Teenelise seenelise heietused

 Kõikjal pasundatakse, seda juba augustikuust saadik, et on nii hea aasta ja seeni on sittakanti.
Raisakull käis hoovis ringi ja tõdes, et see nõnda ka on - sitaseeni on kõriauguni. 
Siis kustikuu lõpus millalgi käis ta heinamaal uurimas ja enäe - oligi puravikke haabade vahel oma kaabusid kergitamas ja kisamas, et vali mind! Raisakull oli kibekiirelt kottu kimanud ja kümmekonna minuti pärast ämbri ja noaga raskelt relvastatult naasnud ning mugandus eelajalooliseks korilaseks. Tunni ajaga oli SEENEL KÄIMISE ÄMBER (jah, nõnda on kollasel ämbril suurelt kirjas) triiki täis. Paar nädalat tagasi  oli Raisakullil kuuseriisikate korjamise tuhin peal, et kolme päevaga sai taimset lihaollust sousti jaoks kaks ja pool ämbritäit. Mõtles Raisakull küll, et ega ta rohkem noid seeni ei saa korjata, sest öökülmad tulid peale.
Täna ta siiski otsustas vastava ämbri ja seenenoaga varustatult minna uurima, sest kaotada polnud midagi - ainult võita, kuis peale vihma vanarahva ütelus seente kohta paika peab. Mnjah, kahe tunniga oli ämber täis, et võttis tuikuma. 

Ülessongitud aiamaa

 Eile lükkasin kõik vedelat fossiilset kütust tarbivad masinad päikese kätte tuulduma. 
Sest oli vaja Tuhnik kätte saada, aga see raip, oli end nihverdanud kõige tagumisse nurka. 
Tuhnikul tuli muidugi kõigepealt punased "botikud" ehk metallrattad, mis kevadel alla jäid vaoajamiselt, ära vahetada kraabitsate vastu, et ta saaks maad tuhnima hakata. Siis tuli veel heita pilku Tuhniku makku, kas kütust jagub kogu maa ülessonkimiseks - selgus, et ei jagu. Kanistrist valasin viimase tilga manuliseks. Egas miskit, pool maad saab ikka vast uus-vana bensiiniga üle käidud.
Alles siis, kui Tuhnik podinal hakkas märku andma, et joogipoolist tahaks juurde saada, tuli paus teha. Lugesin küll Tuhnikule epistlilaadse sõnumi - septembris ei joo! - aga sain isegi aru, et aurude all olles ei saa midagi tehtud. Seega sidusin kanistri pakikale ning kimasin bensukasse. Tagasi tulles valasin Tuhnikule ikka korraliku suutäie kallist jooki ning tahtsin tööga edasi liikuda, kui mu taskus Nokia siplema ja lõugama kippus. 
Küsiti, kas Tapale ei taha tulla? 
Giljotiini alla või? - irvitasin vastu ning mõttes käisin kiirelt üle, mida kuradit linnast vaja oleks... 
Ei, tuled appi taarakotte mulle ette andma. 
Olgu, ma tulen! - vastasin. 
Tund-paar hiljem tagasi kottu jõudes ütlesin Tuhnikule, et aitab laisklemisest, nüüd tuleb korralikult tööle hakata. Et porkna-peedi ja muud maapealsed jäsemed kippusid freesipiide ümber haakima ja ummistasid korralikult tööviljakust alla tirides, siis tuli rehaga kõik kokku kraabitseda ning kärru tõsta. 
Edasi läks ikka hilishämarduseni, aga maa sai üles songitud.
Ainult paar tuhlit sain preemiaks, mis tähendab ühte lõunasööki. 
Asi seegi...

Nojah, proua peaminister

Peab kiitma meie proua peaministrit - ikka ei saa ta aru, et tema aeg on lõppenud.
Jagades igasuguseid selgitusi, paneb ta siiski viimasel ajal mõnikord segast.* 
Ma pole pädev eeltoodu hindamaks, kuid viimane tema väide tundub eriti pöörane, pannes mind kui kodanikku küsima: Kas pangad võltsivad dokumente? 

Proua peaminister, teie sõnade järgi see nõnda tundub. 

Tubli tüdruk, lase aga edasi! 

Mis järgmiseks?  

*- Minu arusaam ühtib ERR-i toimetaja omaga. 

P.S. Teadmiseks kõigile, et rohkem ma ülimalt ülbikust proua peaministrist enam ei mölise, sest ma suudan teda oma meeltest ära nullistada ehk teisisõnu - teda pole olemas ei mu mõtetes ja on tühi koht nagu üks eelmine, ärakärvanud isik, kelle nime ma pole aastaid enam suu sisse võtnud - kui sellest persoonist seltskonnas juttu tehti ja minult arvamust taheti saada, manasin mitteteadva lõusta omale ette ja vastasin juhmilt: Kes see veel on? Ei tea ega tunne ka sellenimelist! 

Solgutamised alaku

 Raisakulli vaimollus sai sel suvel valmis igasugusteks solgutusteks. 
Ta lonkas ühel päeval alevisse ning kaes, et noor arstihakatis oli andmas pereõele puhkust, siis oli Raisakull kohe pühvlil sarvist haaranud ja vedis oma raskevõitu kere tohtri kabinetti. Kurtis oma mure ärr ja eskulaap oli kohe hakkamas - küsis mõningaid andmeid ning suunas Raisakulli  peale verevõtmist Paidesse, kus tuli keha läbistavate kiirte test teha. Nädalapäevad hiljem sai Raisakull uuesti vastuvõtul olles teada, et tal tuleb ilmselt opile minna, juhul, kui Raisakull ei soovi magu ega maksa rikkuda valuvaigistitega.
Noor tohtriproua andis valida kas Reval või Tarbatu, Raisakull mõtles kiirelt järgi ning panustas Tarbatu peale, seda mitmel põhjusil, eelkõige aga sel põhjusel, et Tarbatus oskab Raisakull orienteeruda paremini kui Revalis - Maarjamõisa haigla elik kliinikumi asukoht on ikka seal, kus õndsal Pööbelmanni-ajastul, aga Revalis tuleb ilmselgelt nutt peale - nood haiglad on mitmes kohas laiali, et igal kliinikumil oma nimi ntx idatallinna haigla, läänetallinna haigla, merimetsa haigla, bläbläblä jne. 
Üks mõte jäi küll Raisakulli peakolus keerlema. Nimelt on kõik sugulased pealinna kolinud ning tuttavad ja mõned sõbradki seal, et mis wärk? Noh, ühtpidi ongi hea, kuna peale oppi tuleb keskenduda mitte külaliste vastuvõtule, vaid oma liikuvuse arendamisele ja selle tahab Raisakull kippelt ära sooritada. 
Ärgem siiski sündmustest ette tui/s/akem - esialgu tuleb TÜ kliinikumi ambulatoorne vastuvõtt üle elada. 
Ikka samm korraga...