise "palativalitsejaga" oli ta kauges nooruses kokku juhtunud.  
Raisakullil tuli meelde, et õepojal sünnipäev ja võttis ühendust järgmise sõnumiga: "Õnnitlen! Mis on sinu tänased töövõidud? Helista, kui aega saad."
Ja umbes kümne minuti pärast telefon üürgaski. Raporteeriti, et koristamine käsil, kuidas sul? 
Raisakull ütleski, et tema tänane suurem töövõit oli püsti kusemine ja varsti hakkab pääsukese moodi kusema! Vot nii - käed laiali, üks jalg õhus...  
Aga siis saabus uus tütarlaps, samuti kenake, tutvustas end füsioterapeudina ja käskis Raisakullil jalad alla võtta ning talutas tolle trepikotta. Oeh, nüüd juba trepid vaja vallutada, käis Raisakullil peast läbi. Jah, juhendamine käis verbaalselt. Raisakull sai trepil küünarkarkudega harjutamisest õnnestumisest lausa eufoorilise laengu, et tahtis veel ja veel üles-alla liikuda, kuid lõpetati seekordne harjutusevoor järsult. Tagasi palatisse jõudes luges tütarlaps sõnad peale, et alates tänasest on rulaatoriga käimine lõppenud, nüüd tuleb ainult karkudega liikuda. Sellega oli Raisakull 100 protsenti nõus.  
Veidi hiljem astus palatist läbi tohtrite konsiilium, mille koosseisus Raisakulli opereerinud kirurg figureeris, ütles viimane, et nägi röntgenülesvõtteid ja kõik on parimas korras. 
Päeva edenedes jättis senine palativeteran sai kojusõiduks loa ning tellis endale masina järgi. Raisakullilt küsiti samuti, ega ta täna ei soovi jalga lasta, kuid tänan pakkumast, homme oleks vast paslikum. seda enam, ega tal transporti nii kerge pole kohale tarnida. 
Õetütar helistas ka millaski ja Raisakull teavitas teist, et varsti visatakse ta kliinikumist välja ebasündsa käitumise tõttu - nimelt "ämmakleidi" alt välguvad kerad ja paljad kannikad, kui kummardada ja hõlstisaba üles tõuseb... 

Järgneb...

Raisakulli küünlakuu. Hirmus pohmakas.

 Kui Raisakull silmad lahti lõi, arvas ta esiti ära koolenud olema - pühalik vaikus hõljus ta ümber.
Kui aegamisi jõudsid mingid helid kohale, siis mõistis end elus olevat. Lisaks andis märku mingi tehiskeha jalge vahel.
Raisakull mõtles veel tukastada, kuid ilmselt märgati ärkvelolijat, tuldi ligi ja küsiti - ega sul häda ei ole? Tegelikult pakitses veidi põis ja sellest kuuldes toodi abivahend ja asetati paika. Peale põie tühjendamist toodi söök ette.
Lõpuks saab süüa!
Aga ei - tuli uus noorik, kes tutvustas end kui füsioterapeut ning võttis läbi patsiendiinfo võimlemisharjutused ja lõpuks hakkas sundima Raisakulli püsti tõusma. Rulaatorit abiks võttes kuidagiviisi upitas Raisakull end jalgele, kuid siis hakkas üle kere tulvama"väegade paahha" olemine, mille ületamine nõudis... tagasi istumist. Kuid tüdruk nõudis liikumist, nähes aga kaamet lõusta ja hirmsalt vabisevat keret, mis kokkukukkumise korral läheb tema kraesse, siis leebus ta lõpuks ja lasi Raisakullil koikusse istuda. Siiski jälgis ta kuidas Raisakull sööma asus. 
Peale söömist oli Raisakullil tahtmist proovida rulaatori najal kõndimist ja pilku üles tõstes nägi, et füsioterapeut oli eemal ametis teise patsiendiga.
Homme ka päev. 
Raisakullil tuli ülejäänud päev jälgimistoa voodis une ja ärkveloleku vahel oleskleda. 
Alles õhtu eeli jõudis talle pärale hommikune "väegade paahha" olemise põhjus - kahepäevane nälgimine ja kahekordne narkoos võtsid oma lõivu. 

Järgneb...

