Sellest on juba mitukümmend aastat.
Kui täpsemalt sõnastada, siis oma sorujagu elik nelikend aastat kindlasti.
Tollal teismeliseohtu Raisakull astus esimest korda üle Uduvere lävepaku.
Oh sina jummel küll, kus olid riiulid täis joovastavaid jooke.
Valik oli veidi kesine - ainult viin ja viin ja viin.
Pealinna, Viru Valge ja Ekstra.
Pluss õlu, aga seda oli ainult Žiguli nimelist.
Sigarette müüdi ka, kuid nende valik oli veidi suurem - Salataaja Ruuno, Bellamoor, Ekstra, Leek, Tuluke ja Rumba olid need, mis seniajani mälus kinni on.
Asus see rahva seas Uduvere nime kandev viinapood Väike-Maarja ja Kaarma vahelisel tühermaal valges ühekordses paekivist hoones, millest nüüd pole muud järel kui müürid.
Vähemalt viis- või kümmeaastak tagasi paistsid võsast Püha Birgitta-nimelise Pirita kloostri laadsed müürid.
Üllatav, et sellest viimatinimetatust pühakust pole veel tehtud alkopühakut, kuigi nimi viitab ühele puule ja sellest tulenevalt ka kasekohinale.
No mul pole ju millegipärast sellest kuulsast kohast pildimaterjali, sest polnud vajadust olnud kaamerat kaasas tarida. Ja kui liikuda tänapäevast kergliiklusteed mööda, siis peab ikka tähelepanu suunama üldjoontes sellele, et kedagi alla ei aja.
Aga udust on mul pilte üksjagu, mis eksponeeritud mu esimeses ajatapmiseveebis. Sealt on mu seekordne saak üheainsa ülesvõtte näol ka pärit, ainult veidi lõikamist ja tuunimist.