Kui kamuflaaž ära sulab...

 Hõika veel, et lumi maas ja tali käes... 
Talvekuu on küll läbi, kuigi vana onu Juuliuse kalendri järgi peaks praegu olema kuu keskpaik. 
Lumi sulas ära ja Raisakull pidi GT talvekorterist välja ajama. 
Tuharesti oli vaja, sest saunapliidil vana ütles üles, kui Raisakull nädalavahetusel tahtis sooja sauna eesruumi. Ta oli puud sinna restile ladunud ning tahtis tule alla teha, kui rest arvas enne tiku süütamist ära laguneda.
Hää, et niigi läks. 
Enne minekut installis Raisakull GT-le laternad ette ja taha, ning turvaline kulgemine võis alata. 
Külatee oli kohati jääga kaetud, kuid maantee oli paljas. Etteruttavalt tuleb öelda, külatee jäälõigud olid Raisakulli tagasi tulles ära sulanud.

Üks asi, mida Raisakull Tapale kulgedes tähele pani, oli valget värvi sõidukite sohvrite ülbus - nad  pressisid Raisakullist mööda nagu teda poleks olemas. Samas, kui tumedamat karva masinad viitsisid suunatuld vilgutada ja jätsid möödudes ligi meetrise õhuvahe. Müstika, kas pole? 
Võib-olla põhjus selles, et valgete sõidukite sohvrid olid frustreeritud lume kadumisest - kamuflaaž sulas ära... 

Tapale jõudes sai Raisakull kohe esimeses poes oma tuharesti kätte ja otsustas Grossi uue poe ka oma okulaaridega üle vaadata - üldhindeks võiks panna kohe viie, sest ruumi liikumiseks oli piisavalt võrreldes kesklinnas asuva Grossi kaubakotusega. 
Kottu tagasi oli suhteliselt raske vändata - tuul puhus vastu. Mõnel teelõigul sai Raisakull kergemalt sõtkuda, aga seda siis, kui puhumine otse vastu laupa ei vajutanud. 
Raisakullile meenus, kuis meite kodumaised rattaässad maininud, et nemad just otsivad neid vastutuulega (mida tugevam puhanguiil, seda parem trenn) alasid, sest tuur'dö'fräänsi-mägesid pole siit kuskilt võtta. 
Aega kulus küll rohkem, kuid enne ühte oli Raisakull kodus. 

Tali on päral

 Kuna tali laskus oodatult taevast, siis Raisakull oli sunnitud oma liikumist piirama - metsa ei pääse veel niipea. Võib-olla tulebki noorem põlvkond appi kutsuda..
Hooviosa sai mönkriga lumest puhtaks sahata. 
GT on talvekorterisse möllitud, soome kelguga liikuma ei pääse, siis neljarattalise tõukerattaga käib Raisakull poes. Poest omandatud kraam istutatakse nelikratta ees olevasse korvi, et poleks endal tassimist. 
Tuleb tõdeda, et vasakul jalal pole enam jõudu hoogu lükata nagu aasta tagasi paremal koival. Lisaks veel vasak puus hakkab iga pikema tegutsemise peale valuaistinuid välja saatma. 
Kuuri alt toob Raisakull kütet kalamehe kõrge pardaga kelguga kohe mitmeks päevaks korraga. Kui eelmisel aastal lohistati kelk üle köögi magamistuppa, kus puid sooja toa saamiseks ahjuukse kaudu korstnasse põletati, siis sel korral jätab Raisakull kelgutäie puid esikusse kus puud toimetatakse korviga ahju ette. Ja viis-kuus halgu korraga. Ainult kööki tuuakse korvitäis korraga - pliidipuud on lühemad, seega kaal eriti ei mängi siin rolli. Pigem juba jääb köögipõrand puhtamaks. 

Ei, see pilt pole tehtud "tehisintellekti" abiga, vaid siin on kasutatud Pentax K-r'i kaameras olevaid filtreid ja digiKami sätteid. Enne eelmise aasta jõule sai "toakask" välja viidud ja ära ehitud, siis klõps salvestati mälukale. Kui enne polnud aega, sest Raisakulli põhifookus oli parema jala liikuvuse käimasaamisele, siis nüüd tekkis sunnitud paus, mille käigus ta avastas tooriku, mida süllelangenud igavuse peletamiseks töödelda. 
Kukkus omapärane välja küll...

