Hakake juba peale!

 Istusin juba tükimat aega kirjutuslaua taga. 
Sulg tindipotsikus sähvatavat loomeidu ootamas, paber aga igavest noorust demonstreerimas.
Iseasi, kui kauaks.
Käsi sirutus juba mitmet korda üle laua, et haarata sulg ja kirjutada esimesed kortsud paberile.Poolel teel millegipärast jäi mõte kiratsema ja käsi tõmbus tagasi.
No kurat! 
Nagu mõttekrambist vähe oleks – vasak sääremari andis nüüd märku, et mulle usaldatud pindalal meeter-kord-poolteist boksis maratoni ei jookse.

Üritasin tasa ja vaikselt...

Ammu vaikis hääl taamal, andes üles teemasid, millest tuli kirjutada.
Kõhedusttekitavalt üksluiselt luges kümme erinevat pealkirja.
Ja raskelt.
Metalselt.
Sekka kostva kahina saatel.
Kuid üks kord.
Kohati oli kahin jäänud kõige olulisemat lausejuppi segama.
Sellega koos kadus mu keskendumisvõime.
Küsimusi siin ei esitatud.

...püsti tõusta.
Sellega andsin justkui märku, et olen lõpetanud.
Nii oli juhendis, või mis ta nüüd oligi – eeskirjas, mustvalgel kirjas.
Koos punases kolmnurgas asetseva hüüumärgiga.
Millele ma ka oma pookstaavid lisasin.
Kui aus olla, siis ega vaim enam peale tulnud.
Seda enam, et pole pealkirja, mille järgi saanuks teemat aretada.

Nüüd, kui ma juba oma tagumiku toolilt tõstsin ja oma selja sirgu ajasin, tuli meelde, et metalne hääl kraaksatas viimati: „Hakake juba peale!“
See kostus liiga võikalt ja nii selgelt, et mul hakkas külm.
Kehale tekkinud kananahk ei tahtnud kuidagi taanduda ega külmavärinad vaibuda.
Selle all kannatas mu oskus mõtteid kirja panna.
Kramp vasakus sääremarjas tugevnes.
Pilt silme ees kiskus pimedaks minema.
Pidin end toetama boksi seina ja kummarduma, et kohin mu kõrvus vaibuks.

Boksi sein rebenes nagu see oleks tehtud paberist.
Kukkusin tundmatusse, haarates kaasa üha laiemalt rebeneva jõupaberi.
Jõudsin silmata teisel pool seina istuvat kuju.
Kohkunult oli too täiskirjutatud lehele ümber ajanud oma tindipotsiku.
Kahetseval ilmel jälgis ta, kuis tindiplekk paberil aina laienes, nullides suure vaevanägemise.
Kahetsus muutus ta silmis nüüd suureks raevuks.
Marutõbisena kargas ta mu kõri kallale.
Enesekaitseinstinkt võttis must võimust.
Niimoodi rüseledes langesid üha rohkemad boksiseinad me ümber.
Pea kõikjal, kus me keerlesime, oli tunda kirjutajate kättemaksuhõngu segajate suunas.
Lõpuks veeresime kui puntrasse keritud lõngakera ringi, hävitades kõik oma teelt.
Kui ükskord rahunesime, vaatasime üksteisele otsa ning tajusime, et...

...Liiga palju oli  meis sarnasusi iseenda peegelpildiga. 

---------------
✋Triibualune selgitus: Taaskord meenus votujahiga, see tähendab, et eelmise postitusega, seoses ammune elik kümneaastaku-tagune kommuunikriba, mis ilmselt võinuks sobida votuhetkede vahele jutustavaks looks... Seepärast luban endale sellise luksuse, et üllitan selle taaskord, kuna eelmine vastavasisuline lugu sai häid sõnu tunda.😎

Raisakulli tihelijaht

Esmalt siis kuskilt kohale voorinud masinad, mis pargiti "silgud pütis" põhimõttel:

Kui vaikinud on teesaund elik tiiheli.

 

 Eks nad tulivad mu lilleaida imetlema...

