Otste kokkusõlmimine

Kui Raisakull järgmisel hommikul sööma asus, pistis oma pea palati uksest sisse õde. Mitte meditsiiniõde, vaid lihane õde. Tõtt ütelda oli Raisakull veidi hämmingus - kust, kurat, sa siia sadasid? 

Kui hommikueine sai vatsa toimetatud, sai juttu veeretatud ning isegi saadetud kuulsate Iideni väravateni, unustamata sjölhvi-pilti teha. Tolle viimase jaoks sai nõndanimetet hullu vana teadmamehe soenguga etendatud, kus juuksekiharad kolba otsas segi sai aetud. 
Raisakull jõudis taas tagasi koridori teise otsa, vaatas välja ja no muidugi - õde oli oma tütre peni jalutamas. Tehti taas paar klõpsu, kus Raisakull ämmakleidis teisel pool klaasi, mis saadeti üle ilma laiali. 

Palatisse naastes heitis Raisakull korraks koikusse, kus ei saanud eriti vedeleda. Mölafön hakkas räuskama - väljamöllimise logistiline pool tuli läbi rääkida. Eelmise päeva pealelõunal oli vanemõde andnud paberid kätte ja Raisakull oli need susanud teiste okustaatide juurde. Ei saanud tutvudagi teistega, kui uus füsioterapeut astus sisse ja viis Raisakulli himaalajat harjutama, mis kujutas endast trepist üles-alla liikumist. Kui everest vallutatud, tuli taas palatisse naasta, kus lubafi uus plaaster peale kleepida ja kanüülid eemaldada. Raisakull vahetas seepeale ämmakleidi oma riiete vastu ringi ja oligi minekuvalmis. Tegelikult tuli voodipäevade eest ka maksta.

Aitüma, Iiden - loodetavasti kohtume siis taas, kui õla- või kaelaliiges ära kulub... 

Tellitud transport pidi natuke peale lõunat saabuma ning selleks ajaks ehk saab apteegist rohud välja lunastatud. 
Lõunaajaks oli õeraas ilma koerata tagasi jõudnud ja aitas Raisakullil rohupoodi otsida, mispeale väikene eine kakao ja kroissandi näol. 

Ooo, kaunitarid

 Sel päeval ei suutnud Raisakull enamat, kui ennast püsti ajada ning paar sammu rulaatori toel liikuda, sest silme ees kippus mustaks minema. Olgugi, et tütarlaps utsitas ikka rohkem samme tegema. Raisakulli kähiseva häälega öeldud - Pohmelliveski hakkas nüüd alles tööle, tuba juba ujub! - taipas neiu koheselt asja tõsidust ning aitas piinatava patsiendi ilusti tagasi koikule istuma. Paar sügavat hingetõmmet koondus pohmaka-tunne taas sinna, kust ta tuli - pähe. Raisakull pobises endamisi - ilmselt ta lekib kuskilt otsast, rõhku on vähe... Preili aitas veel vererõhumanseti paika panna ja peale mõningast monitorivaatamist mainiski, et vererõhk ongi madal, lõpetame seekord, ning läks järgmist ohvrit otsima. 
Raisakull sättis ennast mugavamalt koikusse ja jäi "okulaaride-rõõmu" tegemisi jälgima - tegemist oli tõeliselt kammitsavaba neiuga, kes tegi oma tööd hingega... 

Järgmisel päeval oli tööl reserveeritud moega iludused - neid saatsid konkreetsed laused, nõudlikmad käsud ja nõuanded - ilmselt juhendati praktikanti. Ega Raisakull saanud keelduda, kui ta kamandati koikust välja püstiasendisse. Paraku kümne sammu pärast tundis ta kõrvades kohinat, mis andis märku, et tagasi tuleks pöörduda. Raisakull jõudis mainida ka seda - vererõhk on veel madal - taibati koheselt ära, et pole see Raisakull täna tegus ühti. Monitori man siis tunnistati patsiendi õigust koikule truuks jääda. 
Alles siis kui söök kõhus laagerduma hakkas, oli Raisakull valmis rulaatoriga liikuma.
Selleks ajaks olid neiud-noorukesed ilmselt päevaplaani ära kuhjaga täitnud ning edasi liikunud. Nii nagu löödi Raisakulli koikule hääled sisse, mis sõidutati palatisse... 