Raiehooaeg sai avatud

Eile alustas Raisakull raiehooajaga. 
Sidus kombikanistri mönkri pakikale ja sae asetas jaluses püstisesse asendisse noolega ülespoole. Nool jäi käigukangi taha ja äraproovitud vahendina ta ei liikunud kogu sõidu vältel. 
Paar päeva varem oli Raisakull mönkriga niiütelda luurel käinud ning kaardistanud saagimiskohad oma ajju. Pärast väikest arutelu oma teise minaga otsustati heinamaale sõita, kus paar saaresurma koolenud saart vajasid laasimist ja järkamist. Heinamaale sõites oli Raisakull enne silda mönkri peatanud. Sillal oli õrn lumekirmekiht, kus sai lugeda, mis loomad üle olid käinud. Raisakulli pilku köitsid hoopis suure karu jäljed. 
Ega polnud aega rohkem mökutada - varsti suur pime käes. Kui plaan sai täidetud, võttis Raisakull üksiti ka kõrval kummarduva lepa maha. 
Heinamaal mönkriga suurt ringi tehes otsis Raisakull veel saele tegevust, kuid seda leidmata siirdus ta metsa, kus langetas paar leppa. Ja siis hakkas hämarduma - homme ka päev... 

Jupiteri sirvides hakkas silma Fantoomi filmid. Kuna Raisakull polnud neid näinud, vaid kuulnud*, siis oli ta päeva lõpetuseks endale mugava äraolemise korraldanud. 

Täna üritas Raisakull hommikupoole saega metsa minna, kuid nähes, palju lund on öö jooksul alla sadanud, loobus  sellest. 

______________________

Kunagi Haapsalus üks kohalik, kes alati tervitas Raisakulli kui Kolmanda Maailmasõja veterani, oli Leningradis näinud Fantoomi-filmisarja ja jutustas nende sisu ümber. 

Saatuse kättemaks

 Nüüd võiks arvata, et Raisakulli elu hakkas nagu lepase reega paremuse poole liikuma. Kuigi saatust üritati üle trumbata, siis polnud peatsest saatusepoolsest kättemaksust pääsu. 
Kui Raisakulli vanemad kolisid Väike-Maarjasse, tuli lastearsti man läbi astuda. See (nimetagem tema dr.T-ks) tahtis Raisakulli kohe hoopis "kuskile ära sokutada". Millele vastati eitavalt. 
Dr.T oli mitu asja lapseohtu Raisakulli elus, mis vajanuks sekkumist, kihva keeranud. 

Ühel ajahetkel oli Raisakull kõnelema hakanud, kui mingi haiguse väljaravimisel anti antibiootikume. Mille tagajärjel kuulmine "ähmastus". Selgus, et dr.T oli pannud liigtugevad rohud peale, mille tagajärjel tekkis kuulmislangus ehk täpsemalt öeldes antibiootikumid kuivatasid kõrvavedelikku. Tagajärjeks oli niinimetatud segane kõne, kus kaashäälikud olid jumal teab kus, aga täis- ja kuuldavad kaashäälikud olid jutus õige koha peal. Kõik loksus paika alles siis, kui Raisakull kirjutama õppis. 
Enda välja vabandamiseks oli dr.T öelnud, et ta annab oma tütrele ka samad doosid. 

Raisakulli "amm" oli oma perega üksvahe kolinud Läänemaale, tollal Haapsalu rajooni, ja andis emale teada, et Haapsalus  on võimalik ravi saada. Sinna pääsemiseks oli vaja Tallinna mingisuguse tohtri allkirjastet paberit.
Dr.T pidi seda asja ajama juba siis, kui Raisakull tema nimekirja sattus, kuid ülalkirjeldatud ärasokutamisele äraütlemisele ta ilmselt solvus, et vaikis sellest võimalusest.
Tallinna arstil oli vist sel päeval ilmselt paha tuju ja oli nii ärritunud, et oli kogu visiidi aja kaagutanud - Kus te varem olite? Kohe oleks pidanud siia tulema... 
Millele Raisakulli ema üritas vahele  seletada, et tema sai isegi sellest võimalusest teada hiljuti. 
Ajalugu vaikib, kas paber Haapsalu raviasutusse suunamiseks saadi või ei, kuid ühel hetkel oldi Raisakulliga juba Supeluse tänaval, kus sealsed tohtrid olid nõus poisiga tegelema. 