Tihe lilleseade

 

Reede

Sellenädalane votujaht tõi meelde mu ühe vana kirjapandud kommuuniloo, mida sai nüüd vähe kohendatud. Ja ega pildidki uuemat sorti ole - needki äranähtud ning läbinämmutatud. Muusikalise poole pealt hakkas miskipärast kolbas leierdama November rain, luues taustal nukkkermagusa meeleolu...

...kuldsed hitid karbist välja...

Reede.

 Sain ühel päeval, kui mu mälu ei peta, siis esmaspäeval, kirja sellelt, keda ma ei tundnud.
Keerutasin kirja käes, teadmata, mida sellega peale hakata, kuid jätsin avamata kujul laua peale.
Järgmisel päeval võttis mu postkastis enamuse ruumist panderoll, mis nagu pärast saatja aadresse kõrvutades, oli samane kirja saatnu omaga – ka seda ma ei teinud ma lahti.
Kolmapäeval, see tähendab, et eile, sopsatas postkasti järjekordne kiri, mis jäi samuti avamata, kuigi aadress oli just seesama, kus ma parasjagu tükimat aega pesitsesin, kuid adressaadi nimi kuulus kellelegi võõrale.

Täna, neljapäeval siis, enam mu postkasti kirjadega tundmatult tundmatule ei risustatud.
Mõtlesin endamisi, mida küll nendega postisaadetistega peale hakata?
Jätsin nad lauale, kuniks selgus käes.
Söömaaja kestel sorisin peas kõikvõimalikud tuttavad peast läbi, kuid mitte ükski neist ei ühtinud minu mälupildiga.
Tegin otsuse, et hävitan panderolli ja kirjad.

Tahtsin need saadetised kaminatulle heita, kui avastasin, et panderoll ja üks kirjadest oli juba avatud. Ning avatud saadetiste sisu olid kutsuvalt pooleldi ümbristest väljas.
Mina seda teha ei saanud, sest polnud mu loomuses võhivõõrastelt saadud saadetisi avada. Ja ometigi olid mõlemad avatud postisaadetised veel tund tagasi hermeetiliselt kinni.
Imelik küll - võin praegugi, käsi seaduseraamatul, seda vanduda.
Samas, keegi ju minu teadmata mu väikeses korteris ei saanud käia.

...nii nägi välja mu kunagine puuküttega korter... 

 

Kontrolli mõttes viskasin pilgu välisuksele, võti oli ees nagu muistegi ning lõgistasin kindluse mõttes veidi ukse linki – uks oli lukus. Kammisin toad läbi, vaatasin ka oma voodi alla, kus valitsesid hästi kohevad tolmutordid. Viimane sai nenditud sellepärast, et homme, reedel, tulnuks plaani võtta üks suur koristamisaktsioon. Kappe mu tagasihoidlikus korteris pole, on riiulid liugukse taga – ka sinna sai kiigatud.
Aga kes ikkagi need kirjad avas, jäigi selgusetuks. Vaikselt hakkas kumama, et ma hulluks lähen. Läksin baarikapi manu ja valasin endale väikese pitsitäie ning vajusin mugavasse tugitooli, mis sai kunagi nooruse uljusest või lollusest inglise klubi-laadsest pubist pihta pandud, mõtisklema.

Pits kangemat.

Seesinatine toanurk oli üsna hämar, kus see nimetet tool asetses. Enamuse ajast oli kõrge seljatoega massiivne mööbliese ka hoolimata rohkest sõpradearmaadast, kes oma kulgemistel minu poole ära eksinud, märkamata jäänud. No ega ma ei eksponeeri seda nagu näitusel. Ka eelpoolmainitud pubi omanik oli mitu korda käinud mu juures suure ilma asju arutamas. Aga ju oli see nurgake nii hämar või oli pubi omanik piisavalt kanapime, igatahes ta pole märgand oma varandust minu pool vedelemas - mina pole ka sel teemal temaga rääkinud. Küll aga olen teda kuulnud siunamas vargaid, kes talt kalli esivanemate mööblieseme pihta on pannud.
Niisiis, ma istusin seal hästi hämaras nurgas üsna vagusi, unustamata hüva rüübet manustada. 
Siis juhtumisi eksis mu vaade taas lauale. 
See, mida nägin, ei kustu mu mälust niipea…
Läbi seina, kus taga korstnajalg, ilmus kera, mis ettevaatlikult laua ääres, kus kirjad asetsesid, lahti rullus. Vaevukumav valgus haaras ühe neist kirjadest.

