Tänuavaldis

 Aitüma teile, inimeseloomad,

kes te siin veel lugemas käite! 

Kätte jõudnud suured joomad - 

lumel homme keerulised jäljed...  

Mitte, et Raisakull siin üksinda joomingut peab. Kaugel sellest - isegi õllet ei libista. Kuid üks punnsuutäis viskit on küll hinge alla võetud. Raisakull tundis, et oli vaja kurku veidi desinfitseerida. Noh teadagi, nanokülmetus hakkas külge - no see veel puudus...

Raisakull tänab siinkohal kõiki, kes on õnnesoove siiapoole saatnud ning saadab nüüd omakorda kõigile lugejatele ja mittelugejatele järgmisteks juhtumiteks õnnelikke kordaminekuid. 

Raisakull lõpetab tänaseks ja pimendab toad ning hakkab läbi tuhmustunud aknaklaaside ilutulestikku jõllitama...

Preemia tuleb Põhjala tulise saare pealt...

Hääd jõuluollust!

 Ei, Raisakull poleks elu sees uskunud, et ta jõulude ajal saab kohalikust hüpersuperminimarketist kondiaurumasinaga söömaollust tuua - nüüd on ka see "murtud sirge" papüüruselehele mökerdatud.

Kui juba tehnoloogiaga sai alustatud, siis jätkab Raisakull seda teemat.
Et saaks selle mõtte lihtsalt kaelast ära ja see ei jääks ajuollust segi vispeldama.
Tehisaru või miskise sarnase küberneetilise imelooma arendamine lööb varsti vaheda mõõgana maailmal jalad alt. Just nagu maarahva eeposes Kalevipojal.
Kui juba praegu saavad igasugused petturitearmeed aastatuludesse kasseeritud miljoneid, siis varsti on kelmidel/pättidel vaja ühte-kahte tööriista, mis koorivad tehisaru kasutades miljardeid. Igasugused pinnid ja pannid, punnidest ei tasu köhidagi, on neil supertehismõistusel juba tuletatud - pole vaja inimeseloomi tülitada, vaid kogu nende raske tööga kokku kraabitud töötasud sulavad pangakontodelt nagu augustikuine tahke vesi. Ei aita siin mitte mingid turvasertifikaadid ega ilmselt ka keerulisemad algoritmid.
Lahendus saab üks olla - arveldamine käib nagu muiste sularahas. 
Ja see on ka odavam ja ühtlasi turvaline meede...
Mis tollest, et riigil jäävad mingid maksud saamata. Kui ei suudeta küberkurjamitelt mingeid makse sisse kasseerida või vähemalt nende tegevusele käppa ette panna ehk teisisõnu ohjeldada, no milleks siis ausat inimlooma peedistada. 

Aeg maas

Ilm lubaks vähe puid teha, kuid Raisakull ei hakka inimloomadel soonevedelikurõhku üles ajama. Otsustas hoopis kõik majapidamise kellad lõunamaale puhkama saata.
Eilane päev otsa oli ogara pagari pühade-eelne tunne sees - hästi kohevaid tolmutorte oli vahepealse ajaga nii koiku kui ka muude mööbliolluste alla tekkinud. Neist oleks õppinud rätsepmeister eelolevaks talveks lausa viimatise Pariisi-Milaano moe järgi puhvaika valmis treinud. Kui tuleb ikka normaalset talve. Vastasel juhul tuleks nagu lastud ja vettinud varesena, suled sorakil ning külmast kangete liigestega morsa moodi ringi trööbata. 
Aga, ei... 
Tuleb tunnistada, et Raisakull pingutas üle, kui puid tegi - nüüd karjub vasak "AI-AI!...", samas, kui parem puus parastab ja hõõrub noka alla: "Mida? Rohkem tuleb peremees-organismust koormata! Muidu ta raibe läheb laisaks kätte..."  
Võta nüüd kinni, kus see haukuv ja lõrisev kassikuldne kesktee olla võiks..
Kõike ei saa kumavate trellide tõttu vasakule ära toimetada. Midagi paremat peab ju halvemateks aegadeks ka jätma. 

