Marukahju menetlus

 Raisakull käis esmaspäeva hommikul mönkriga nädalavahetuse  tormi marukahjusid hindamas. 
Esiti küll koduümbruses - kasvuhoonel oli tugev tuul ühe klaasi kallal vandaalitsenud ning pärnal oksa pooleks murdnud - ja kaugemal oma valduses - metsas aga oli üks haab tüve pealt ära murdnud ja vaher ladva ära kaotanud ning see viimane oli risti üle sihi pooleldi naabrimehe maa peal. Egas miskit, saed tuleb välja tuua, mõtles Raisakull ja kihutas kodu poole. Saekaitsega pükse jalga tõmmates rehkendas Raisakull, et kulub kaks päeva, et siht puhtaks ja naabrimehe kinnistult oksarisu ära saaks veetud. 
Kui Raisakull ladva laasimisega ühele poole sai ja ümber keeras, nägi ta naabrimeest eemal seismas. 
Jõudu vaja! pomises Raisakull, kui ta nägi naabrit midagi ütlemas ja eemaldas kõrvadelt kiivri kõrvaklapid ning jätkas: Ma katsun homseks ladva jäänustega ühele  poole saada...
Ega Raisakullil naabritega vedanud ole. Üks on vaikse häälega ja temaga eriti muret pole - lihtsalt pole, mida rääkida. Aga teisega on kuradima raske - kui leiabki ühise pidepunkti, ei lõpe jutt niipea. 
Raisakull tõmbas sae uuesti käima ning asus latva tükeldama. Seejärel vedas notid haaratsit kasutades oma kinnistupoolele. Seisvat vahtratüükat seirates otsustas Raisakull sellegi maha võtta - üks oks rippus otseses mõttes otsapidi sihi kohal - langetussälk ette ning saega vastassuunas lahti lõigates kukkus tüügas oma raskuse jõul täpselt sinna, kust ennist sai ladvanotid ära veetud - pooleldi naabri kinnistule. Raisakull tundis, et ta on lõpp väsinud, kuid tükeldas väsimusest hoolimata sihi pealt tüve nottideks ning vedas viimseid jõuriismeid appi võttes oma maa peale. Oksarisu koristamine jäi järgmiseks päevaks. Töö, mis ka eile enne lõunat kaelast ära sai.
Haavaga jõuab veel maadelda - enne tuleb lihasvalu kontrolli alla saada ehk teisisõnu taastuda.