Hõika veel, et lumi maas ja tali käes...
Talvekuu on küll läbi, kuigi vana onu Juuliuse kalendri järgi peaks praegu olema kuu keskpaik.
Lumi sulas ära ja Raisakull pidi GT talvekorterist välja ajama.
Tuharesti oli vaja, sest saunapliidil vana ütles üles, kui Raisakull nädalavahetusel tahtis sooja sauna eesruumi. Ta oli puud sinna restile ladunud ning tahtis tule alla teha, kui rest arvas enne tiku süütamist ära laguneda.
Hää, et niigi läks.
Enne minekut installis Raisakull GT-le laternad ette ja taha, ning turvaline kulgemine võis alata.
Külatee oli kohati jääga kaetud, kuid maantee oli paljas. Etteruttavalt tuleb öelda, külatee jäälõigud olid Raisakulli tagasi tulles ära sulanud.
Üks asi, mida Raisakull Tapale kulgedes tähele pani, oli valget värvi sõidukite sohvrite ülbus - nad pressisid Raisakullist mööda nagu teda poleks olemas. Samas, kui tumedamat karva masinad viitsisid suunatuld vilgutada ja jätsid möödudes ligi meetrise õhuvahe. Müstika, kas pole?
Võib-olla põhjus selles, et valgete sõidukite sohvrid olid frustreeritud lume kadumisest - kamuflaaž sulas ära...
Tapale jõudes sai Raisakull kohe esimeses poes oma tuharesti kätte ja otsustas Grossi uue poe ka oma okulaaridega üle vaadata - üldhindeks võiks panna kohe viie, sest ruumi liikumiseks oli piisavalt võrreldes kesklinnas asuva Grossi kaubakotusega.
Kottu tagasi oli suhteliselt raske vändata - tuul puhus vastu. Mõnel teelõigul sai Raisakull kergemalt sõtkuda, aga seda siis, kui puhumine otse vastu laupa ei vajutanud.
Raisakullile meenus, kuis meite kodumaised rattaässad maininud, et nemad just otsivad neid vastutuulega (mida tugevam puhanguiil, seda parem trenn) alasid, sest tuur'dö'fräänsi-mägesid pole siit kuskilt võtta.
Aega kulus küll rohkem, kuid enne ühte oli Raisakull kodus.