Tegemisi. Teine jupp

 Eile hommikul oli Raisakull türkiissinise esmaspäeva meeleolus - hommikul ärgates vähe uimane olemine. Olgugi, et hilja ärkas. Kõigepealt ortopeedilised võimlemisharjutused, seejärel tablett veega hinge alla loputada ja lõpuks kiire lonkamine veelaskmiseks. Tagasi tulles tuli võtta puukorv eelmisel õhtul valmisvaadatud halgudega ja ahjud kütte torgata. Siis sai alles ainukese toitva töö peale mõelda - paar leivaviilakat ja leivamääret ning sepikuviil juustuga. Rohkem kodus hambaalust mittekisavat kraami polnud - putru ei viitsinud tegema hakata. Peale nappi kehakinnitust tuli hoopis poodi minna uue söömaolluse lunastamiseks. Enne ei saanud liikuma hakata kui ahjud köetud ja ahjuuksed kinni said. 

Poest muretsetud träniga tagasi jõudes otsustas Raisakull peale lõunat minna metsa ja korjata sealt need jämedamad  haavanotid kokku. Kuna järelkärule poomi asetamine koos vintsiga võtab aega, siis langes liisk kergema ja lihtsama variandi kasuks. 
Lõunasöök vatsas laagerdumas, käivitas Raisakull mönkri ning siirdus sellega paar päeva varem langetatud haabade manu. Pardatsokist võttis ta tropilindi, keeras selle ümber tüve, silmus läbi ja teise aasa mönkri kärukonksu taha. Nii nagu esiisad vanasti pikki palke hobusega metsast välja tõid. 
Et sadas uduvihma ja lumi sulas silmanähtavalt, tuli kiirustada. Varasematel aastatel oli Raisakull kaks notti korraga ära libistanud, kuid siis oli ka lund rohkem. 
Hoovis tuli kottuveetud kahemeetrised haavanotid maapinnast kõrgemale tõsta, et tuul ja õhk läbi käiks.
Viimased kaks kottuveetud ligikaudu viiemeetrist notti jäid tänaseks jõukatsumuseks, sest eile enam ei käinud füüsiline pool neist üle. Ega tänagi ei oleks käinud, kuid selleks tuli need viiemeetrised pooleks saagida. Ähkides-puhkides kuidagiviisi said haaratsi ja langetuslabida konksu abiga needki maapinnast kõrgemale tõstetud.  
Nüüd võib juba rahulikumalt võtta...

Tegemisi

Niipalju kui ajatapmiseks tegevust jagub, naapalju ka Raisakull tegutseb. Võimaluste piires loomulikult ja valuaistingute kontrolli all. 
Üleeile tuli uduvihmaga soiselt alalt mönkriga ära tuua mõned päevad varem langetatud ja järgatud tüved - vesi oli poolde säärikusse ja äratoomist ootavaid palgijupid vettisid vee all. Muide, sinna  jäi veel neid ehk teisisõnu tuleb veel kord minna. Ei saa ju kohe niipalju kõike ära teha, nii võib mingisuguse rabanduse saada. Käru sai korralikult täis - Raisakulli hinnangul tonni jagu vettinud ja poolvettinud puid, mis on ka kaalupiirang - ja mönker sikutas selle kõik kuivale pinnasele, jättes vee alla kaks paralleelset rada. 
Kodus sai see koorem maha laaditud. Siis mõtles Raisakull, et tuleb ikkagi poom kärule külge panna, saab vähemalt poole vähem oma musklirammu kasutada. Aga mõtteks see jäigi.
Eile oli üle pika aja selline karge ilm, mis andis Raisakullile mõtte lähemalt üks haab, mis kandis teist samasugust turjal, maha langetada - sel teisel haaval oli juured lahti tuuseldatud. Kuna päris võimsad saed olid küla peal, tuli ikkagi 13-tollise latiga 40-kuubikulisega saagida. Kõigepealt langetussälk ette, tagant tuli vastu saagida jättes pideriba ning langetuslabidale jõudu rakendades hakkas haab ühele poole kalduma ja langes täpselt sinna, kuhu oli plaanitud. Raisakullil tuli kiirelt viie sammu jagu eemale longata, et mitte alla jääda toetuvale haavale - ühe läbisaagimine lagetas ka teise haava. Mõned minutid hinge tõmmanud, tõmbas Raisakull sae uuesti käima ja laasis mõlemad tüved. Laasitud haaba mööda tagasi minnes tuli tüvi järgata umbkaudu kahemeetristeks juppideks. Musklirammu abiks võttes tõstis Raisakull haaratsiga mönkrikärule need notid, mida ta jaksas tõsta - ülejäänu jäi järgmisteks päevadeks. 
Täna sai üks vana aku peale saunas käiku laadima pandud, homme vast saab ehk poom koos vintsiga kärule külge monteerida, kui tahtmist on.

