Raisakulli suusaminutitel ei tule vist otsa ega äärt, et juba kümnes verstapost on läbimisel.
Möödunud päevadel proovis Raisakull aina rohkem ringe teha - ikka nõndamoodi, et eelmisel päeval läbitud ringide arvule lisada paar ringi rohkem, aga ei tulnud see kuidagi välja. See paari aastatagune pidamisemääre, mis seni all oli, kulus ühel päeval olematuks, et eile pidi Raisakull kõvasti kõhu-jala-ülakeha liigutusi tegema et laugest tõusust üles saada.
Rajaprohviil on Raisakullil nii sätitud, et oli valida, kas kaks-kolmsada meetrit laugemat või sadakond laugemat+kakskümmendviis meetrit natuke järsemat tõusu. Raisakull eelistab iga kell seda esimest varianti, kuna see annab palju rohkem pulssi elik südamele koormust. Kuid nõuab see-eest ka rohkem suuskadelt pidamist. Raisakull on oma suusatrenniaja viinud selliseks, et poolel distantsil vahetab suuna vastupidiseks - too annab omakorda motivatsiooni üksipäini rada läbida ilma et igav hakkaks. Vaheldus peab olema! Muidugi annaks iga ringi järel muuta oma suunda, kuid see kohapeal ümberkeeramine raiskab/tapab aega rohkem kui panna tuimalt paar ringi ühes suunas.
Mida rohkem on takistusi näiteks suusapidamatuse näol, seda rohkem Raisakulli ürp läbi vettib. See sai kinnitust eilsel päeval, kui Raisakull kodus vuntsidest jääpurikaid sulatas ja samal ajal higist läbiimbunud kihilist riietust seljast kiskus. Mõni tund hiljem oli maja paksult lebrahaisu täis, et raiu teist kirvega või lõika mootorsaega. Aknaid avades riskis Raisakull mingi tõve külgepookimisega, mille vältimiseks prohvülaktika mõttes kaks korralikku klõmakat vana head Pertussiini-taolist Jäägermeistri-nimelist jooki sai hinge alla võetud. Noh, seda viimast saab, õigemini tuleb igal õhtul sisse võtta, siis väidetavalt ei tulevat wuhani viirus ligi.
Või kuidas tuu vanasõna kõlaski - loodus pidi napsitajat armastama.
Täna pihustas Raisakull pidamisemääret veidi suuskadele ja ena imet - suusatamisel teine mekk ka man. Kohustuslikud ringid said mõnusamalt tehtud ja samas jõulisemaltki, lisaringid rahulikuma tempoga.
Homse päeva kohta ei tea Raisakull kindlalt midagi mögiseda, sest suur soojalaine on tulekul ja seetõttu peab hakkama lund katustelt vähemaks kraapima.
Raisakull mõtles üleeile, et teeb blogilugijatele üleskutse vastlapäeval vähemalt liuelda mõne meetrikese - kes jääl, kes mäel, kes hoopistükkis paljal asfaldil - selle nimel, et vabariigi linasaak ei kärbuks.
... ja hääd sõbrapäeva!
Sõpradest niipalju, et ega mul kohalike seas neid enam olegi - kõik on läinud. Ära.
Küll aga on mul üksjagu sõpru jäänud vanast ajast, aga need elavad ohutus kauguses. Nii kõlistasin näiteks üleeile õhtul oma kunagisele pinginaabrile ja soovisin talle sitta, kust ja tervist ehk teisisõnu sitkust ja tervist!
Oli teine parajasti koduses isolatsioonis. Päris pikalt sai mölisetud. Kuigi jah, mingil hetkel tundis ta huvi minu olukorra üle ning seejärel hakkas pikalt pajatama tööturu võimalusist, millele ma noogutasin kaasa ja lõpuks lisasin sarkastiliselt - linnas on see võimalik, kuid sellises "hüljatud maakohas"...
Oeh, loodetavasti ta ei solvunud.
Ühest asjast ma aru ei saa ega saa vist saamagi - miks linnasaksad-prouad eeldavad, et kogu vabariigis on tööd nagu riiulilt võtta, ainult vali endale sobiv ja anna tööle takka ning kühvelda ainult raha karmanisse. Aga sellele nad ei mõtle, et linnas makstavat palka ei ole maal võimalik saada.
Tooksin näite hiljutisest jutuajamisest ühe mehega. Nimelt oli tema, pool sajandit turjal, läinud kuulutuse peale ühe firma ukse taha, personaliasjatundja oli vanust teada saades ütelnud: "Ei! Nii vanu inimesi me ei palka."
Töökohale kandideerija imestas - Mul lapsed üles kasvatatud, nad kõik on oma elu peal, ma saaksin täie auruga panustada teie ettevõtte heaks! Kui te nii lihtsalt loobute mu teenetest, siis jäägu, tänan vastuvõtmast!
Ja tuli sellest ettevõttest tulema. Järgmisest sai ta igatahes parema pakkumise ning ajalehti sirvides irvitab talle "ei" ütelnud ettevõtte üle - nemad otsivat siiamaani töömeest...
Endiselt proovin end toonuses hoida ja võimalusel suuskamas käia. Vahepeal olid selised külmad, et tahtis mu varbad ära võtta. Aga sellest hoolimata väga mõnus on.
Lisaks olen aru saanud, et parema poole jäsemed ei taha korralikult vunksida - jõu kadu on märkimisväärne. No eks mul tuleb sellega leppida.
Täiesti lambist on tänased hetked, milled Raisakull kinni püüdis. Tegelikult oli neid rohkem, kuid paarist aitab esialgu.
Ülemisel pildil on näha miskine rakett või optiline silmapete, mis suundub päikese poole ja näha on ka kaks talvist (viker)kaart elik halot.
Alumist sai veidi töödelda ning tulemuseks...
