Hakake juba peale!

Istusin juba tükimat aega kirjutuslaua taga.

Sulg tindipotsikus sähvatavat loomeidu ootamas, paber aga igavest noorust demonstreerimas.

Iseasi, kui kauaks.

Käsi sirutus juba mitmendat korda üle laua, et haarata sulg ja kirjutada paberile esimesed kortsud.

Poolel teel millegipärast jäi mõte kiratsema ning käsi tõmbus tagasi.

Kurat!

Nagu mõttekrambist vähe oleks – vasak sääremari andis märku, et mulle usaldatud pindalal meeter-korda-poolteist boksis maratoni ei jookse.

Üritasin...

Ammu vaikis hääl taamal, andes üles teemasid, millest tuli kirjutada.

Kõhedusttekitavalt üksluiselt luges tosinkond erinevat pealkirja.

Metalselt.

Ja raskelt raiudes.

Sekka kostva kahina saatel.

Kuid üks kord.

Kohati oli kahin jäänud kõige olulisemat lausejuppi segama.

Millega koos kadus mu keskendumisvõime.

Sest küsimusi siin ei esitatud.

...püsti tõusta.

Sellega andsin justkui märku, et olen lõpetanud.

Nii oli juhendis, või mis ta nüüd oligi, eeskirjas must-valgel kirjas.

Koos punases kolmnurgas asetseva hüüumärgiga.

Millele ma ka oma pookstaavid lisasin, nõustudes tingimustega.

Kui aus olla, siis ega vaim enam peale tulnud.

Seda enam – mul polnud meeles pealkirjagi, mille järgi saanuks teemat aretada.

Nüüd, kui ma juba oma tagumiku toolilt tõstsin ja selja sirgu ajasin, tuli meelde, et metalne hääl kraaksatas viimati: „Hakake juba peale!”

Too kostus liiga võikalt ja nii selgelt, et mul hakkas külm.

Kehale tekkinud kananahk et tahtnud kuidagi taanduda ega külmavärinad vaibuda.

Nüüd selle tõttu kannatas mu oskus mõtteid kirja panna.

Kramp vasakus sääremarjas tugevnes.

Pilt silme ees kiskus pimedaks minema.

Pidin end toetama boksi seina najale ja kummarduma, et kohin mu kõrvus järele annaks.

Boksi sein ei pidanud mu raskusele vastu.

Kukkusin tundmatusse, haarates kaasa üha laiemalt rebeneva jõupaberi.

Jõudsin silmata teisel pool istuvat kuju.

Kohkunult oli too täiskirjutatud lehele ümber ajanud tindipotsiku.

Kahetseval ilmel jälgis ta, kuidas tindiplekk paberil aina laienes, nullides suure vaevanägemise.

Kahetsus ta silmis muutus paar sekundit hiljem suureks raevuks.

Ennastunustavalt kargas ta mu kõri kallale.

Enesealalhoiuinstinkt võttis must võimust.

Tekkinud rüseluses langesid üha rohkemad boksiseinad me ümber.

Kõikjal, kuhu boksi me ka keerlesime, oli tunda kirjutajate vihast kättemaksuhõngu segajate suunas.

Lõpuks veeresime kui puntrasse keritud lõngakera ringi, hävitades kõik oma teelt.

Kui ükskord rahunesime, vaatasime üksteisele otsa ning tõdesime vastutahtsi, et...

Liiga palju oli sarnasusi iseenda peegelpildiga.

Õuh!!!

Ega mul midagi muud öelda olegi, kui inimeselooma tunne (laiemalt tuntud kui jaanipohmell)  hakkab lahk/tuma... 

Nõnda võimas oli seekordne jaanik, et ma pistsin pildi õdaq kella kaheksaks karmanisse. 

Võib-olla sõnajalaõisi nägin unes...

Mitte mingit vaimusoont pole.

Oma vanu lugusid lugedes ja toimetades mõtlesin küll vist naiivselt, et nüüd tuleb see suur niinimetatud vaimuhoogsus peale.

Ma ei tea enam, ei julge ka pakkuda, et lugusid hakkab tulema nagu Imaverest saepuru.