Hämarad ööd

Praegu peaks nagu pilkane pimedus olema - maas pole enam lumekübetki pluss põhjamaine kõige pimedam aeg. Et ei näe,  kuhu astuda. 
Aga...
 Raisakull on mitmet ööd järgepanu täheldanud  magamamineku-eelsel väljas laudatagusel põietühjendamisel käies, et valged, õieti küll hämarad ööd on saabunud. 
Too hämarus avaldub ööpäevaringselt. Päevavalgel midagi, näiteks ajakirjandust, lugeda ei näe. Isegi ristsõnade lahendamisel tuleb "pisikeses kirjas" kirjeldatule luup ja lamp appi võtta. Noid viimaseid abivahendeid avitamiseks võttes võiks diagnoosida kui Raisakulli ealised iseärasused. 
Jajah, teadagi... 

Kui kamuflaaž ära sulab...

 Hõika veel, et lumi maas ja tali käes... 
Talvekuu on küll läbi, kuigi vana onu Juuliuse kalendri järgi peaks praegu olema kuu keskpaik. 
Lumi sulas ära ja Raisakull pidi GT talvekorterist välja ajama. 
Tuharesti oli vaja, sest saunapliidil vana ütles üles, kui Raisakull nädalavahetusel tahtis sooja sauna eesruumi. Ta oli puud sinna restile ladunud ning tahtis tule alla teha, kui rest arvas enne tiku süütamist ära laguneda.
Hää, et niigi läks. 
Enne minekut installis Raisakull GT-le laternad ette ja taha, ning turvaline kulgemine võis alata. 
Külatee oli kohati jääga kaetud, kuid maantee oli paljas. Etteruttavalt tuleb öelda, külatee jäälõigud olid Raisakulli tagasi tulles ära sulanud.

Üks asi, mida Raisakull Tapale kulgedes tähele pani, oli valget värvi sõidukite sohvrite ülbus - nad  pressisid Raisakullist mööda nagu teda poleks olemas. Samas, kui tumedamat karva masinad viitsisid suunatuld vilgutada ja jätsid möödudes ligi meetrise õhuvahe. Müstika, kas pole? 
Võib-olla põhjus selles, et valgete sõidukite sohvrid olid frustreeritud lume kadumisest - kamuflaaž sulas ära... 

Tapale jõudes sai Raisakull kohe esimeses poes oma tuharesti kätte ja otsustas Grossi uue poe ka oma okulaaridega üle vaadata - üldhindeks võiks panna kohe viie, sest ruumi liikumiseks oli piisavalt võrreldes kesklinnas asuva Grossi kaubakotusega. 
Kottu tagasi oli suhteliselt raske vändata - tuul puhus vastu. Mõnel teelõigul sai Raisakull kergemalt sõtkuda, aga seda siis, kui puhumine otse vastu laupa ei vajutanud. 
Raisakullile meenus, kuis meite kodumaised rattaässad maininud, et nemad just otsivad neid vastutuulega (mida tugevam puhanguiil, seda parem trenn) alasid, sest tuur'dö'fräänsi-mägesid pole siit kuskilt võtta. 
Aega kulus küll rohkem, kuid enne ühte oli Raisakull kodus.