Ja ega dr.T liigutanud lille ka muude asjade suunamiseks - Tarvanpää lastepäevakodusse ja Tarbatu Pööbelmanni instituuti suunamised pidi Raisakulli vanemad ise ära korraldama. Dr.T ei olnud isegi Raisakulli puutunud, hoides vähemalt pooleteist meetrist vahemaad, justkui Raisakull kandnuks äärmiselt nakkavat surmahaigust...

Viimati nägi Raisakull oma saatuse kättemaksuinglit dr.T nahas siis, kui Väike-Maarja bussijaam asus mitte praeguses asukohas, vaid alevi keskplatsil. Dr.T oli koos oma tütre ja tema noormehega ootamas bussi. Raisakullile jäi toona mulje, nagu ema häbeneb tütre seltskonda, seistes mitme meetri kaugusel noortest.
Otsustage ise - tütar oli oma väljavalitu suhtes hoolivam, sest tal oli taskurätik käes, millega iga natukese aja pärast poiss-sõbra suud kuivatas... 

Saatuse seljatamine

Öeldakse, et saatus valitseb kõige üle. Et saatus on sünnihetkel paika pandud ja seda saatuse poolt määratud rada ei anna üldiselt väärata. Miks muidu astroloogidel, selgeltnägijatel ja muudel soolapuhujatel "elu mõtte" seletamine nii käpas on, et nad ei pea eriti oma eluga toimetulemiseks suurt vaeva nägema.  
Raisakull peaks praegu kõigi kaanonite* põhjal teispoolsuses hõljuma... 

Jätame selle ülaloleva filosoofilise jama ja jätkame nüüd eelmiste kahe postituse järgsetest elukuudest.
Vähe sellest, kui Raisakull oli juba sellest surmavast nakkuslikust kopsupõletikust toibumas, tabas teda uus katsumus.
Võiks lausa välja öelda, et saatus või miski ei tahtnud, et Raisakull ellu jääks. 
Saatuse seljatamiseks oli vaja ootamatut käiku.
Nimelt oli eelmiste postituste kirjeldatu kogu selle närveerimise ja sahmerdamise peale hakanud ähvardama näljatunne, mille vältimiseks tuli küla pealt Raisakullile otsida amm. Nõnda, et selles osas on Raisakull kuulsa vene luuletaja Puškiniga ühes parteis, kes samuti emapiima ei saanud. 
Õnneks oli kohalik velsker tütre ilmale toonud ning kuna too oli ilmselt vähese isuga, siis piima üle jäänud, siis toimetati see Raisakullile. 
Siiamaani tänab Raisakull mõttes seda perekonda südamest ja mõtleb nii mõnikordki peretütre peale, kes nüüd elab kuuldavasti kuskil Soomemaal. 

_______________

*Veel veerand sajandit varem olnuks Rh konfliktiga inimhakatis surmaküüsis ja/või pistetud formaliinilahusesse, hullemal juhul peideti avalikkuse silme alt või esitleti "värdjana". Enamasti oli tollal kirikuraamatute järgi siiski kirikliku matuse saanud ja sellega seoses vähemalt eesnime saanud perekonnanime ette. 
Mis meenutas, et Raisakull sai omale nime alles kuu peale sündi, kui üks vanematest läks külanõukokku, kus võeti uus ilmakodanik arvele. Raisakull oli seda kuuldes ühmanud, et ta on siis sünnist saati põrandaalune illegaal. Mis pole ime - sündinud kollase nahajumega nagu hiinlane muiste. 
See omakorda ajas mälukäärdudest välja Brežnevi-aegse anekdoodi: 

 
Odessas kutsutakse üks mees KGB-sse ja nõutakse aru, miks ta Iisraelist iga kuu pakke saab? 

Sest ma varjasin keldris Saksa okupatsiooni ajal kahte juuti. 

Aga kas te oma tulevikule ka mõtlete? 

Ikka, nüüd elavad mu keldris neli hiinlast.

Kõigi alguste lõpp

 Väikesed särtsuühendused sültjas massis soovitasid sedasi panna pealkirjaks, sest mõned päevad tagasi lõppes kogu "edumeelse" kristliku ilma kommikerjamise kostüümidraama. Väiksest peale õpetatakse kerjamise kunsti, antud juhul siis "komm või pomm"-stiilis - pole ime, kui nõndanimetet "katusepakkujate terroriorganisatsioon" hilisemaks eluks end ette valmistab. 