Paari loo kondikava treisin oma peakolus isegi valmis, kuid tuli ära unustada, sest juhtusin mingit jänkide tehtud linateost kaema, siis tolle teema ühtis peaaegu minu ajukeemia saadusega – ainukese erinevusega: minul polnud noid „jooksvaid metssigu” käepärast.

Nii et pole hullu ühtigi, senikaua tuleb teil leppida mäluvärskendamise ehk vanade lugude ülessoojendamisega, kuni ma leian ükskord oma jutusoone üles.

Jäin siinkohal pikalt mõtlema, äkki on õigus neil, kes väidavad sinisilmselt, et muusade olemasolu tagab elukunstnike loomingupuhangu kasvu.

Kuidas sugulastest ilma jääda?

Mõne aja eest astusid mu mant läbi ühed lähiastme sugulased.

Olivad teised tulnud parasjagu matustelt.

Mingil hetkel läks jutt suvaliselt nende hiljutisele Ukraina-reisile ja selhvide tegemisele.

Näitasid oma nutihvöönidest piltegi.

Ma ei leidnud õigemat hetke, kui alles nüüd neilt küsida: „Aga te ikke tegite lahkunuga ka sellesinatise zjölhvi, endil irve näolõustades kinni???”

Enam nad vist mulle külla ei tule...

Tõsiselt mölisedes, ega see aeg kaugel ole, kui selhvihullus ka matustel levima hakkab, eriti kui seda tehakse lahkunu taustal.

Võigas mõttemülk on too tõesti, kuid inimloomi ja mõtteinstinkte on igasuguseid...

Pohmakas

Tajun päikese soojust.
Ärkan ja avan silmad - jubedalt ere valgus pimestab...
Silmad on hellad.
Otsin päikseprille.
Kusagil neid pole.
Ja tagatipuks hirmus peavalu.
Mis kamm on?
Pohmakas?
Ju siis...
Tõusen asemelt ja hakkan ennast riide toppima.
Käed värisevad mis hirmus.
Ei leia nööbile auku üles.
Pika pusimise peale saan kuidagi riidesse.
Taskust leian oma kadunud prillid üles.
Pühin suurema sodi maha, hõõrun taskurätiku vahel klaasid puhtamaks ja panen ninale.
Hoopis teine tera...
Seejärel vaarun kööki.
Haaran silmadega eilset läbu-ülejääki.
Tükk aega jõllitan.
Kõik on korras nagu Norras!
Nüüd panen kohvivee hakkama.
Ja vajun taburetile istuma ning mõtlen, millest küll see hirmus pohmelli-sarnane peavalu...
Lülitan raadio mängima.
Uudised.
Kuulan ja kuulan...
Kostab Artur Rinne igihaljas ...mets müühiseeb ja ...
...Ja mühisebki kannus vesi. Kallan keeva vee kruusi ja lisan lusikaga lahustuva kohvi otsa. Külmkapist toon ja kallan kohvile sortsu koort.
Lusikat liigutades taban kuulamast:
...Segan suhkrut malbelt tassis,
kus nii armsalt aurab...
Äratundmisrõõm - vana hea "VENNASKOND"...
...Võtan lonksu, huuled torus.
Ah, küll hästi maitseb see...
Naudin, kuni kuum jook mööda kõri alla jookseb, soojendades keret.
Kohvi kõrvale näksin küpsist.
Mõistus selgineb aeglaselt, aga see-eest visalt.
Selge, kuskohast see pohmakas.
Paar päeva olin oma raalist eemale kistud olude sunnil.
Voolu polnud.
Nimelt vahetati meil külas elektriliini...
Raalisõltuvus...
Paneb mõtlema, mis?

Kiirus

Vedelesin parajasti oma kaheksandas unestaadiumis, kui mehhaaniline äratuskell mu üles äratas.
Otsustasin siiski veel sooja teki all tukkuda, pannes vanade talumeeste kombel parema jala kanna vasaku jala suure varba peale.
See nipp oli mulle meelde jäänud sestsaadik, kui ma noore poisina vanaisaga karjas käisin.

