Berliin, Linköping, LinDanisa, Vastseliina, Tudulinna jne.
Esimene neist tähendavat Karulinna elik meie Otepääd, teisele tuli enne sisenemist koputada, kolmas on teadagi endine Kalevani taanlaste okupatsiooniajastu nimetus, neljas tähendab tänapäeva keeli Uuslinna ehk Novgorodi, ja see viies on ilmselge märk selllest, kuidas tänapäevane hotellindus just sellest linnast alguse sai.
Siis on veel Kukulinn, kust on käokellade valmistamine alguse saanud.
Ma olen siin vaikselt mõelnud, et need kohad-sõnad, kus erinevates variatsioonides linn ja küll sees on, on kõik eestlaste asutatud.
Vaat kui kõvad esivanemad meil võisid olla.
Nüüd kannapööre vasakule.
Linnad pole muud kui ülerahvastatud külade kogum.
Ei usu?
Kohe selgitan.
Kujutagem ette külatanumat. Trepikoda polegi muud kui külatänav, mis viib korteriukseni, mis iseenesest kujutab endast sissepääsu tallu, kuid ilma haritava maata.
Sama põhimõte kehtib ka hotellide, võõrastemajade, pansionaatidega, kusjuures esimesed on varustatud reeglina liftidega, mis ulmevaldkonnas on tuntud eskalaatoritena, mis viib inimese soovitud kohta.
Kõrghoone annab juba alevi mõõdu välja, samuti mitme trepikojaga või tänavaga maja.
Üldiselt on üks linnamaja võrdsustatud ühe külaga.
Tehased-vabrikud, kus inimesed töötavad, kannatavad juba mõisa nime omistuse välja.
Tõelises külas, kus omanikel on kinnisvara, saab tanumal karjuda või kasvõi jalgpalli taguda, aga katsu sa trepikojas seda teha.
Nüüd taas kannapööre vasakule.
Tihti on näha-lugeda, kus kõikjale kerkivad eramaa sildid.
Kui kõik inimesed oleksid mõistlikud, poleks sellest mingit poleemikat.
Ehk teisisõnu – kui kõik eeldaksid, ühisvara enam ei ole, vaid kõik on eraomand.
Ka riigimaa on riigi eraomand (RMK on näiteks kuuldatavasti Eesti suurim maaomanik, kes maksab riigifirmana nagu kõik eraomanikud kohalikku eelarvesse maamaksu), siis pole neid silte loodusesse reostama vajagi.
Aga paraku on neid poolearulisi tekkinud, kes songivad oma džiipide-mönkritega-metsaveotrakatsitega maa nii ära, et enam astuda ei saa, või siis õpetavad linnud-loomad tümaka järgi tantsima, et siga ka enam ei söö, ja viitavad sellemanu, et pole silti, siis võib seal reostada.
Nagu seadus nende poolel oleks.
Enamasti on neil ka ülearust raha, millega ostetakse advokaatide abiga õigus laamendada.
Need kohtulahendid muudavad põhiseaduse, kus on sõnaselgelt kirjas „Eraomand on püha!” nii tühiseks, et see on lihtsalt sõnakõlks.
Aga linnas on maju, kus juba sissepääs ehk terve küla on lukustatud – needki kannavad mõtteliselt eramaa silti, kuigi otseselt see välja pole hõigatud.
Ja siis me imestame veel, miks maal, kinnistute veerel need kerkivad.