Raisakulli küünlakuu. Looteasend

 Sest nüüd oli aeg sealmaal, kus Raisakullile kleebiti punased lärakad koos metallnibudega. Neid oli, kui õieti mäletada, tükki viis. Seejärel tuli uuesti kõnelda anestesioloogiga, kes pakkus välja siiski kohaliku tuimestuse. Raisakull ei viitsinud enam sel teemal eriti diskuteerida, seda enam, kui kõht õndsast tühjusest märku andis ja kena pruunisilmne blond ah, milline kombinatsioon! naine aitas näljatundest üle saada. 
Raisakull veeretati ettevalmistustuppa, kus pandi "alusele" toed, et patsient maha ei veereks. Raisakull aitas kaasa, tõmmates kõhtu sissepoole. Ilmselt sellepärast ei tundnud ta enam näljatunnet.
 Ja siis kombiti selgroogu, et kuhu lasta tuimesti. Pruunisilmne blond võttis Raisakulli pea oma sülle ja käskis nii kõverasse ajada kui suudab, aidates ise ka looteasendi tekkimisele. Mõne aja pärast tundis patsient Raosakull mingit torget ja minut hiljem vabastati pea haardest ainuüksi selleks, et õrritama hakata. See käis nõnda - võeti mingisugune jääkülm riideriba ning hakati mööda alakeha libistama. Raisakull tundis, kuidas jalapöiad tuimestuse mõjul kaotasid igasuguse tundlikkuse, kuid kintsud tundsid ikka külma riideriba paitust. Küll korrigeeriti lavatsi nurgakraade, ei aidanud see tegevus tuimestust eirava kintsu tundlikkust. 
Lõpuks anti Raisakullile mask ja kästi viis korda sügavalt sisse hingata.
Too sai ainult kolmeni lugeda ja ... 

Järgneb...

Raisakulli küünlakuu. Ämma kleidid.

Järgmisel hommikul anti Raisakullile pesuvahendid ja kästi dušši alla minna.
Peale pesus käimist hakati kanüüle naha alla torkama. Ettevalmistused robotiseerumiseks, oli Raisakulli kommentaar. Siis hakkas see ootamine, millal Raisakull oimetuks lüüakse.
Kahel jutupaunikul said olulised teemad vast kõik läbi võetud, keskendusid siis hõlstidele, mis kõigil seljas olid. siis oli üks neist leidnud need hea mõtte olevat ja kuulutas kõva häälega: " Oleks ma teadnud, et need nii mugavad on, oleks ma ammu ämma ja naise tagant need kleidid ära virutanud! Eeloleval suvel hakkan neid kandma ja mind ei huvita, mida naabrid sellest arvavad!" 
Lõuna tiksus juba kohale, kui Raisakull võttis julguse kokku ja mainis kõva häälega, et ta kuulis eelmisel päeval mainitavat tuttavaid kohanimesid - tema kah sealtkandist pärit, täpsemalt Väike-Maarjast.  

Ja siis läks lahti!
Palatikaaslased soovisid Raisakullile edu!

Raisakull sõidutati ettevalmistussaali, kus mitu kardinavahet oli juba tühjad ja tõsteti uue liiklusvahendi peale ümber. 

Mis nüüd? 

Taibates, et polegi enam Iideni alal, kus kenad noorikud visuaalselt silmi rõõmustasid, vajus tuju väheke allapoole. Aga seda ajutiselt.  

Järgneb...

Raisakulli küünlakuu. Iideni väravad.