 Taadiga oli lausa lust olla. Tal oli igasugu riukalikke vempe varuks igaühele, kellega me kokku trehvasime, kusjuures panin tähele, et mitte kunagi ta ei korranud juba tehtud tempu. Taat oli kehtestanud reegli, et lõunauinaku ajal teda ei segataks. Kes aga seda tegi, sai tunda, nagu taat tavatses öelda, kuidas Luukas õllet pruulib. Nõnda ta siis tukastas puu all, kaabu ninale tõmmatud ja vasaku saapa nina toestamas parema saapa kontsa. Kui uni võttis võimust, siis vajus parema jala saabas vasaku jala saapaninalt alla ning see tähendas, et selleks korraks oli lõunapaus läbi. 

Mõne aja pärast, kui eelpool mainitud äratusviis mu äratas, vaatasin kella ja assamait, kus mul hakkas kiire.
Kibekiiresti riideürbid selga ning tööle minek.
Ei olnud mul aega hommikusööki valmistada - haarasin vaid pool pätsi leiba kaenlasse ja olingi läinud...
Millegipärast oli kogu tee imelik tunne, kandsin kõik selle veidra tajumise poolunesegase olemise arvele.
Tööle jõudsin suure hilinemisega.
Väravaputkas andis valvur märku, et jalamaid tuleb minna ülemuse manu aru andma.
Kui ma juhataja kabineti ukse taga ootasin eeldatavat karistust, avanes uks ja välja astus luukere, kes või mis kohe ukse sulgudes klobisedes kokku vajus.
Vastikusetundega tahtsin jooksu panna, hoolimata karistusemäärast, mis mulle nii või teisiti kaela määritakse, kui hüüti mu nime.
Areldi sisenesin kabinetti ja seisin vastamisi bossiga.
Või õieti sellega, mis temast järgi jäänud oli...
Ta küsis mu käest, et mida ma siit otsin?
Et kas ma ei teadvat, et sõda rullus eelmisel ööl mitu korda üle maa?
Mu uskumatut pilku kohates pakuti mulle võimalust peeglist iseennast kaeda...
... ja mulle vaatas vastu silmadega, irevil hammastega kolp...

Rahvakunst - tema ilu ja valu

Kunagi ammusel ajal mõtlesin rahvakunstiga tegeleda.
Ei old vaja miskit teha, kui osta sekondhändist mingid hilbud ja panna need kunstniku moodi selga.
Mõeldud-tehtud.
Läksin siis kalmistule, kaevasin augu ja matsin enda auku ära.
Seejärel tuli kohale pööbel ning plaksutas mu mitu korda tagasi.
Ma tüdinesin sellest nii ära, et otsustasin veel elada.
Aga inimeseloomad oma mõtlemisega ei saanud ilmselt pihta, et ma kunstiga, liiati veel rahvakunstiga tegelen.
Mõned vaatsid, et ma puhta lolliks lännu: tahtse mind siis hullarisse sokutada.
Ehheee...
Ma küll panin nende eest punnu, aga kaua sa ikka jooksus oled.
Hämardus ja takkapihta kõht hakkas koolnumoodi korisema.
Hiilisin siis kottu ja vaatasin, et mu üürikortri aknas valgus põleb.
Otsustasin lähemalt kaeda, milles asi?
Ronisin siis akna taha.
... Ja su meie...
Kus hakkas kriiskamine pihta!!!
Vilksamisi tuppa vaadates nägin hirmunud pilguga perenaist, kelle suust kogu maailma kõlavaim ooperisoolo tuli.
Nagu "Carmen"-is.
Nujahh, olin unustand omale miskise läkiläki pähe.
Selle kõrvad aga ei kannatanud seda tuletõrjealarmi välla ja hakkasid sitavett jooksma.
Seepääle keerasin enda ringi, et hakkan minema kui...
...Hirmus valu pähhe lõi.
Seda ei suutnud mu närvilõpmed välla kannatada ja kadusin pehmesse pimedasse uttu...