Raisakull teadis nüüd, et nende paari päevaga peab ta koivad alla saama. Sanitaride lahkumise järel haaras probleemil natist kinni ja hakkas tegutsema - kaheksa ringi kõndis ta rulaatoriga osakonna otsast otsani ära. Seejärel tuli paus teha, sest ühe korraga ei tasu kõike ette võtta. Ja pealegi, õhtupoolik oli veel noor.
Puhkas väheke ja jõi väikeste sõõmudega vett ning "piitsutas" taas endale koormust andma. 
Seekordse teise ringi sooritamise ajal nägi Raisakull hästi tuttavat kuju tulemas Iideni väravatest sisse ja vangutas peakolu - õetütar tuli oma onule külla! 
Eelmise postituse illustratsioon oligi tema klõpsitud. 
Ajasime juttu ja otsustasime koridori ära mõõta, et mitu sammu tema sammulugejaga pikk on? 
Õetütar küsis ka seda, kas pikkade sammudega või lühikeste tatsumistega? 
Raisakull ütles selle peale - kamoon pole? Et ta ennist nagu uhke rinda ette ajav kuke-peetri moodi pikemate sammudega proovis neid lugeda, aga niiehknaa lähevad sassi, siis anti talle väikene vihje pisemate sammudega liikuda - pidi olema mõnusam ka...
Lõpuks, kui õetütar ütles koridori umbkaudse pikkuse, siis Raisakull suutis selle oma mälust ära kaotada.
Raisakull kõndis rulaatoriga veel paar ringi pärast hüvastijättu... 

(jätkub...)

Uinunud koletise ärkamine

Aga see uni oli väga magus, et Raisakull on nüüd vähe segaduses, kas teda äratati või ta ärkas ise. Pigem vist ikkagi äratati...
Igatahes teadvusele tulles tundis ta vasakus kintsus sihukest valu nagu oleks profiklubijalgpallur mingisuguse topispalliga paari meetri kauguselt just seda kohta täie jõuga sihtida üritanud, murdes endal löögijala hüppeliigese. Selline tuikav valu ... 
Sel ajal, kui Raisakulli okulaarid mööda lage liikusid, tuli tahtmine pöiaharjutusi teha. Ilmselt tantsivad varbad andsid ümbruskonnale märku, et patsient "uinunud koletis" on lõplikult ärkvel. Algas uus sagimine - koiku võeti särtsust välja ja nüüd liiguti taas roheliste x-kiirte ruumi poole. Muidugi tundis Raisakull, et ta pole enam mingi kohalik, vaid juba täheinimeseloom. Seda sõna otsesemas mõttes - vahepealse ajaga oli talle ilmunud müstilisel kombel kerele viis nibu juurde. Või niplid, kuhu saab määrdepritsiga tavotti lasta. Järgmisel hetkel tuli meelde, et peale opilauale siirdumist asetati needsamad viis kleebitavat nibu paika ja lisavarustusena tuli ka kolbale mitu niplit kleepida - need viimased olid mõeldud une sügavuse mõõtmise tarbeks. Sel ajal, kui Raisakull ootas lamades röntgenikabineti ukse taga, kiskus ta need kleebised maha. 
Röntgenikabinetis oli Raisakulli pilk pidama jäänud suurele ärarebitud servadega rohelisele leukoplaastrile, mis ilutses kubemepiirkonnas ja kollakas-oranžikarva vasakule jalale - Hmm, ei tea kas "made in china" silt ka kuskil tolkneb? 
Peale x-kirtega läbivalgustamist veeti Raisakulli koiku jälgimistuppa, kus ta veetis peaaegu järgmise ööpäeva. Nii kui Raisakull sai vererõhu membraani käise külge (paslik võrdlus passib nagu omal ajal omakaitsemehed valge või rahvamalevlased punast karva sildiga), siis tuldi Raisakulli tülitama. Esimesena oli platsis nagu aasta tagasi füsioterapeut, kes andis isegi eelmise aasta neidudele silmad ette. Väga sügav ohe tuli Raisakulli kopsudest läbi kõrisõlme, et isegi süda tõmbus kokku...  

