Tali on päral

 Kuna tali laskus oodatult taevast, siis Raisakull oli sunnitud oma liikumist piirama - metsa ei pääse veel niipea. Võib-olla tulebki noorem põlvkond appi kutsuda..
Hooviosa sai mönkriga lumest puhtaks sahata. 
GT on talvekorterisse möllitud, soome kelguga liikuma ei pääse, siis neljarattalise tõukerattaga käib Raisakull poes. Poest omandatud kraam istutatakse nelikratta ees olevasse korvi, et poleks endal tassimist. 
Tuleb tõdeda, et vasakul jalal pole enam jõudu hoogu lükata nagu aasta tagasi paremal koival. Lisaks veel vasak puus hakkab iga pikema tegutsemise peale valuaistinuid välja saatma. 
Kuuri alt toob Raisakull kütet kalamehe kõrge pardaga kelguga kohe mitmeks päevaks korraga. Kui eelmisel aastal lohistati kelk üle köögi magamistuppa, kus puid sooja toa saamiseks ahjuukse kaudu korstnasse põletati, siis sel korral jätab Raisakull kelgutäie puid esikusse kus puud toimetatakse korviga ahju ette. Ja viis-kuus halgu korraga. Ainult kööki tuuakse korvitäis korraga - pliidipuud on lühemad, seega kaal eriti ei mängi siin rolli. Pigem juba jääb köögipõrand puhtamaks. 

Ei, see pilt pole tehtud "tehisintellekti" abiga, vaid siin on kasutatud Pentax K-r'i kaameras olevaid filtreid ja digiKami sätteid. Enne eelmise aasta jõule sai "toakask" välja viidud ja ära ehitud, siis klõps salvestati mälukale. Kui enne polnud aega, sest Raisakulli põhifookus oli parema jala liikuvuse käimasaamisele, siis nüüd tekkis sunnitud paus, mille käigus ta avastas tooriku, mida süllelangenud igavuse peletamiseks töödelda. 
Kukkus omapärane välja küll...

Raiehooaeg sai avatud

Eile alustas Raisakull raiehooajaga. 
Sidus kombikanistri mönkri pakikale ja sae asetas jaluses püstisesse asendisse noolega ülespoole. Nool jäi käigukangi taha ja äraproovitud vahendina ta ei liikunud kogu sõidu vältel. 
Paar päeva varem oli Raisakull mönkriga niiütelda luurel käinud ning kaardistanud saagimiskohad oma ajju. Pärast väikest arutelu oma teise minaga otsustati heinamaale sõita, kus paar saaresurma koolenud saart vajasid laasimist ja järkamist. Heinamaale sõites oli Raisakull enne silda mönkri peatanud. Sillal oli õrn lumekirmekiht, kus sai lugeda, mis loomad üle olid käinud. Raisakulli pilku köitsid hoopis suure karu jäljed. 
Ega polnud aega rohkem mökutada - varsti suur pime käes. Kui plaan sai täidetud, võttis Raisakull üksiti ka kõrval kummarduva lepa maha. 
Heinamaal mönkriga suurt ringi tehes otsis Raisakull veel saele tegevust, kuid seda leidmata siirdus ta metsa, kus langetas paar leppa. Ja siis hakkas hämarduma - homme ka päev... 

Jupiteri sirvides hakkas silma Fantoomi filmid. Kuna Raisakull polnud neid näinud, vaid kuulnud*, siis oli ta päeva lõpetuseks endale mugava äraolemise korraldanud. 

Täna üritas Raisakull hommikupoole saega metsa minna, kuid nähes, palju lund on öö jooksul alla sadanud, loobus  sellest. 

______________________

Kunagi Haapsalus üks kohalik, kes alati tervitas Raisakulli kui Kolmanda Maailmasõja veterani, oli Leningradis näinud Fantoomi-filmisarja ja jutustas nende sisu ümber. 

