Eile...

 Jah, eile lõuna paiku pani Raisakull kärule kraana tagasi, mis sai paar nädalat tagasi vennapojaga maha võetud - see oli tollele esmakordne lammutustöö antud seadme man (Raisakull lihtsalt andis näpunaiteid, mismoodi ja noorhärra oma toore jõuga kasvatas endale veidi muskulatuuri juurde).  
Kui nüüd vennapoeg külla tuleb ja näeb, et tema töö oli asjatu, pareerib Raisakull võimalikku tekkivat meelepaha väitega - kas tead, kahe nägemiseokulaari vahel jäi tähele panemata sügistormid, võta või pane pahaks, noid hurrikaane ei jõua enam meeles, veel vähem silmas pidada. Aga vähemalt said pihta, kuidas ja mismoodi asjad käivad - kui vaja, saad iseseisvalt selle pusle kokku ja lahti pakkida. Muidugi juhul, kui mind ei ole... 
Kogu õhtupoolik kulus märgade ja raskete haavanottide vintsimisele ning kottu toimetamisele. 

Puusakont, sindrinahk, ei lase kiiremaid liigutusi teha - ikka pead mättalisel raiesmikul vaatama, kuhu sa liigud valu trotsides väikeste liipavate sammudega. Päeva lõpuks oli Raisakull vintsi juhtides läbi puldi nii läbi, et peale puusakondi ja krampi kiskuvate säärelihaste hakkas valutama ka kahe abaluu-vaheline lihaskond. Kurat võtaks, sinna viimasesse kohta diklaki toimetamine eeldab juba fakiiri painduvust. Lõppeks kuidagiviisi valuvaigistav mögin sinna kantud sai, kuid sellest hoolimata ei lasknud valu öösel sõba silmile. 

Mis edasi sai?

 Raisakull mõtles küll, ehk pääseb üleüldse edasisest saevingutamisest, aga loodusel olid teised plaanid. 
Ei saanud hinge tõmmata, kui uus torm teisest suunast möllama hakkas.
Reedel oli vaikne aeg, kus Raisakull saega neid langenud puid oma krundi metsakäiguteedelt tükeldas ning teeservale sikutas. Seejärel võttis ta eelmises peatükis mainitud haava käsile. Kui seegi sai ära laasitud ja tükeldatud, otsustas Raisakull vaadata, mis teisel pool jõge toimunud on.
No tere tali! [loe: vänge sõim]
Selgus, et seal olid kesknädala tormituuled korraliku haava juurtega üles kiskunud ja seda piiri peal. Raisakullil oli seda vaadates vats korisema hakanud, et otsustas kõigepealt kõhtu täita ning pärast tagasi tulla. Ning laasitud ja järgatud langenu sai, kuigi notid on seniajani võõra maa peal, sest nüüd on uus torm, mis ei lase tööd teha.
Ega siis midagi, ilusat ilma tuleb oodata. Siis saab kärule kraana tagasi panna ja need notid vintsi abil üle kiviaia oma maale vintsitud. 

Marukahju menetlus

 Raisakull käis esmaspäeva hommikul mönkriga nädalavahetuse  tormi marukahjusid hindamas. 
Esiti küll koduümbruses - kasvuhoonel oli tugev tuul ühe klaasi kallal vandaalitsenud ning pärnal oksa pooleks murdnud - ja kaugemal oma valduses - metsas aga oli üks haab tüve pealt ära murdnud ja vaher ladva ära kaotanud ning see viimane oli risti üle sihi pooleldi naabrimehe maa peal. Egas miskit, saed tuleb välja tuua, mõtles Raisakull ja kihutas kodu poole. Saekaitsega pükse jalga tõmmates rehkendas Raisakull, et kulub kaks päeva, et siht puhtaks ja naabrimehe kinnistult oksarisu ära saaks veetud. 
Kui Raisakull ladva laasimisega ühele poole sai ja ümber keeras, nägi ta naabrimeest eemal seismas. 
Jõudu vaja! pomises Raisakull, kui ta nägi naabrit midagi ütlemas ja eemaldas kõrvadelt kiivri kõrvaklapid ning jätkas: Ma katsun homseks ladva jäänustega ühele  poole saada...
Ega Raisakullil naabritega vedanud ole. Üks on vaikse häälega ja temaga eriti muret pole - lihtsalt pole, mida rääkida. Aga teisega on kuradima raske - kui leiabki ühise pidepunkti, ei lõpe jutt niipea. 
Raisakull tõmbas sae uuesti käima ning asus latva tükeldama. Seejärel vedas notid haaratsit kasutades oma kinnistupoolele. Seisvat vahtratüükat seirates otsustas Raisakull sellegi maha võtta - üks oks rippus otseses mõttes otsapidi sihi kohal - langetussälk ette ning saega vastassuunas lahti lõigates kukkus tüügas oma raskuse jõul täpselt sinna, kust ennist sai ladvanotid ära veetud - pooleldi naabri kinnistule. Raisakull tundis, et ta on lõpp väsinud, kuid tükeldas väsimusest hoolimata sihi pealt tüve nottideks ning vedas viimseid jõuriismeid appi võttes oma maa peale. Oksarisu koristamine jäi järgmiseks päevaks. Töö, mis ka eile enne lõunat kaelast ära sai.
Haavaga jõuab veel maadelda - enne tuleb lihasvalu kontrolli alla saada ehk teisisõnu taastuda. 

Rahulolemiseks peab põhjust olema

 Raisakull käis, õigemini lonkas, neil päevil küll ühes ja küll teises kohas.
Näiteks pidi ta igemetohtrile saama, aga kuna alevis pani hambaarst pensionile mineku puhul praksise kinni, siis tuli uus kikutohter leida. Maakonnalinna oma jääb küll maratoni kaugusele, kuna Raisakull pole maratonijooksja, siis võttis ta teekonna ette hoopis Tapa suunal. Läks kohe nii heasti, et ta sai koheselt löögile - kedagi ooteruumis polnud ja tohtrikabinetis oli vaikus, sest keegi ei oianud piinariista haardes - Raisakull rääkis oma tulekupõhjuse ära ning sööbikutohter palus tal istet võtta. Tõsi, Raisakull ajas sõrad vastu, mainides tagasihoidlikul kombel, et ta tuli ainult aega kinni panema. Aga näedsa, nagu kärbes püüti hoopis võrku ja too aga tähendas ühte, et Raisakulli hambad said uuesti kirja pandud, jah, ka need, mida enam pole... Lahkelt soovitati veel röntgenist läbi käia. 
Täna tuli mõte ja tahe too soovitus ära realiseerida. 
Nüüd on Raisakullil hambad X-kiirtega üle käidud.
Raisakull ootab nüüd õhtupimedust, et näha, kas radioaktiivsete X-kiirtega kaitstud hambad säravad silmipimestavalt neoonroheliselt... 

P.S. Kunagi sai tehtud ühe klõpsu hammastest.