Raisakull läheb ennast koguma.

 Ülalolev illustratsioon on juba järgmisel päeval üles võetud... 

(Jätkub...) 

📨

 Kui Raisakull pühabal peale tervet päeva kestvat magamist sotsmeediumisse sukeldus, ootas teda kauaaegse sõbra ja Pööbelmanni-aegse võitluskaaslase poolt jäetud pilt härra Rehbinderi viimse puhkepaigaga.
Raisakulli tsitaat: Ma millegipärast kipun arvama, et teated minu lahkumisest teise ilma õllekrahviga viina jooma on ennatlikud... 

Kolmapäev

Kolmapäeval saabus Raisakull taaskord kliinikumi, et ehk vahetatakse teine kehas olev kulunud sharniir uue vastu ringi.  

Iiden oli sellel aastal neutraalsem ja samas ka rahvineeritum kui eelmisel korral. Võiks isegi öelda, et tasakaalustatum. Missikandidaate seekord eriti ei olnudki näha - süüdi olid ilmselt nii tudengipäevad kui ka noorikute eksamiteks valmistumine. Sellest hoolimata ei langenud Raisakulli tuju kuskile, sest nüüd sai ta vähemalt kõhutoetust pudru näol, mitte ei pidanud nälgima nagu aasta tagasi. 
Ja igavust sai peletatud telekajõllitamisega - näidati Tšernoobõli katastroofi...

Õhtul käis kirurg ütlemas, et järgmisel hommikul kirurgeerib tema päeva esimese lõikusena just Raisakulli.
Et küsimusi on? 

Mkmmm, vastas Raisakull ja lisas, et mida vähem detailseid elemente talle pähe siirdatakse, seda vähem ka pabistamist. 

Seejärel saabus tuimestitegija, kontrollis üle paberile kantud andmed ning taaskord küsis - millist tuimestust teha?
Raisakull luges eelmise korra tema uimastamise raporti ette ja soovis koheselt manustada üldnarkoosi, et vältida kahekordse pohmaka teket. Millega jäädi ka rahule. 
Järgmisel hommikul oli Raisakull juba enne äratust üleval ja käis pesus ära. Ning siis tuli ratastega koikule hääled sisse lüüa ja siirduda opituppa, kus ta ümber tõsteti opikoikule, mis meenutas Raisakullile ristil olemist. 

Talle kinnitati kanüül veresoonde ja mingid niplid igale poole, sedakorda ka kolba külge. Lõpuks suruti Raisakullile hapnikumask näkku ja peale viiendat sügavhingamist tuli mõned teised lõhnaained manu ning oligi Raisakull rajalt maas...  

Jätkub...

Reedel

Raisakull lööb aega teispoolsusesse, kuna keris ajab tossu sisse. Jajah, Raisakullile tundub praegu küll, et ta lõhnab nagu suistubroilerikoib. Isegi neelud juba käivad lõnks ja lõnks... 
Sest Raisakull peab enne suurde linna minemist ennast küürima, muidu ei võeta teda tänu "peente aroomidega" jutulegi. Ehkki mingisuguseid linnasakste sõõrmetele istuvaid lõhnu on balloonides tallel, ei tahaks siiski neid endale peale piserdada. Võib-olla minestavad sellise lõhnabuketi peale.  