Aga mitte sellest ei tahtnud Raisakull möliseda, vaid teda hakkas seestpoolt häirima eelmise postituse järgne lõppakord, mis jäi hoopis kirja panemata. 
Kui Raisakull lõpuks haiglast koju lasti, siis "mõne-aja-pärast" ehk teadmata ajaühiku võrra hiljem jäi ta kopsupõletikku - too diagnoositi tal kui nakkuslikku.
Raisakulli ema oli "pambuga" Tapal lastearsti, kes osutus umbkeelseks nõukogude armee ohvitseriprouaks, vastuvõtul käinud ja retsepti saanud ning läks sellega apteeki.
Proviisor oli retseptikohased rohud letile tõstnud ja siis küsinud - Kui vana teil laps on? 
Saanud vastuse, korjas ta rohud tagasi ning soovitas selle retseptiga tagasi minna. 
Lastearst oli veendunud, et tema on kõik õigesti teinud, apteeker aga saatis retsepti tagasi.
Algas "nokk kinni, saba lahti, saba kinni, nokk lahti" pingpongi-laadne solgutamine, kus Raisakull sõna otseses mõttes hinge vaakus ja emal justkui lootusetuse tunne tekkis.
Lõpuks taipas aga küsida apteekrilt, miks too rohtusid välja ei anna? 
"Sest see kogus tapab manustamisel su lapse..." 

Seega võib täie veendumusega öelda, et Raisakull oli algusest peale surmale määratud, aga see kuramuse apteeker... 

Alguste algus

See sissekanne on ajendatud kommentaarikasti jäetud hea lugeja hüüatusest. 

"Verevahetus jäi mitu päeva hiljaks... mida kuradit, mis elukad sinu syndimise juures arstide asemel olid siis ???"

Raisakulli süldilaadne kogum kolbas tahtis vastata sedasi: "Need elukad olid inimesed! Ega siis loomad selliselt talita. " Aga ei, hoopis andis veksli välja...
Raisakull peab alustama ammusest epohhiloovast sündmusest nii nagu talle on räägitud ja meelde jäänud. 

Kuuekümnekaheksanda aasta veebruari algus oli lumine - lund oli siin külakandis tublisti üle põlve ja sisse oli tambitud kitsuke rada, mida mööda siis sai tööl käia.  

Raisakulli ema tundis ühel hetkel, et poiss tahab maailma näha...

Kuna poole kilomeetri kaugusel oli esmane transport Zaporožetsi näol ootel, siis oldi varsti nii kaugel, et kus rahvasuus maanteemuhuks nimetatavasse imemasinasse istutati viimaseid rasedustunde nautiv naisterahvas ja kihutati Tapale, kus Raisakull ilmavalgust nägi. Vastsündinu oli millegipärast kollase nahatooniga.  Seega oli Raisakull sündides hiinlane või üleüldse idamaa ime. 
Reesus konflikt - oli tohtrite diagnoos ja panid vastsündinu raamatusse kirja palju peenemalt, noh, väljamaa moodi - Rhesus konflikt. Mis oli seal millegipärast ainuke sissekanne lisaks eesnimeta ja perekonnanimega tiitellehel. See dokument või okustaat tõendab senini seda asjaolu, et kõik vastsündinule mõeldud vaktsiinisüstid jäid Raisakullile manustamata.  
Vanasti oli selle kokkupõrke nimetus suupärasem - vastsündinute kollatõbi. 

Too tõbi oli halastamatu - vanades kirikuraamatutes või hingeraamatutes, kus kirjas sünnijärgne surmapõhjuse lahter, oli sellekohaselt saksakeelne märge gelb. 

Arstiteadus oli  vahepeal arenenud niikaugele, et vastsündinute kollatõvest pääsemiseks manustatakse uut verd juurde - seda nimetati suupärasemalt verevahetuseks - soovitavalt elu esimese 8 tunni jooksul.  

Nõndasiis, Raisakull nägi ilmavalgust pühapäeva hommikul. Seega võib öelda, et halvimat päeva ei osanud ta valida, kus kõik mõistlikud inimesed seitsmendat päeva pühitsesid. 

Kohalolnud arstide kommentaar oli mõnede arvates küüniline - Ehk läheb õnneks! 