 Raisakull arvas, et need klaasist väravad avanevad ise nagu supermarketisse sisenemisel, kuid sel hetkel tuli talle meelde valges kitlis õe ennistine slaavipärase aktsendiga antud soovitus vajutada seinal olevat nuppu. Päris pröökama see ei pistnud, kuid imekombel avanes see sissepääs vaikselt. Raisakull komberdas kahe kargu vahel justkui Iideni aeda, seda otsesemas mõttes. Mõelge ise, õdede toas olid õed jummelist kenade näolappidega, üks ilusam teisest, kolmandast ei tasu iitsatadagi. Raisakull mõmises miskisest siiasaatmisest, ei tea kas on ikke õige koht? Äkki on siin hoopis mingisuguse missivõistluse garderoob? 
"On küll õige koht, palun oodake seal puhketoas", misjärel Raisakull kaapas edasi. Vaevalt diivanile istuma sättides tuli nurga tagant üks naisterahvas oma tütre ja väimehega, kes tervitasid Raisakulli nagu vana tuttavat, kuigi too nägi neid esimest korda alles vaevu paar tundi tagasi oodates oma järjekorda õe kabinetti pääsemiseks. Mõni aeg, nii kümme minutit hiljem jätsid noored dazvidaanija ja läksid minema. Mahajäetu kohmitses oma sumadanis ja keeras nii äkki impulsiivselt ennast ringi, käsi pikalt ees. Raisakull pidi sekundiga oma okulaarid lähivaatesse keerama, ega äkki talle trääsa ei näidata. Ei näidatud ei seda ega rusikat, vaid pakuti hoopis kommi. Raisakull keeldus viisakalt, öeldes - magusat ta ei armasta. Ega kaua saanudki seal istuda, kui üks kaunis kitlikandja kutsus Raisakulli endale järgnema ja viis ta ühte palatisse, kus paluti üleriided kotti sumada ning anti avar hõlst selgaajamiseks. Ega Raisakull ennast ei ava koheselt, sest kaks palatikaaslast ajasid juttu nii nagu oleksid omaaegsed vanad tuttavad, kolmas vastas mõningatele küsimustele. Ei oska Raisakull midagi öelda selle kohta, et jube tuttavad näod, nagu oleks kokku trehvanud kuskil. Kui aga jutu sisse tulid sellised kohad nagu Triigi ja Pandivere, Rakkest kõnelemata, siis ei suutnud Raisakull muiet varjata. Tasa ja targu. Et nad kõik olid juba opilaualt läbi käinud, siis olid nad ilmselt paaripäevasel taastumisrežiimis, samas kui Raisakull paastus. Paastus ikka mõnusalt elektrilise seadistusega voodis, võttes vastu õnnesoove, mis mobiilile laekusid. Ei hakanud Raisakull kaaspatsientidele selgitama, et täna sai ta aastanumbri võrra rikkamaks.
 Õhtu sõudis kohale ja sellega koos ilmus välja anestesioloog, kelleks osutus ilmselt kliinikumi kõikse ilusaim noorik.
No seda Raisakull räägibki, et "Iiden" selle sõna otsesemas tähenduses! 
Uimastiarst tuli ütlema, et muidu on tema töö patsiente uinutada, aga homme teda pole ja ta annab need andmed, mis ta Raisakulli käest küsib, edasi homsele anestesioloogile.
"Millist tuimestust Raisakull eelistaks?" 
No ikka seda pilditut olekut - koputada kummikuvaldaga pähe ja asi ants. Ei mingit keerulist jäärasarve moodi särkvärki.
"Aga kui teeme hoopis kohaliku tuimestuse?" 
Mkmm, võimalik vere lehk võib minestuse äärele viia. 
"Allergiaid?" 
Ei tea olema. Sugulased mainivad vahel, et tööallergia võtab võimust... 
Vaevalt oli anestesioloog palatist väljunud, kui sisse astus uus kitlikandja, sedakorda oli tegu kirurgiga, kes teavitas, et tema lõikab järgmisel päeval Raisakulli. Kui on küsimusi , siis püüab ta neile adekvaatseid vastuseid anda. Raisakull ütles, et tema eelistab teadmatust palju enam, sest siis pole pabistamiseks mahti. 
Õhtusööki Raisakull ei saanud nagu ka järgmisel hommikul hommikusööki... 

Järgneb...

Raisakulli küünlakuu. Sissekaemus.