Saatuse kättemaks

 Nüüd võiks arvata, et Raisakulli elu hakkas nagu lepase reega paremuse poole liikuma. Kuigi saatust üritati üle trumbata, siis polnud peatsest saatusepoolsest kättemaksust pääsu. 
Kui Raisakulli vanemad kolisid Väike-Maarjasse, tuli lastearsti man läbi astuda. See (nimetagem tema dr.T-ks) tahtis Raisakulli kohe hoopis "kuskile ära sokutada". Millele vastati eitavalt. 
Dr.T oli mitu asja lapseohtu Raisakulli elus, mis vajanuks sekkumist, kihva keeranud. 

Ühel ajahetkel oli Raisakull kõnelema hakanud, kui mingi haiguse väljaravimisel anti antibiootikume. Mille tagajärjel kuulmine "ähmastus". Selgus, et dr.T oli pannud liigtugevad rohud peale, mille tagajärjel tekkis kuulmislangus ehk täpsemalt öeldes antibiootikumid kuivatasid kõrvavedelikku. Tagajärjeks oli niinimetatud segane kõne, kus kaashäälikud olid jumal teab kus, aga täis- ja kuuldavad kaashäälikud olid jutus õige koha peal. Kõik loksus paika alles siis, kui Raisakull kirjutama õppis. 
Enda välja vabandamiseks oli dr.T öelnud, et ta annab oma tütrele ka samad doosid. 

Raisakulli "amm" oli oma perega üksvahe kolinud Läänemaale, tollal Haapsalu rajooni, ja andis emale teada, et Haapsalus  on võimalik ravi saada. Sinna pääsemiseks oli vaja Tallinna mingisuguse tohtri allkirjastet paberit.
Dr.T pidi seda asja ajama juba siis, kui Raisakull tema nimekirja sattus, kuid ülalkirjeldatud ärasokutamisele äraütlemisele ta ilmselt solvus, et vaikis sellest võimalusest.
Tallinna arstil oli vist sel päeval ilmselt paha tuju ja oli nii ärritunud, et oli kogu visiidi aja kaagutanud - Kus te varem olite? Kohe oleks pidanud siia tulema... 
Millele Raisakulli ema üritas vahele  seletada, et tema sai isegi sellest võimalusest teada hiljuti. 
Ajalugu vaikib, kas paber Haapsalu raviasutusse suunamiseks saadi või ei, kuid ühel hetkel oldi Raisakulliga juba Supeluse tänaval, kus sealsed tohtrid olid nõus poisiga tegelema. 

Ja ega dr.T liigutanud lille ka muude asjade suunamiseks - Tarvanpää lastepäevakodusse ja Tarbatu Pööbelmanni instituuti suunamised pidi Raisakulli vanemad ise ära korraldama. Dr.T ei olnud isegi Raisakulli puutunud, hoides vähemalt pooleteist meetrist vahemaad, justkui Raisakull kandnuks äärmiselt nakkavat surmahaigust...

Viimati nägi Raisakull oma saatuse kättemaksuinglit dr.T nahas siis, kui Väike-Maarja bussijaam asus mitte praeguses asukohas, vaid alevi keskplatsil. Dr.T oli koos oma tütre ja tema noormehega ootamas bussi. Raisakullile jäi toona mulje, nagu ema häbeneb tütre seltskonda, seistes mitme meetri kaugusel noortest.
Otsustage ise - tütar oli oma väljavalitu suhtes hoolivam, sest tal oli taskurätik käes, millega iga natukese aja pärast poiss-sõbra suud kuivatas... 

Saatuse seljatamine

Öeldakse, et saatus valitseb kõige üle. Et saatus on sünnihetkel paika pandud ja seda saatuse poolt määratud rada ei anna üldiselt väärata. Miks muidu astroloogidel, selgeltnägijatel ja muudel soolapuhujatel "elu mõtte" seletamine nii käpas on, et nad ei pea eriti oma eluga toimetulemiseks suurt vaeva nägema.  
Raisakull peaks praegu kõigi kaanonite* põhjal teispoolsuses hõljuma... 

