Kõigi alguste lõpp

 Väikesed särtsuühendused sültjas massis soovitasid sedasi panna pealkirjaks, sest mõned päevad tagasi lõppes kogu "edumeelse" kristliku ilma kommikerjamise kostüümidraama. Väiksest peale õpetatakse kerjamise kunsti, antud juhul siis "komm või pomm"-stiilis - pole ime, kui nõndanimetet "katusepakkujate terroriorganisatsioon" hilisemaks eluks end ette valmistab. 

Aga mitte sellest ei tahtnud Raisakull möliseda, vaid teda hakkas seestpoolt häirima eelmise postituse järgne lõppakord, mis jäi hoopis kirja panemata. 
Kui Raisakull lõpuks haiglast koju lasti, siis "mõne-aja-pärast" ehk teadmata ajaühiku võrra hiljem jäi ta kopsupõletikku - too diagnoositi tal kui nakkuslikku.
Raisakulli ema oli "pambuga" Tapal lastearsti, kes osutus umbkeelseks nõukogude armee ohvitseriprouaks, vastuvõtul käinud ja retsepti saanud ning läks sellega apteeki.
Proviisor oli retseptikohased rohud letile tõstnud ja siis küsinud - Kui vana teil laps on? 
Saanud vastuse, korjas ta rohud tagasi ning soovitas selle retseptiga tagasi minna. 
Lastearst oli veendunud, et tema on kõik õigesti teinud, apteeker aga saatis retsepti tagasi.
Algas "nokk kinni, saba lahti, saba kinni, nokk lahti" pingpongi-laadne solgutamine, kus Raisakull sõna otseses mõttes hinge vaakus ja emal justkui lootusetuse tunne tekkis.
Lõpuks taipas aga küsida apteekrilt, miks too rohtusid välja ei anna? 
"Sest see kogus tapab manustamisel su lapse..." 

Seega võib täie veendumusega öelda, et Raisakull oli algusest peale surmale määratud, aga see kuramuse apteeker...