Nüüd on see hetk kätte jõudnud, kus Raisakull oli vähe kimbatuses. Nimelt oli talle meelde jäänud kuskil kuuldud väide, et verevahetus toimus 8 päeva hiljem ja nii ta oli suunurgast küsijatele ühmanud. Viimati oli täpsustatud andmetel see tegevus toimunud 5 päeva hiljem.  

Ah, need kolm päeva ei päästa ka midagi ega kedagi, veel vähem Raisakulli. 

Aga Raisakullil oli elutahe nii võimas, et ilmselt kiirgas seda välja - igatahes pealinnast saadeti väärt vedelik kohale rongiga. Aga see on ajalooannaalidest kaduma läinud, kas raskelt relvastatud valve ka plaskut ümbritses? 
Raisakull on asja hakanud huumoriga võtma, kuid mõned jäävad ikka juhmide nägudega jõllitama. 

Näiteks mainib ta, et tal oli mitte reesus, vaid jeesus konflikt ja verevahetusega manustati ilmselt neegri või venelase verd - sellepärast on ta aeglane või hoopis laisk. Või siis on ta nimetanud ennast sünnipäraseks hiina keisririigi kodanikuks... 
Ühe asja võib küll välja tuua - Raisakull on võrreldes teistega hästi vähe haige olnud, kuigi tohtrite juures käimised olid sisuliselt paberimäärimine.
Teisisõnu tervena elatud aastaid on tal turjal rohkem kui eakaaslastel. 

Veider...

Raisakulli teekond noa alla (kolmas jupp)

Niipalju kui Raisakull mäletas, tahtis tema ajukäärudest suu kaudu välja pääseda sarkastiline märkus - Eeee, vabandust, kas seni olin ma mängult järjekorras??? - aga jättis siiski selle välja ütlemata. Sest mine sa tea, äkki solvuvad ja siis võib-olla sokutavad kausta kuskile...
No umbes nõnda, nagu Raisakull küla peal mõnedele ka ütles: Oletame hetkeks, et laual on üks suur virn kaustu, Raisakulli nimeline kusagil keskel, enne kui jõutakse viimatinimetet kladeni, pööratakse kogu see virn ümber. Siis tõstetakse allesjäänud uutele, see tähendab juurdetulnud kaustikute peale. Ning niimoodi iga päev. Ja mis te arvate, millal siis Raisakulli nimega klade konsiiliumi silme ette jõuab? Kui üldse jõuab... 

Siinkohal võtab Raisakull õiguse vesta operatsioonist Hambad korda! 
Kuna kohalik hambaarst läks väljateenitud pensionile, siis pidi Raisakull otsima kaugemalt, kes igemed üle vaataks ja vastava paberi kaasa annaks. Teise ooteaasta keskel loksus purihamba plomm välja ning Raisakull otsustas pärast peeglisse vaatamist selle hamba eemaldada, põhjuseks oli seesinatine - kui veel üks kord plommida, siis järgmisel korral ei saa tangidega seda hammast õhukese seina tõttu kätte, ja siis läheb vaja juba hambakirurgi abi. 
Kui Tapal loobuti välja tõmbamast, siis tuli Paidesse Järvamaa haigla polikliinikumi ossa minna. Seal oli ülekuuajaline järjekord. kui Raisakull kuu möödudes "valukabinetis" istet võttis, ei osanud arvata, et see hamba väljatõmbamine nii keeruliseks osutub.
Miks sa seda hammast tahad välja tõmmata?
Raisakull hakkas seletama, miks.
Kuid poole pealt katkestati ja esitati seesama küsimus uuesti. 
Peale kolmandat katset sai Raisakull aru, et täna pole tema päev ning sähvas teravalt - Just sellepärast, et edaspidi ei pea enam neid hambaarste tülitama, kel üle kuuajalised järjekorrad on - tõusis püsti ja lahkus.
Nädal-paar enne jõule pani ta Rakveresse aja kirja. 
Seal aga kisuti Raisakulli probleemne purihammas välja meetodil - paar küsimust said vastuse ja asi ants.  
Uue aasta hakul käis ta Tapal hambaarsti man, vaadati hambad üle ja sai paberi, mis tuli opile minnes kaasa võtta. 

Jaanuari keskel helistati kliinikumist, täpsustati paar asja ja lõpuks saadeti sõnum - Palun tulla opile! Võtke kaasa...

Mis edasi sai, on kirjas selle aasta märtsikuu postitustes.

