laupäev, 29. juuni 2019

Operaator Raisakull kergitab hända

...sest keegi teine seda teha ei taha.
Ühtlasi on Raisakull tunkedes ja laborikitlis katsetamaks sedööverlikku muuvi-laadse olluse paiskamist laia üldsuse okulaaride ette.
Noolani Kriis-stopper ei raatsinud Raisakullile saata juhiseid paremaks ülesvõtteks, siis tegi Raisakull äktsioonlühifilmi. milles ei puudu tuli, meeletu inimloomamassi kaootiline sommbilaadne liikumine ja rahulik ning kohustuslik "õnnelik" lõpp, oma anarhiliste tõekspidamiste järgi nii, kuis oskas.
Kusmanu, ilma igasuguste tiitriteta, mille jaoks võinuks kuluda miljoneid dollareid...
Lisaks on allpool olev linateos, loodetavasti maailma parim hittfilm, nii lühike, et kusi lihtsalt ei jõuagi põide tilkuda.
  Raisakull esitleb:
Tule minek 


teisipäev, 25. juuni 2019

Aeg


Aeg on siin seisma jäänud.
Ma pole eriti kursis, mis seiskunud ajaga juhtub?
Kas sama, mis veega?
Hakkab roiskuma?
Haisema?
Nagu vanamoodsas kõnekeeles öeldakse – lehkama?
Või on tekkiv odöör lummav?
Vastupandamatult ligitõmbav?
Lõhnaku see aeg mismoodi tahes, aga ma ootan.
Aga...
Nüüd tekkis keelele küsimus.
See ootamine – kui aeg seisab, mismoodi siis tegutseda tuleb?
Läbi kerguse jõudis kohale tõdemus.
Et ei ole vist eriti mõtet oodata, kuna aeg ei liigu.

Tunduski, et kõik asjad hakkasid millegipärast venima.
Esialgu tööd ja hiljem kõik muu.
Ainult arusaam jõudis läbi raskuste kohale.
Millegipärast ka märkamatult.
Et olen kiire taibuga... 

__________________________________ 
Eile, kui lõin neti raamatuna lahti, 
ei suutnud ma uskuda oma silmi... 
olnuks mõistuselgi üldse mahti 
arutada - unes on see või ilmsi? 

Poni mahajäänutele enam ei kirjuta... 

pühapäev, 23. juuni 2019

Jaanireede



Käis Raisakull üle mitme-setme aasta siin Ambla kohalikul jaanikul.
Uskuge või mitte – Raisakull tundis end kontvõõrana inimloomade seas.
Paar tuttavat lõusta sai nagu peanoogutusega tervitatud, aga ülejäänud olid tema jaoks võõrad.
Mnjah, pole Raisakullil enam midagi teha, kui jätkata kord ette võetud marssi meenutavat komberdamist üleüldise erakluse suunal.
...nähke siis, kui kanged on Ambla naised...

„Tänan, inimesed, teid südamest, et te mind jaanikuplatsil talusite...
Mõistsin vaid ühte, teile olnuks parem, kui ma eemale hoidnuksin.
Jah, kesköö paiku ma vaikselt kadusingi teie seast – polnud see tümpsupidu mitte üks teps minu jaoks.
Viimane lugu, mida ma eemaldudes kuulsin, oli smõuki Älis, mis iga raskelt astutud sammuga sumbus suhtelisse vaikusesse...”

Kodutanumale jõudes hõljus uduloor vana jõesängi kohal.
Ühel hetkel märkas Raisakull kummituslikku voogavat liikumist udu sees –kas tantsisid seal Murueide tütred, üks kaunim kui teine?
Tahtnuks loota küll, siis võinuks ise ka sinna sukelduda ning naastes oleks kolm sajandit siin maa peal mööda kulgenud, enne kui järgmisel korral midagi Raisakullist midagi kuulda saate!
Siiski hüppas udulaamast metskits, ainuüksi selleks, et Raisakulli kahtlusi hajutada ja tagasi kalpsata...
Ning mõista andes, et inimkond ei saa nii lihtsalt Raisakullist lahti...


reede, 21. juuni 2019

Hüvasti, kevad!


Et täna on selle aasta kevade viimne päev, siis luban endale sihukest asja nagu seda on õela ussi piste.

