Unesegased

Ammu aega tagasi nägin unes järgmist stseeni.
Mis tundus nii ehedana, et tänapäevani olen selle lummuses.
Ainult, ma ei tea, miks?

Karge külm.
Kirikulühtrid annavad sellist kollakat valgust. (Mu taju tõlgendas seda, kui matustena). 
Kuused ehitud - järelikult jõuluaeg.
Siis kuulen kerkosaksa sõnamulinat, mis lainetena mööda kerkot voogasid.
Oreliviled hakkasivad huugama.
Kõik jäi järsku vakka - kohalolijate pilgud suunatud minule.
Pööran pead, et vaadata ümmerringi ja näen, et assamait, päevakangelane siiski ma ise.
Mitte kirstus, vaid looritet naise kõrval.
Ütlen AHSOO... JAJAHH.
Naine mu kõrval kordas positiivset JAHHi. (Tema pehme, õrna hääletooni järgi pidi ta lausa jumalanna olema). 
Lubatakse suudelda. Hakkan loori ülespoole tõstma...

 Sel hetkel kuulen läbi une: ÄRATUS.
Kurat võtaks.
Kui see „äratus“ vaid viibinuks paari minuti võrra, oleks vast ma näinud oma (tulevase?) kaasa nägugi.
Seni otsin ikka veel Temakest, kelle ma unes ära kosisin.

Eeltoodut arvestades ei tahaks ma kunagi ärgata.
Kuid pean seda siiski tegema.
Väsimuse kiuste. 
Muidu jääks isegi unesegane rebane pildile püüdmata.

Kümmekond aastat tagasi suunas elu mulle kätte sellise hetke, kus ma märkasin magavat rebast õunapuude all. Seejärel kiirustasin kähku pildimasinaga välja, Aga ilmselt välisukse sulgemise hääl äratas looma üles ja muidugimõista tegi ta sääred. Ning minu saagiks jäi see ainuke pilt, kus sätted olid kõik paigast ära - tuli selline hallivõitu pilt, mille ma mudisin digiKam-iga enam-vähem vaadatavamaks, võib-olla isegi liiga palju...

Kuidas ma üle Pitsu sõitsin

Hiljuti tuli kõneaineks üks meenutus.
Et kas ma mäletan ikka, kuidas ma üle Pitsu sõitsin? 
Kuradi kurat, ma ütlen, see ka veel puudus.
Nonõnda.
 Asi oli selles, kuna mul toona vanad lotendavad ja põlvedest väljaveninud ning lühikeseks jäänud dressipüksid ei käinud enam jalas, siis osteti asemele uued. Et siis oli mul midagi jaheda ilmaga väljas olles sääri kaitsmas.
Heakene küll, uued dressid oli vaja sisse ka õnnistada. Et mis nad kodus ikka vedelevad – ega neid vaatamiseks ostetud.
 Oma esimese sturri panin ise kokku, kui ma leidsin aidast "Turisti" raami. Ja esimesed sõidud sain alles siis tehtud, kui tirri tööle sain. Piduritrossi kompunnisin mingist jämeda trossi küljest ühe peenema trossiga, mille otsa pressisin kodaranipli, igaks juhuks vajutasin teise nipli ka manuliseks. Piduriklotsid said kiilrihmast abi. Käiguvahetuse kangi kinnituse puudumisel leidsin lahenduse taoliselt – piiramiskruvide keeramine vastavale hammakale. Mitte sõidu ajal, vaid kui olukord nõudis kergemat käiku, siis rattad taeva poole ja kruvikeerajaga nihverdama. Tavaliselt oli mul raskem käik ehk kett vedas väiksemat hammakat – nii sai kiirema sõidu, kui hoo sisse sain. 
Allmärkus - tuli loominguline olla, sest Turisti jupid olid üsna defitsiitsed. 
Noh, ühel sellisel kimamisel siis keerasin sugulaste poole sisse – pime kurv ja lahtiselt jooksev koer – asi siis Pitsul ratta alla jääda ja minu uutel dressipükstel auk tänu kiilrihmadest pidurite mittetoimivusele, kusjuures Pitsu võttis suurema pidurduse enda kanda.
Peni kiunatas ja enam ta mu tulekul keset hoovi ei kooserdand.
Kui Pitsu-lugu vaibus aja jooksul maha, siis uute dressipükste katkisõitmist hõõruti pikalt mu nina alla. 
Mõni aeg hiljem osteti uued dressipüksid ja ena imet, ka need läksid rattasõiduga katki. Seekordne kukkumine toimus surnuaiaga piirnevale tänavale veetud kruusahunniku serva sõitmine – kitsad rehvid vajusid kruusa sisse.
 Kui nüüd küsiti, kuidas ma need dressipüksid ära lõhkusin, oli vastuseks – sõitsin üle Pitsu...

Väsind

Väsinud. 

Ma olen väsinud. 

Väsinud elamast.  

Väsinud sellest, et pidevalt heidetakse kaikaid minu kodaraisse. 

Väsinud kõigest.

Väsinud kohe mitukümmend aastat. 

Eluneste, mis soontes mu voolab, on laenuks saadud ja on minust omakorda paar-kolmkümmend, võib-olla veelgi vanem - asi see siis väsind mitte olla. Väsinud veri kannab väsimuse kõikjale nagu verekihvtitus, mis on teetanuse varasem nimetus, seda teha oskab ning seetõttu pole ma väsimuse tõttu uusi pilte püüdma läinud. 

Küll aga olen varem tabanud neid hetki, mida saan nüüd taas esitleda. 

Nii nagu on olemas eri liiki puhkeseisundeid, on olemas ka eri tüüpi/laadi väsimusi. 

