Kui Raisakull unisesse provintsilinna saabus, olid kõik bussisolijad valmis sõiduvahendist väljuma. Kitsas vahekäik oli inimeseloomi täis, et Raisakull ootas kuni osa maha läks, et saaks istmelt püsti, muidu lööb peakolu vastu lage ära. Raisakull kohmitses oma kahe karguga ning üritas massiga kaasa liikuda, kuid tempo polnud tal eriti nii kiire kui arvata võis. Bussijuht oli juba tagumised uksed sulgenud, et hakkab edasi lõpp-peatuse poole liikuma, kuid Raisakull röögatuse peale avas ta siiski bussiväravad. Asfalt turvaliselt taldade all, alustas Raisakull polikliiniku suunas liipama.
Registratuuris tuli uurida, kuidas asi käib - kas enne tuleb maksta? Ah et pärast pilditegemist. Selgus käes - järgmisena leidis Raisakull ennast röntgenikabineti ukse taga.
...Teate, kui populaarne on igasugune sotsiaalmeedium? Noh, ma paluksin oma ilgelt edevatest igemetest pilti, et inimeseloomad saaksid laikida. Oh ei, mitte lakkida, vaid inglise keeles meeldimis-nuppu litsuda...
Amblasse naastes bussist väljudes kadus Raisakullil igatahes tasakaal, sest ilge valu lõi külge, mille tulemusel embas ta bussiukseavaga juhuslikult kohakuti olnud elektriposti. Paar korda hingas ta sügavalt sisse ja välja ning ajas koivad sirgu. Karke abiks võttes lonkas Raisakull nüüd kodu poole.