Nimelt jõllitasin kolbasiseselt sinna talletunud tähelepanekuid, mis koosnesid millegipärast seniseid presiidiumilaua täitevametnikke ning jõudsin pika mõttelungi ühele järeldusele – ju siin on tegu ealiste iseärasustega.
Võtame või kadunud Lennu-taadu – tema läks kahe ametiajaga nii õitsvaks päikese moodi, kui ta naeratas, siis säras kogu tema mornilt kaetav ümbruskond nii heledalt nagu tuumapäikese käes, et varju minna ei saanud. Ei aidanud isegi päikeseprillide ninale panek, keevitaja maskist ei tasu siinkohal kõssatagi.
Arnoldiga võrreldes paistis Lennart millegipärast kaalu juurde võtvat – ju siis nõukogude aegse leiva sisse surutud saepuru peal üles kasvanud Lennu-taat sai järsku oma toidulobisse kvaliteetse toidumenüü, mille tagajärjel hakkas head ja paremat pruukides kaal kasuma.
Arnold aga jäi oma kaasa koostatud menüü manu ja seetõttu näib ta siiamaani sama sale nagu hõbedastel kaheksakümnendatel.
Toomas oli harjunud lääne toidusedeliga, mistõttu pole ta siiamaani vananenud. Ilmselt nooruses sõi ta kamalute kaupa „emmandemm” dražeesid, kuidas selle toote slõugan kõlaski: „ei sula sinu käes ega suus”, millele naljamehed lisasid „ega ka pees”. Ehk teisisõnu tarbis Tom säilitusainetega kemifitseeritud tooteid.
Nüüd, kui Kersti on presiidiumilaua taga, tundub mulle, et see on talle üle jõu käiv amet.
Meenutagem kui kena ta oli, kui Brüssellis intervjuud andis ja no vaadake nüüd teda – nagu äraaetud setukas teine, nii et lausa kahju hakkab!

Hääd kevade lõppu!

pühapäev, 16. juuni 2019

Nonehh


Jõllitas Raisakull täna eesti meediumi poolt üleskihutatud pööbli pettumust õõvastavast sardiinide konservikarpide võiduajamisest ja leidis ühtlasi, et ei oska meie rallisõitja kaotada.
Selles võidu libisemises võite täiega Raisakulli süüdistada – kui tema midagi oma pilguga vaatama jääb, on asi tuksis. Aga isegi kõige juhmimad ahvukaadid, keda üldse on võimalik siit planeedilt leida, osutavad kõik, et süüdi on seesinatine meedium, mis pasandas kogu aeg, et Ott naksti selle võidu kottu kätte toob – Raisakull oli palju ettevaatlikum, et ei kihutanud end kihevile, vaid rahustas ümberkaudseid seatinaväärsete sõnadega: Ralli lõpeb alles vinissis!

Raisakull tegi täna otsa lahti – Aggressoriga vajutas Presiidiumirajale agressioonilaadse jälje.
Paaris kohas tuli agressiivselt pidurdada, et veenduda valitud suuna õigsust. Lisaks hakkas kintsudes tekkima krambilaadne tunne – pold aega ega tahtmist masseerida, kolm tilka verd ei raatsinud Raisakull vasakule ka mitte anda. 
Üldiselt on Presiidiumirada hakanud ära kaduma – tea, kas Arnold (mitte see austriast pärit jõujuurikas mustneeger, vaid raudrüüga aadlik elik rüütel) ei jaksa enam seda teed käia? Miks siis meie nooruslik ja sportlik presiidiumi esinaine seda traditsiooni üle ei võta? See ju hästi odav valimispropagandavahend.

Tehnoloogiahuvilistele selline küssa – kuidas saab android-kühvlilt selle neetud „hädaabi” lukustusekraanilt ära kaotada?
Liiga kergekäeliselt lülitab android selle „hädaabi” miskipärast sisse.
Ta kurask hakkab lambist taotlema mingeid andmeid, et saata need koos appikutsega meedikutele. Hea oli, et need lahtrid on veel täitmata, vastasel juhul oleks Raisakull Seewaldis hästi pehmete seintega palatis.
Raisakull ei soovi mingit hädaabiteenust – ta saab sittumise ja kusemisega üsna hästi veel hakkama.

Homme aasta tagasi, peale pooleaastast pausi, lülitas Raisakull ÖÖVIKU stepslisse.
Õnnesoovid ja pasarahe saate siia kommentaaridesse litsuda.