Näiteks: 

 Totaalne väsimus

 Reisiväsimus

Lavaväsimus

Nõnda nagu on inimesi, on ka väsimusi igasuguseid...

Vanduda või mitte vanduda - selles on küsimus

Nomaitia, kas maikuus tuleb mul veel vandumise postitusi.
Esiteks.
Ma olen kõik oma kribamised LibreOffice vahendusel kirja pannud.
Hea mugav on sedasi vaadata tühja virtuaalset paberilehte, mis täitub varesejälgedega, õieti küll raisakulli jämedate koivajälgedega, elik teisisõnu trükimustaga, kui ma klahve vajutan.
Kui ma tõstan kirjutatu ümber veebilehitseja Kroomi baasil Opera kaudu Bloggerisse, sest ei tasu ju oma lolle mõtteid vaka all hoida, sest muidu ei osata oma tarkust hinnata, eks ole, siis jäädvustuvad kõik mu väljendatud arusaamad nõnda, justkui kõik tähed oleks nagu karjaaedikusse aetud tapale määratud loomad – hunnikus ja teineteise küljes kinni elik sippitud.
Lahendus oli minna bloggeri HTMLkoodisektsiooni ning paisata kogu kirjapandud idiootsused pasahunnikuna sinna ja jälgida eelvaatega, et kõik korrektselt paika sai toimetatud, kui ei ole, siis koostamise nupu kaudu kõik paika nihutada.
Teiseks.
Vahepeal pakkus seesama bloggeri-keskkond proovimiseks uut skeletti. Ilmselt on see välja töötatud tahvli ja telefoni kaudu postitajate jaoks.
Ja kui mina vana stagnant – kasutan endiselt rüperaali – tahtsin tagasi tormata vanale ja väetile kondikubukavale, siis ei leidnud seda nuppu üles. Oi, kus ma vandusin oma uudishimu, raisk!
Paar kuud hiljem ehk paar päeva tagasi tekkis nagu öömütsist vanale süsteemile tagasisõidunupp esile ja muidugimõista vajutasin konservatiivse skeletikujunduse peale tagasi.
Kolmandaks.
Mõned blogijad on kurtnud, et blogipuu ei näita nende postituseõisi.
Külm on väljas – las läheb soojemaks, küll siis õied viljuvad.
Kuigi jah, ma pole ammu enam blog.tr.ee-sse oma nokka pistnud, nüüd uudishimust siis võtsin ja kaesin.
Kõiksepealt kerisin kogu selle krempli alla otsa välja – 2016 oli see aasta, mil viimati arendaja oli sellest huvitatud.
See tähendab vist seda, et peale huvi kaotamist jäeti see blogipuu saatuse hoolde – ju siis ei tasunud omal ajal blog.tr.ee ära ostnud reklaamifirmal sellega jändamine ära.
Blogilistide nimekirja vajutades tuleb igasugust saasta küll hieroglüüfide, küll rämpspakkumiste näol. Tähendab see seda, et võib-olla, aga ei pruugi olla see nõnda, on blog.tr.ee kaaperdatud häkkerite poolt.
Neljandaks.
Kunagi, kui tahtsin blogipuu küljest lahti haakida oma esimest veebipäevikut, ei lastud kasutaja soovi järgi toimida – pole vastavat nuppu, pole ka probleemi.
Sellest ajast oli tuntav esimene suurem blogijate väljasuremiselaine – paljud loobusid kirjutamast, vähesed muutsid oma blogiaadressi või muutsid oma blogid kinnisteks.
Minu postitused aga ilmusid ikka blogipuus, ehkki ma ei teinud selleks mitte kui midagi.
Ei uuendanud mingisuguse segase koodi järgi oma ilmumissagedust – aastas korra tuli blogipuu koodijupp oma postitusse kribada, et edaspidi kribamised õigeaegselt ilmuks. Sellega kinnitasid üksiti oma aktiivset blogielu.
Viiendaks.
Kaks eelnevat punkti kokku viies, tõstab minus küll paranoia oma koljut – unustusse jäetud blogipuu on „võimalike häkkerite” meelevallas ja soovitakse seal „edevuse laadal” ennast näidata?!? 
Kuuendaks.
Igasuguste „surnaalide” reklaamiÄPUD ei suutnud kiusatusest hoiduda ning lisasid klikinäljas oma peremeeste väljaanded blogijate kokkusaamisekohta.
Seitsmendaks ma enam ei viitsi, sest laiskus ei lase.
Laiskusel on see voorus, et paljud kaheldava väärtusega tegemised jäävad tegemata.

Oh sa kurat!

Kuradi kurat!
Hommikul ärgates jõllitasin tükk aega oma kaamerakotti ning sisetunne käskis/soovitas kohe pärast hommikusööki see ühes võtta.
Aga teate, kui juba eelmistel kordadel midagi erilist ei toimunud, siis jätsin selle toimingu tegemata.
Osalt pettumuse, osalt usalduse kaotamise ja osalt laiskuse tõttu.
Sedakorda oleks mul votujahi teema, mis kannatab välja nimetuse "Märka mind!"  värske pildiga kaetud olnud.
Sa kuradi raisk! ma ütlen.
Haavikuemandat nägin. See kalpsas rahumeeli mööda põllu äärt ja kui ma vilistasin, siis pani jooksu keset põldu, kus ta peatus mõneks minutiks ja ajas ennast tagakoibadele sirutades end nii suureks, et kõik näeksid teda.
Ja nähes mind, kes ma seni põiepakitsust tagasi hoides rahulikult kaesin paigal olles teda, liikuma hakkamas, pani traavides üle põllu, siksakitades nagu nipponi tuuninguässad driftides kurve võtavad, nõnda-et  tolmujutt järel...
Ajab ju vanduma?!