Täitsa ulme, raisk!

Jah, täitsa ulme, raisk! 

Hakka või enne kirstu kinninaelutamist kõike ümber õppima, sest senine jura, mis seni pähhe on kinni taotud, enam ei päde. Isegi siis, kui olen ÖÖVIKu administraator.

Tulen mina bloggerisse ja tahan miskit möliseda, kuid otsi päev otsa taga seda uue postituse lisamise nuppu - no ei leidnud toda raibet esmase hooga. Tuulasin seejärel bloggeri abisektsioonis, kus pole maakeeles ega viipekeeles mingit teavet peakolusse saada, proovisin inglisekeelset häbi läbi "transleidi" lasta, kuid see ajas kõik veel segasemaks, et mõistlik näis tol ajahetkel raal hoopis kinni panna - no seda äikese tõttu.

Pikselöök läbistas mu, kui vett läksin laskma - üritasin küll kusta nii, et juga metallaeda ei tabaks, aga täpsus pole oma teha... 

Viimane mäletamine oli see, et magneesiumvalge särin mu genitaalidest kinni haaras ja suraka ära pani. 

Järgmisel hetkel leidsin ennast juba  kümmekond meetrit eemal selili vaatlemas, kuidas rahe jahvatab vaarikaid mulle näkku külma smuuti näol. 

Kurat, valus oli raisk! 

Kangete liigutustega üritasin püsti tõusta ja räästa alla hüpata. Sel ajal, kui jalgele sain, oli kõle rahe muutnud soojaks suviseks  vihmamussooniks. Vaja ainult duššiželeed ja ennast sellega kokku mökerdada.

Peeglisse ei julge praegu vaadata - äkki jõllitab sealt vastu punsunud bomšilõust. 

Kokkuvõtteks mainin, et ega see uus pealesurutud liides hea ole - bloggeri vana pärandliides on harjumuses kinni, sel ajal kui sa otsid, kust kuradi perssest uue postituse saad kirja panna, on oluline mõtteidu peakolust kadunud...

Kollase Põrnika põrisev madal lennukaar

Kollase Põrnika põrisev madallend jaaniööl

Üllitan täna oma votujahi saagi, mis osutus üheks mu lemmikpildiks juba tollest ajast, kui mul pennukaera veel polnud.
Aega tagasi kerides ehk meenutades seda hetke, mil klõpsisin ülaloleva pildi pimesi purki ning toona ei osanud arvata ka, et midagi peale jäi. Ja kui suuremalt pilti silmasin, jäin seda sõnatult tükk aega jõllitama.
Harukordne juhus ikka, kui katseeksituse korras saadud mingit ilusat tulemust taaskord teile näidata saan.

Paljuotstarbeline käru

Kui vanal hallil ajal veeti mässajaid ja muid sihukesi laadaplatsile neljakstõmbamiseks puuris, siis nüüd on need ajad tagasi saabunud - igal endast lugupidaval inimeseloomal on kodus plastikmahuti, mis ka puuri sisse majutatud. Iseasi on too, mida paha on see plastiknõu teinud ja mis karistus talle nüüd kaela määritakse. Seni, kuni lõplikku kohtukeissi pole, võivad inimloomad neid soetada kuniks raha jagub.
Raisakull otsustas ka veidi raha "ibc" elik iibetsee (mis pole rahvastikukasvu strateegia kolmas järk nagu eksikombel sõnakõla järgi võiks arvata) alla paigutada. Tolle mõttega, et kas õigustab majapidamises see ärr.
Algul oli plaanis, et paneb kasvuhoone kõrvale püsti, siis hea voolikuga majandada, aga peale väikest mõttelungi otsustas selle ratastele tõsta. Ülearust metalli polnud kuskilt võtta, et võtta šnitti kuskilt kataloogist, siis ehitas Raisakull puidust raami palgiveo käru peale ning vinnas oma ostu sellesamusele raamile peale.

Nüüdseks on esimesed sõidud tehtud ning "halli vee" transpordiks on töövahend olemas.