Raisakull üritab nüüd takkajärgi küünlakuud kuskile siia üles riputada. 
Esimesel ei juhtunud mitte midagi. Muidugi peale puusas tolkneva valu, mis mõnel päeval lasi kergemalt longata. 
Teisel pani Raisakull sauna kütte, lödistas kiirelt enda üle ja tarre naastes helistati ning küsiti, kas võib tulla külla järgmisel päeval, mille peale Raisakull urises - No kesse keelab? 
Kolmandal tuli kiirelt toad üle käia, tolmutordid putsunutsija kõhtu toimetada. Ja õhtul olid kaks väga kallist külalist kohal. Et võtame siis homse auks pitsi-paar. Kuigi Raisakull ajas esiti oma sõrad vastu, ei pääsenud ta sugugi klaasikõlinast ja alkohoolse vedeliku kurkukallamisest. Raisakull lohutas end sellega, et profülaktika mõttes oli seda vaja - hingetorud vajasid desinfitseerimist. 
Neljanda ehk järjekordse aastanumbri turjalevajutamise varahommikul olid järgmised külalised kohal, sedakorda bussiga, ja pakkisid Raisakulli peale. Tõsi, pärast õnnitlusnapsu võtmist. Seejärel võeti suund lõunasse. Kliinikumi ees lasti Raisakull konte sirutama ja küüditajad põrutasid peale lühikeseks jäänud hüvastijättu vast tagasi põhja. Raisakull komberdas oma kahe karguga registratuuri ütlema, et teda oodatakse kuskil pikas koridoris. Tädi klaasi taga küsis nime, mille ta ka sai ja käskis parema käe ette sirutada. Noh, mis sai Raisakullil selle vastu olla, kui teretada kättpidi, kuid ei - Raisakull sai randmele paela isikuandmete ja triipkoodiga. Raisakull küsis siis tädi käest - äkki saab ta oma suure varba jaoks kah mingisuguse identifitseerimise paberitüki, nii igaks juhuks - kuid registratuuritädi jäi jõllitama sellise pilguga, et see on vast nagu peast veidi sooda. Raisakull mõistis, et oli üle piiri astunud ja soovis kena päeva jätku ning komberdas ümber nurga, kus lillepoest tuli kaks kitlites noorikut lilledega. Raisakull tundis päevakangelase hetke, tahtes tänada teisi meelespidamise eest, aga noorikud juba kihutasid tast ilma peatumata mööda. Raisakull polnud hommikust midagi hamba alla saanud ja mõtles juba kuulsale kliinikumi robotile ülesande anda, aga sellel oli vast streikimistuju - laadis ennast seina ääres. Raisakull ei viitsinud rohkem uudistada ja komberdas läbi valuaistingute selle kabineti ukse taha, mille registraator talle paberitükil kaasa andis. Pea kaks tundi ootas, lastes naisterahvad (tegelikult olid nood jultunud ja trügisid vahele) viisaka loomana ette, kui ise löögile sai, aga seest nägi ta paar ilmakuulsat eestlast mööda loivamas. Kabinetis võeti verd ja teavitati Raisakullile tema veregrupp, millest polnud tollel üldse aimugi, kuigi vanast ajast oli kogu aeg öeldud, viidates laiskusele, et Raisakulli soontes voolab neegri või venelase veri. Siis saadeti Raisakull mööda koridori edasi suletud klaasi taha... 

Järgneb...

No tere ka üle pika aja

 Raisakull ei ole ühti ära kärvanud. 
Umbrohi kah ei koole nii lihtsalt. 
Tema kogu vaba aeg, õieti küll kogu see ärkveloleku aeg, niipalju kui seda jagatakse, kulub hoopis kinnisvaraportaalide lappamiseks. Väljas on kevadelehka tunda - vanast pesast on vaja ära liuelda, uus elamisekoht tuleb alles leida. Raisakull on juba aastajagu päevi, sekka ka mõned ööd, juurelnud ja piinanud oma mõistuseollust, nõndapalju, kui seda va arunatukest veel peakolbas on, ning jõudnud ainuvõimalikule järeldusele - mõistlik kokkuvõte mainib samuti iga jummeli kord - et tuleb ärakolimiseks valmistuda. Lihtsalt ja kõik! 
Aaa ei! Mitte siitilmast.
Küll aga siitkandist. 
Raisakull kõneles jõulude paiku nooremale generatsioonile, et vajab vaheldust.
Et aidaku uus elukoht otsida ja kohe notari juures kirjutab ta ühtlasi senise pesakoha noorte nimele.
Aga jah, noored vajavad veel pikemat mõtlemisaega. Ega see neile lihtne ka pole - senine elukorraldus on sissesõidetud ja hüpata järsku uude olukorda... 
Raisakull mainis ka seda, et nõndanimetatud "vanaema-vanaisa-ajad" on möödas, kus tuldi maale maamugulate järgi. Nüüd tuleb näpud mullaga nii ära graveerida, et küünealused on mitu päeva järgepanu mustad. Kuigi masinad, mis Raisakull aastate jooksul on muretsenud, jäävad ju kõik siia stardikapitaliks ja rohkem tema siia enam ei tahaks investeerida.
Raisakull on lihtsalt väsinud. Väsinud kõigest. Õigemini tüdinud.
Elukeskkonna muutust on talle vaja. 
Sestap ta noid kinnisvaralehti lappab.