Mu kõrvu kostus vaikne paberi krabin, mis sarnanes hiirte tekitava müraga.
Kiri loetud, haarati panderollist üks kauneimaid ehteid, mida ma olen eales näinud - hõbekaelakee koos briljantripatsiga liikus tuhmi valguskuju kaela, helendades valgust kahekordseks. 

Kaunimast kaunim kee.

Valguse kuma, mis osutus üsna nooreks naisekujuks, heljus juuste ja vaevumärgatavalt läbipaistva hõlsti lehvides ümber laua.

Liig labaseks ja kohatuks läheb, kui hakkan teist siin detailselt kirjeldama. Igal juhul tundsin alakehas mõnusat surinat, mis vastab mõnede inimeste ütlusele – liblikate lennule kõhus...
Voogav kaunidus märkas laual avamata ümbrikut, mis oli eile saabunud. Ettevaatlikult lõikas ta laual lebava noaga selle lahti. Lugedes huulte liikudes esimese lause, jäi tema pilk pidama hämaral nurgal, kus mina kogu aeg vaikselt istusin. Kohkunud ilmet vaadates tundsin end süüdlasena – mina, kes ma lihtsurelikuna vaimude maailma juhtusin puhtjuhuslikult kaema ja sellepärast nüüd saab tema karistada, et julges end siinpoolsusele näidata...
Aga see kimbatus sai hetk hiljem kauni haldja poolt reveransi näol hüvitet.
Kelmika silmapilgutusega kadus valguskuju niisama äkki kui oli ilmunud.

Tõusin oma mugavast tugitoolist ja astusin laua juurde.

Nagu silmamoondusena olid kirjad kadunud.
Meenutades huulte liikumist, teadsin nagu iseenesest, mis viimases kirjas seisis: „KULLAKALLIS! SA OLED REEDETU…“

Selsamal hetkel helises uksekell.
Pead vangutades, pühkimaks eemale äsjanähtu ja manades ette oma tavalise ilme, astusin ukse manu. Avades läve sissetulijale, jäin soolasambana seisma. Seal seisis kogu oma hiilguses luust ja lihast TEMA ISE.
Tema, kes etendas napp viis minutit tagasi mulle uskumatut vaatemängu…Muigvel sui voogas ta üle lävepaku, vaadates mulle otse silma. Ma ei suutnud oma pilku kõrvale keerata - tema lummavalt sinihallid silmad võtsid mu põlvist vetruma. Ta lähenes mulle ja üsna pea põimusid me huuled pikaks suudluseks. Aimasin üht, et see neljapäev aga ei lõpegi mu siinses elus ega teispoolsuses…

Jah, tuleb tunnistada, et mina olen ka nüüd reedetu…

...igavesti kestev suudlus... 

Raisakull olümpiadeviisi jahil

Selline mitte midagiütlev sirelipõõsas, mis avas oma õied üsna varakult, et mesilased kiiremini tolmutama kihutaksid.
 Kuid alljärgnev on puhas optiline müstika, mis ülalolevast saada...
Nii et otsustage ise.
Kõigepealt ilmus Raisakulli kujunditeadvusesse tiibusirutav tuhast tõusev ehk kõrgemale lendav fööniks:

Ja kõigest mõned päevad hiljem toimus Raisakulli ajukeemias väikene nihe - sedakorda tajuti pildilt aga kaugemale ehk alati käppadele maanduvat kaslast, ilmselt on siin tegu leopardiga: 

Selle seeriaga sai ehk olümpia vähemalt votujahis loodetavasti ühele poole.

Raisakull lilleilu jahil

Tee või sulatina, aga Raisakullil on kõige ilusa peale silma.
Paslikud näited on allpool.

Sireli-ilu. 

Mis tost, kui tipus on õhuvahe olematu ehk nii ongi pilt plaanitud. 
See-eest allolev peaks kõigi votukrahvia reeglite järgi kombes olema.

Mooni-ilu.

Tegelikult pidanuks need kaks Tuulekaeras esitlema.