Raisakulli teekond noa alla (teine jupp)

Kui Raisakull raskelt toolilt üles ajas, kandus ta kuulmislokaatoritesse tohtri hääl – Muide, üks küsimus veel – millal see hakkas?
 Raisakull jäi hetkeks lolli ilmega vahtima – Millal? Hmmm, ootamatu küsimus. Jään esialgu vastuse võlgu.
 Ortopeediatohter andis lahkuvale Raisakullile hüva nõu hankida kargud ja hakata nendega juba lähipäevil harjutama.

 Pool aastat läks kui linnutiivul. Selle aja jooksul oli Raisakull mitu korda küla peal käinud – kel suur juubel, kel aga lihtsalt sünnipäev, hiljem s.o. suvel aga kes läks mehele, kes võttis naise...
Kõikjal tunti huvi ja küsiti, miks ta lonkab, hiljem ka seda, et miks ta kepiga/karkudega käib?
Raisakull oli nagu tähelepanu keskmes, mida ta küll ei ihaldanud, viidates päevakangelas(t)ele, öeldes, et tänane juubilar/pruutpaar on siin peol ikkagi tähtsam kui lihtlabane sant Raisakull.
Lõpuks kui poolaasta läbi sai, hakati taas vaest santi küsimustega pommitama, millele Raisakull vastas stoilise rahuga – Ju siis on keegi hädisem kui tema...

 Suvel Amblasse sattudes astus, õieti lonkas nüüd juba teeneline lonkur Raisakull taas kultuurimaja arstipunkti ja vaatas ukselt, et ankeeditäitja annab taas puhkust pereõele, kaapas kohe poodi ja ostis karbi komme. Padavai tagasi ning kuna kedagi ees polnud astus ta kabinetti, kommikarp käes.
 Oiii, need ju minu lemmikkommid!!! Kust sa seda teadsid?
 Ega ei teadnudki – oli Raisakulli vastus – aga ma pean teid tänama, sest ma sain Tarbatus ära käidud ja lubati poole aasta jooksul asi ära teha, nüüd juba on suur suvi – puhkuste aeg. Suured tänud teile!
 Mõni nädal hiljem kutsuti Raisakull arsti manu, sedakorda tuli jalgrattaga sõita Aravetele, sest Amblas pani perearst viidates vallapoolse rahastamise lõpetamisele medpunkti kinni, ning räägiti järgmist juttu
– Tead, ma suhtlesin Tarbatu omadega ja nügisin sind kogu aeg opile, kuid nemad olid kogu vastu olnud. Ja nüüd teeme õige paberid ringi Taanilinna jaoks.
 Sama protseduur, mis aasta tagasi, sai tehtud.
 Suve lõpul pereõde helistas, ja teavitas Raisakulli, et Taanilinna omad teda ei taha.
 Raisakull kehitas selle peale õlgu – kui ei, siis ei saa neid ka sundida...
Kuigi tõtt öelda üks lähedane oli konsulteerinud teadjamatega, Taanilinna suunal oleks Raisakullil juba asi tehtud olnud.
 Oleks, oleks...

 Septembri lõpus tuli uus sõnum ilmuda Tarbatusse, kuhu Raisakull ilmus nüüd juba kahe karguga.
 Kabinetti astudes teretas Raisakull viisakalt ja teavitas tohtrit, et tema enam ilma nende toigasteta ei saa liikuda.
„Ja eelmine kord küsisite, millal see pihta hakkas? Ma kodus panin ajaskaala paika ja jõudsin arusaamisele, et mõni aeg peale kolmandat Wuhani-taudivastast vaktsiinisüsti.”
 Mõned küsimused hiljem ütles arst sama, mis eelmisel korral – Poole aasta jooksul võtame su ette!
 Mille peale Raisakull nördimust avaldas – Eelmisel aastal ka ütlesite sama!
Aga nüüd paneme su tõeliselt järjekorda. 

Järgneb...

