Siis, kui homme algas...

 Raisakull on tükimat aega elanud sõjaootuses. Mitte, et ta just seda sõda ootaks. Pigem juba põlgab.
Ja ettevalmistused vaenutegevuseks on tal üleüldse tegemata. Needki proosalistel põhjustel. Sest, kui tuumapomm kuskile langeb, siis on kõigest ükskõik - kiirgus saab su niiehknaa kätte. Juba selletõttu ei näe Raisakull üldse vaeva, et teda kappama saaks kamandatud...
Kuna kunagine punaste kaantega "vaenupilet", kus kirjas, et Raisakull on teise kategooria soldat, on käeulatuses, ei hakka ta kunagi kuskile pagulusse end sättima. Ootab rahumeeli vaenlase ära ja näitab okupantidele seda eelpool mainitut raamatukest ning läheb "Allahi nimel" kahurilihaks. Seda viimast muidugi kohapeal, pakkudes "vabastajatele" viina, mille sisse sokutatud "kurat-teab-mida"... 

Tõsisemalt võttes on Raisakullil kogu eluaeg kuklas mingi kummaline tunnetus vasardanud. Et kui pulmad teeb, siis mesinädalaid ei tule - sel hetkel, kui ta jah-sõna annab, algab suur sõda. Igatahes too nägemus maalis koljuseinale pingutatud ajulinale panoraamse varemetes suitsevate hoonetega pildijada.  

Mis teha - see ju üsna karm olupilt... 

Ilmselt seetõttu annab ka saatus igasugu keerdkäike ette, et jummeliperast kõik naised just Raisakullile korvi annaksid. Ja ajas edenedes Raisakulli kolemeel on nii kõrgelt haritud, et allapoole aju poolt paikapandud iludust ei ihka. Ta teab niiehknaa, et kole/ilu on subjektiivsed mõisted, kuid sõna otsesemas mõttes silmarõõm peab näima okulaaridetaguses ajukallerdises kui preemia. 
Seniste eluvintsutuste eest Nobeli rahutasu pole võimalik sisse kasseerida. 
Sest mitte keegi ei usu...

Hommik

 Raisakull astus ühte viit ümisedes välisuksest välja ja tõmbas läbi ninasõõrmete värsket õhku kopsudesse. Too luhvt tundus täna hommikul teise, võiks öelda, et erilise lõhnaga olema kui varasematel kordadel. Raisakull arvas selle ioniseeritud olema ja kohe kangastusid ahvikiirusel meditsiiniasutused, mida ta kunagi varases nooruses oli olude sunnil külastanud. Mida rohkem ta seda hilissuvist odööri kinnisilmi sisse hingas, seda enam ta kaugesse aega sukeldus.
Ent põis andis Raisakullile märku, et tahab tühjendamist ja tõi ajaränduri tänahommikusse tagasi.
Mnjah, nentis Raisakull okulaare avades ja jäi päranisilmi jõllitama.
Tema ees kaugel eemal kõrgus läänekaares ühtlase halli taeva taustal täies uhkuses hommikune vikerkaar... 
Sellest letargilisest vaikelust sai äratada ainult mõni langev veepiisk, mis loodusvaatleja vuntsi puutus.
Ohjah, ohkas Raisakull ja lonkas nurga taha põit tühjendama.
Tagasi tulles heitis ta veel kord pilgu õhtukaarde, kus ennist oli täiuslik kaar, kuid vihm oli selle ilmselt maha pesnud ning peitnud hommikuse päikese taevas aeglaselt roomava pilve taha. 
Vihmasabin tugevnes... 

Puumadest

 Raisakull mõttekäik käib viimasel ajal ühest teeservast teise, kuni ühel hetkel on  niiehknaa see mõttejupike kas kraavis või võpsikus. 
Ükspäev oli nädala või kuu-uudis, et puumat olla meie Eesti kodumaa kagunurgas nähtud - et olla teine kuskilt Lätimaa loomapargist lahti pääsenud. Ja siis mõned olid lemmikloomaga jalutades trenni mõttes pika ringi ära teinud ning panid selle kirja kui "olin/käisin puumajahil!".  Nojah, Raisakulli teada teeb veel tabamatu kaslane lemmikloomale üks-null ära. Kui just spetsiaalselt puumajahiks treenitud koer pole.
Aga mitte sellest ei tahtnud Raisakull sõna võtta. Nagu ka sellest, et sigu, õieti metsanotsusid, on padrikutes ja viljapõldudel küll ja küll, levitades seakatku nimelist haigust kodustele põssadele. Mis omakorda viis Raisakulli mõttelennu miskipärast sinnakanti, et äkki veel "tabamata ime" ehk puuma tuli appi epideemiale lõpp teha.  
Raisakull tahtis puumajahilistele mainida, et niinimetet "rudidas"-tooted on müügil linnades teatud spordikauplustes. 

Tuna

 Tunaeile kompunnis Raisakull siin kasvuhooneklaaside jaoks mingisuguse seasululaadse kasti valmis. Eelolevatel päevadel oli kavas õhuga täidetud akvaariumit või aatriumit lammutama hakata, et siis oleks sinna hea klaase ladustada. Tutkit brat! Hoopis kaevama tullakse tunahomme... 

Eilane muudatus

 Raisakull muutis eilse päeva kava. 
Alul oli plaan kasvuhoone tühjaks rookida ja siis seenejahile minna. Otsustas kõigepealt seenele kobida - nüüd haaras ta kaasa kaks ämbrit. On üks tore ütlemine kuskile ajukäärudesse pidama jäänud - topelt ei kärise. Too on vast rätsepmeistrite kõnekäänd. Siis ei jäänud muud, kui mönkrile taas eluvaim sisse susata ning objektile sõita. Aega kahe ämbri täitumiseks kulus kaks tundi neljakäpakil kuuskede vahel roomates.  Mõned ussitanud seened pudistas Raisakull kuuskede alla - ehk eosed levivad. Siis tuli järgmine tark ütlemine meelde: põhjakaare tuulega seened ei ussita. Raisakull tõstis näpu püsti ja tuvastas et enam põhjast tuul ei puhu. Kotusesse tagasi jõudes tuli saak puhastada, siis patta soolvette ja purki. Et talvel oleks võtta. 
Siis sai Raisakull mahti kasvuhoonet tühjaks tegema hakata. Veerandi jagu umbrohtu sai käigukohta kakutud, kui Raisakull imelikke liigutusi tegema hakkas.
Kurrat!
Sipelgad... 
Raisakull jättis selle töö külmadeks ilmadeks. 
Õhtupoolikul aeti hussi murutrakats muru niitma. 

Täna terve päev tundis Raisakull, et külg on valus ja molutas. Teise sõnaga - taastus. 
Vist van/ad/us annab märku, et ei tasu nii palju ette võtta.