Laupäeva õhtul küla peal olles üritasin teeveed kaanida, aga ei tulnud sellest midagi välja - uni paisus liiga suureks. Siis pühapäeval kodus olles otsustasin kõik selle aasta eurolood ära vaadata.
Üldine mulje oli - JAMA!
Nagu Agu Sihvka loos, kus pioneerimalev otsustas head käitumise malli seinalehele manada, kuid pioneeridest marakratid keerasid selle ülla kavatsuse kihva.
Õige ka! nagu Agu ise kinnitas seletuskirjas.
Jah...
Otsustasin oma keha nii lõdvaks viia, et kuulmekäikudesse saabuv meloodia oma võngetega mu puitunud keha haaraks.
Portugali ja Belgia lood kõnetasid mind üksjagu, et kolp musa taktis kaasa võnkus.
Millegipärast kiskus põhjanaabrite lugu mu sisemuse niiöelda käima peale, et ajuollus kisendas oma hääle kähedaks.
Ja kui lõpuks Itaalia punt peale hakkas, ei olnud see nii raju miski, aga kuulatav siiski.
Nii et mu seljaaju arust võitis seekordse lauluvõistluse - Soome!
Kui nüüd torkida tabelit, siis...
Itaallased on mõnikord vilistanud euroviisidele ja selle asemel eelistanud kodumaist San Remot - seega, kui nad poleks oma punti Rotterdami saatnud, siis järgmise aasta korraldajamaaks oleks saanud Soome - seesinatine mõttejupikurat seletab asja nõnda.
Mu skeletiaju meelest paigutus esiviisik selliselt:
Soome esimene, Itaalia teine, Portugal ja Belgia jagamas kolmat-neljat kohta ja lõpuks viiendana Prantsusmaa.
Ülejäänud polnud küll midagi väärt - möga ajatapmine koos Reikopi mölaga. Viimati nimetet indiviidi iba puhul tahtnuks küll vahepeal endale nööri kaela panna - lihtsalt nii häbi hakkab tema serveeringu peale...