Selle raami ehitus ja kinnitav lahendus meenutab üksjagu "üleilmselt tuntud Kulibini nurgakese" tehnoloogiat. 

Kui vaja saab sellele raamile laiema platvormi peale kruvida ja lava ongi valmis heina vedamiseks/pillimeestele püüneks vms. 

Kõik

Jah!
Ongi kõik!

Mul rohkem sõpru siinkandis pole.
Nii nagu ka häid tuttavaid, kellega loramöla saaks ajada.
Tundub, et nüüd saan rahumeeli kuradile käia.
Ilma, et peaksin hea larhvi ette manama ja sunnitult teise lõustaga mölisema hakkama.
See oli lausa õnnistuseks, mis ootamatult sülle vajus.
Ega ma ausalt öeldes ise ka ei uskunud, et see nõnda lihtsalt käib, aga näedsa – asi toimib...
Nüüd saan olla ainult mina ise oma egoismi ja muu pagasikompsuga.
Ainult ametkondadega suhtlemisel tuleb klaarida varem või hiljem puudujäägid, mis mul praegu tallel on.
Näiteks viskas mul üle ühe ametniku üpris optimistliku tooniga pealekäimine, mille peale ma ausalt öeldes vihastusin, kuid suutsin ennast niivõrd valitseda, et too ei saanudki aru, mida ma tundsin.
Omaaegne emakeele tunnis tolamängimine Pööbelmanni instituudis andis tunda viisil, mida kogevad ainult parimad näitemängu meistrid – Meistrid – suure algustähega.
Mitte, et ma nende hulka kuulunuks.

Eile toodi proovimiseks hekilõikur. Noh, sellega oli lausa lust hekki pügada - päevatöö sai tehtud poolteise tunniga.
Paar korda oleksin endale kõrri lasknud teisel pureda.
Kuna aadrilaskmist ei toimunud, siis võttis masin hoopis drastilisemad meetmed ette – lõikas mu uue ja ilusa punase juhtme läbi.
Pärast kuulsin, et hekilõikamisemasin teebki seda pidevalt – eelmisel päeval oli mitu korda ca meetri kaupa vooluvoolikut haugatud.

Kaks kivikuju

Pea 11 aastat tagasi sai esitletud ühte kiviraiduri eepost, kuid nüüd tahetakse kive näha.
Põllukive pole mõtet siin näidata, küll aga paar taiest, mis ühe Eestimaa tuntuima kujuri meisli alt on välja tahutud.
Esimene on koopia, kas tahame seda või mitte, sest originaal lasti 1949. aastal õhku.
Alljärgneva kuju ehk koopia autor on Anton Starkopfi lapselaps Hannes Starkopf, kes tahus selle küllaltki originaaliväärsena.
Kuigi originaalsammas oli A. Starkopfi ja Rahuinglikuju F. Sannamehe tehtud.
Lisaväärtus loo juures on see, et tollane Riigikogu esimees Jaan Tõnisson oli avamisel oma kingad/kalossid jalast võtnud ja sokkide väel kõnet pidanud.

Rahuingel pärjaga

Järgnev on võimuvahetustest suht puutumatuks jäänud Anton Starkopfi töö.

Poiss moonidega

Kuna selle poisi kohta on käibel valdav arvamus, et poiss sõi liialt mooniseemneid ja selle tagajärjel ta suri, siis minu vanaema väitel Lothar läks Ambla jões kasvavaid vesikuppusid korjama ning uppus.

Elus robotniiduk

Ühel hommikul, kui unesegasena nurga taha kusele lonkisin, tahtis mingisugune loom mind maha niita. Ei saanud aru ka, mis elukas see olla võis. Mitu päeva passisin teist – ei taht näole anda. Siis loobusin tühja vaimu tagaajamisest.
Aga ma nüüd tean, kellega tegu – see on kiirmurunäksija.

Ja sa, uskmatu inimeseloom, kae, kui kärmelt ta muru niidab...

PostScriptum - Sellest, kuidas teised nii aeglasevõitu reaktsiooniga toime tulevad, saate ajamasinas kogeda.

PPS - Ei raatsinud uut postitust teha...