Raisakulli teekond noa alla

Kui parem jalg hakkas tihemini igasuguseid rikke tegema – unustas sammu võtta ja/või tahtis niiöelda alt ära tulla – läks Raisakull tohtri manu. Amblas oli siis meditsiinipunkt kultuurimajas ja töökord oli selline, et kolmapäeviti oli perearst ise kohal ja ülejäänud argipäevadel oli kabinet pereõe päralt. Kuna pereõde oli korralisel puhkusel, siis andis seda puhkust noor resident, kes võttis Raisakulli kohe ette ja seda ikka põhjalikult. Mässas kohapeal mingite juhtmetega, millel iminapad otsas, käskis Raisakullil kušetile pikaliasendisse viskuda ja läks ise EKG-tulemusi ootama. Nähes viimatimainituid, ütles noor arstihakatis, et süda on ikka väga okei! Seejärel anti Raisakullile suunamine röntgenisse.
 Nädal hiljem kutsuti Raisakull tagasi ning teatati kurb uudis – mõlemas puusas on auk ja paremas on kulumine suurem. Et mida teeme, kas rohud elu lõpuni või operatsioonile minek?
 Raisakullil veeres korraks ülikiirelt elu silme eest läbi – kõik need pehmed variandid ainult süvendavad probleemi olemust ning seetõttu on hiljem kahetsetud radikaalsete võtete mittekasutamist. Nii ta siis ütleski – Ikke noa alla!
 Peale ankeedi täitmist teavitas eskulaap, et kui opp õnnestub, siis võetakse kümne aasta pärast teine puus ka ette. Lisaks küsis – vabariigis on kaks kohta, kus opereeritakse ja need asuvad Taanilinnas ja Tarbatus, et kuhu? 
 Raisakullil tuli iseenesest üle huulte, et Tarbatu.
 Tohter pani ka selle kirja ja mainis tungival toonil, et hambad peavad korras olema. Raisakulli imestunud pilku kaedes lisati, et kui bakter hambasse satub, on see ka kohe puusas. Hommepäev saadab need andmed teele ning siis tuleb oodata. Selleks võib kuluda kuskil kaks aastat, mil peaks Raisakullile tulema kutse. 
Kuid sügise hakul tuli sõnum käsuga Tarbatusse konsultatsioonile tulla, kuhu sai ka ennast ilmutatud. 

Kui Raisakull kabinetti sisenes, oli doktoril esimene küsimus - Ega sa infarkti või insulti pole põdenud? 

Millele sai vastatud - Oh ei, lihtlabane sünnitrauma, verevahetus jäi mitu päeva hiljaks.
Peale mõninatele küsimustele vastuseid saades ütles doktor - Kuue kuu jooksul võtame su ette! Ja hambad korda! 

Järgneb...

Siis, kui homme algas...

 Raisakull on tükimat aega elanud sõjaootuses. Mitte, et ta just seda sõda ootaks. Pigem juba põlgab.
Ja ettevalmistused vaenutegevuseks on tal üleüldse tegemata. Needki proosalistel põhjustel. Sest, kui tuumapomm kuskile langeb, siis on kõigest ükskõik - kiirgus saab su niiehknaa kätte. Juba selletõttu ei näe Raisakull üldse vaeva, et teda kappama saaks kamandatud...
Kuna kunagine punaste kaantega "vaenupilet", kus kirjas, et Raisakull on teise kategooria soldat, on käeulatuses, ei hakka ta kunagi kuskile pagulusse end sättima. Ootab rahumeeli vaenlase ära ja näitab okupantidele seda eelpool mainitut raamatukest ning läheb "Allahi nimel" kahurilihaks. Seda viimast muidugi kohapeal, pakkudes "vabastajatele" viina, mille sisse sokutatud "kurat-teab-mida"... 

Tõsisemalt võttes on Raisakullil kogu eluaeg kuklas mingi kummaline tunnetus vasardanud. Et kui pulmad teeb, siis mesinädalaid ei tule - sel hetkel, kui ta jah-sõna annab, algab suur sõda. Igatahes too nägemus maalis koljuseinale pingutatud ajulinale panoraamse varemetes suitsevate hoonetega pildijada.  

Mis teha - see ju üsna karm olupilt... 

Ilmselt seetõttu annab ka saatus igasugu keerdkäike ette, et jummeliperast kõik naised just Raisakullile korvi annaksid. Ja ajas edenedes Raisakulli kolemeel on nii kõrgelt haritud, et allapoole aju poolt paikapandud iludust ei ihka. Ta teab niiehknaa, et kole/ilu on subjektiivsed mõisted, kuid sõna otsesemas mõttes silmarõõm peab näima okulaaridetaguses ajukallerdises kui preemia. 
Seniste eluvintsutuste eest Nobeli rahutasu pole võimalik sisse kasseerida. 
Sest mitte keegi ei usu...