Jätame selle ülaloleva filosoofilise jama ja jätkame nüüd eelmiste kahe postituse järgsetest elukuudest.
Vähe sellest, kui Raisakull oli juba sellest surmavast nakkuslikust kopsupõletikust toibumas, tabas teda uus katsumus.
Võiks lausa välja öelda, et saatus või miski ei tahtnud, et Raisakull ellu jääks. 
Saatuse seljatamiseks oli vaja ootamatut käiku.
Nimelt oli eelmiste postituste kirjeldatu kogu selle närveerimise ja sahmerdamise peale hakanud ähvardama näljatunne, mille vältimiseks tuli küla pealt Raisakullile otsida amm. Nõnda, et selles osas on Raisakull kuulsa vene luuletaja Puškiniga ühes parteis, kes samuti emapiima ei saanud. 
Õnneks oli kohalik velsker tütre ilmale toonud ning kuna too oli ilmselt vähese isuga, siis piima üle jäänud, siis toimetati see Raisakullile. 
Siiamaani tänab Raisakull mõttes seda perekonda südamest ja mõtleb nii mõnikordki peretütre peale, kes nüüd elab kuuldavasti kuskil Soomemaal. 

_______________

*Veel veerand sajandit varem olnuks Rh konfliktiga inimhakatis surmaküüsis ja/või pistetud formaliinilahusesse, hullemal juhul peideti avalikkuse silme alt või esitleti "värdjana". Enamasti oli tollal kirikuraamatute järgi siiski kirikliku matuse saanud ja sellega seoses vähemalt eesnime saanud perekonnanime ette. 
Mis meenutas, et Raisakull sai omale nime alles kuu peale sündi, kui üks vanematest läks külanõukokku, kus võeti uus ilmakodanik arvele. Raisakull oli seda kuuldes ühmanud, et ta on siis sünnist saati põrandaalune illegaal. Mis pole ime - sündinud kollase nahajumega nagu hiinlane muiste. 
See omakorda ajas mälukäärdudest välja Brežnevi-aegse anekdoodi: 

 
Odessas kutsutakse üks mees KGB-sse ja nõutakse aru, miks ta Iisraelist iga kuu pakke saab? 

Sest ma varjasin keldris Saksa okupatsiooni ajal kahte juuti. 

Aga kas te oma tulevikule ka mõtlete? 

Ikka, nüüd elavad mu keldris neli hiinlast.

Kõigi alguste lõpp

 Väikesed särtsuühendused sültjas massis soovitasid sedasi panna pealkirjaks, sest mõned päevad tagasi lõppes kogu "edumeelse" kristliku ilma kommikerjamise kostüümidraama. Väiksest peale õpetatakse kerjamise kunsti, antud juhul siis "komm või pomm"-stiilis - pole ime, kui nõndanimetet "katusepakkujate terroriorganisatsioon" hilisemaks eluks end ette valmistab. 

Aga mitte sellest ei tahtnud Raisakull möliseda, vaid teda hakkas seestpoolt häirima eelmise postituse järgne lõppakord, mis jäi hoopis kirja panemata. 
Kui Raisakull lõpuks haiglast koju lasti, siis "mõne-aja-pärast" ehk teadmata ajaühiku võrra hiljem jäi ta kopsupõletikku - too diagnoositi tal kui nakkuslikku.
Raisakulli ema oli "pambuga" Tapal lastearsti, kes osutus umbkeelseks nõukogude armee ohvitseriprouaks, vastuvõtul käinud ja retsepti saanud ning läks sellega apteeki.
Proviisor oli retseptikohased rohud letile tõstnud ja siis küsinud - Kui vana teil laps on? 
Saanud vastuse, korjas ta rohud tagasi ning soovitas selle retseptiga tagasi minna. 
Lastearst oli veendunud, et tema on kõik õigesti teinud, apteeker aga saatis retsepti tagasi.
Algas "nokk kinni, saba lahti, saba kinni, nokk lahti" pingpongi-laadne solgutamine, kus Raisakull sõna otseses mõttes hinge vaakus ja emal justkui lootusetuse tunne tekkis.
Lõpuks taipas aga küsida apteekrilt, miks too rohtusid välja ei anna? 
"Sest see kogus tapab manustamisel su lapse..." 

Seega võib täie veendumusega öelda, et Raisakull oli algusest peale surmale määratud, aga see kuramuse apteeker...