Võõrnähutatud trääs

Mõtlesin küll, et saan võõrnähutatud selle kuradi veebimölisemise, kuid trääsa sa näed! 

Ajukelmetükid masseerivad üksteist, aga orgasmini on veel pikk tee ees.

Polegi viimast tükk aega kogenud – rahutuks tegevat on nõnda palju, et see segab täielikult keskendumist.

Eriti hulluks ajab see nõndanimetatud loll igavese tule sündroom elik teisisõnu paarilise leidmine.

Peale õnnestunud jahilkäiku saaks juba oma lõusta kuu poole pöörata ning rusikatega täie jõuga omale rinda taguda, kisendamisest ei tasu röökida.

Ehk saputab see kopsukaitsekarkassi tagumine üleval pool kolbas mu mõtted järjekorda.

Ausalt ütelda, mul pole usku enam mingiks originaalseks igandiks.

Sestap ma üritan muusa puudumise tõttu kõiksepealt oma vanade, kuid see-eest oma arust väljatulnud oopustega, mis, tõsi küll, mõningase toimetamisega, ühele poole saada.

Võib-olla alles siis võib hakata mu ajukeemiatehas mingit tulemuslikku loomingutossu välja purskama.

Näis siis...

Tänuavaldis

Ülimalt suured tänud Raisakulli eluolu üle muret tundmast!

Raisakull heitis vahelduva eduta aprillikuu alul hinge ja sai sellega kuidagiviisi ka hakkama – tulemuseks viimane koht, mis kohturonkade abil kunagisest usinast lindilõikajast ümarmudilalõustaga prominendi poolt igaks juhuks ärr hiivati.

Mis tähendab laias laastus seda, et Raisakull kärvas millaski ärr ning mõni aeg hiljem morgitohtrite-poolse sekkumisega eluvaim sisse puhuti.

Nüüd peab Raisakull uusi kõõluseid (vanad on välja veninud) hankima – mis teadupärast on üsna keeruline ülesanne – seejärel on lootust minna staadiumile hinge heitmiseks.

Las siis pööbel otsustab, kas see raisk on seda väärt.

Selle teksti koostas igalt poolt lagunev automaatvastaja.

Ärrsõnumine

Kes asja tuuma ei mõika, neile teen puust ja jõllitan põlema, mis selle raisa pinnuidu saab olema.

Kõiksepealt siis ankeet:

ID: Raisakull, A.I.V.O.
Vanus: Ahv. Mitmesegaste andmebaaside arust olen poolsajandi jagu siinilmas lapiku(ks taotud) maakera peal tolgendanud. 11-nes aasta venib Plöögastani Isemanavas Tsoonis (PITs).

Tähtkuju: Veevalaja.
Elukoht: Sitasoolika-kujulises vallas, nagu Vabaerakonna asjapulk Herkel tabavalt ärr märkis, kuskil seal põhjaosas.

Kolmanda maailmasõja veteran. 

...
Raali OP-süsteem: Linux (viimatisel ajal põhiliselt – Mageia)

Lehitseja: Opera, Vivaldi.

...
Aitab küll – ega ma siia kurikuulsat Vitjat tätoveerima elik CV-d täitma tulnud.

Nüüd siis otsitud põhjendus.

Otsustasin pärast pooleaastapikkust plöögapausi uue raamatu kirjutada.

Et mitmel pool on päevikud ning päevaraamatud ja -lehed olemas, ei tahtnud ma samastuda teistega, siis ööraamatuid pole kuskil pool mulle silma hakanud, ehk olekski paslik nimetada kogu see alljärgnev ülaltoodud/kõrvalolev paskvill öövikuks.

Täpsustagem – Raisakulli ööraamat elik öövik, kuhu saab õdakupoole kirja panna eelneva päeva oksendamiseni täis öökimisi, mida mu peakolu sees värelev sült särtsu mõjul toodab. Lisaks kavatsen oma esimesest plöögast ümber tõsta siia lugemisväärset materjali.

Aga et oma elu tahan ka elada, siis igapäevaselt ei viitsi ma traadi otsa lennata ennast kergendama.