Reedel käis Raisakull Tarbatu linnas ära.
Et viimane konsultatsioon enne küljeluu vahetust. 
Sõnumis kästi julmalt registratuuritädi mitte shokeerida. Nagu eelmisel korral, kui Raisakull küsis lisaks suure varba jaoks ka sildikest - noh see igaks petteks. 
Igal juhul jõudis Raisakull varem kabineti ukse taha, kus ta istet võttis ja möödujaid silmitsema jäi.
Üks vanem pikakasvuline naisterahvas tuli mööda koridori ja Raisakulli istekohani jõudes küsis midagi istujalt. Raisakull tegi küsiva näo pähe, sest kõik sõnad tema lokaatorisse ei jõudnud. Nüüd tabas Raisakull ära et võõramaa keeles räägiti, ja kahetseva näoga vastas ta enda arust sama võõras keeles - ižviniite pazaalusta, ja nee panimaaju parusski... - mille peale tädi Stjoopa oma karku kohendas ja edasi liikus. Või õigemini tuldud teed tagasi.
Takkajärgi tundus Raisakullile, et küsija oli vähe eksinud ja otsis väljapääsu koridorist tänavale. Kui see tõdemine pärale jõudis, noh muidugi oli tädikene silmapiirilt kadunud. Ometi istusid muud abivajajad, isegi need, kel vanuse tõttu vene keel suus, silmad kaasataritud ekraanidel kinni. Ilmselt oli Raisakull selles koridorilõigus ainuke, kel polnud niinimetet nutitelefoni. 

Kui Raisakull oli ortopeediaõe kabinetis peale vereandmise ja ülevaatusega ühel pool, pakuti talle opiaega päev varemaks, millest tuli kinni haarata, sest kaua sa ikka seda valu kannatad ja seda ilma valuvaigistiteta.  Vajalikud okustaadid kokku korjanud,  tuli tal EKG kabinetti liibata, kus peale kušetil viibimist tunnistati südametegevus korrasolevaks. Järgmine käik oli sama koridori tagasi minna ja radioloogide manu ilmuda. Röntgenikabinetis asetati hargivahele üks metallmuna ning kästi pöiad sissepoole keerata. Pildid tehtud, oli Raisakull vaba.  

Väljas olles, oodates transporti, helistas Raisakull kliinikumis töötavale sugulasele, et küsida -  miks Kliinikumi ees polnud ei punast vaipa maas ega pasunaorkestrit mürtsu tegemas? 
Telefon tegi paraku tuuut-tuuut...  

Pööbelmanni instituuti, mis pidas 85 aasta juubileumi, Raisakull ei jõudnud. Ta oleks tahtnud kiirelt väisata, kuid köhahooaeg ja sellega seonduvad riskid ei tasunud ära - muidu lükatakse küljeluuvahetus määramata ajaks edasi. Sestap jäi vana koolimaja üle vaatamata. 

Ülejäänud päevadel sisustas Raisakull aega lõhutud ahjupuude ladumisega, millega jõudis alles eile ühele poole. Pliidipuid on aega tükeldada ja lõhkuda kogu suve... 

Nüüd läheb Raisakull pessu, sest hommikul on juba minek.

Irooniline, kas pole?

Olete tähele pannud asjaolu, et mõni veebileht nõuab sisselogimiseks reKAP...s linnukese panekut veendumaks, kas oled ikka inimene või küberneetiline aru?

Iroonilisel kombel ollakse oma teenustesse sisse sumanud tehismõistuse... 

P.S. Mõned veebikohad ja/või kaubamajad ketravad juba surhvamise alguses mingisugust pahatahtliku kunstaju-vastast tõkestust. 

Mantlipärijad

 Raisakullile on ajukäärudes podisemas hulk järelmeid minevikuga seoses. 
Üks on huvitaval ja mittehuvitaval kombel seotud ametisoleva Valge Maja peremehega. 
Kunagi oli ta mingisuguse telesarja staar. Raisakull pole seda küll oma silmaga kaenud, seepärast oletab, et seesamune telesari oli ilmselt üles ehitatud arkaad-süsteemis - sesmõttes, et kehvem langeb välja. 
Nüüd, kus mister Trump on sarnaselt omaaegse telesarjaga taktikaliselt tasalülitamas ükshaaval mitmed "Putini sõbrad", kes lootsid kremliitide kaitsele, on samas tõenäoline, et need enam ei hakka liitu ülalpool nimetet seltsimeestega Moskvast ihkama. 

Teine asi, mis aegajalt meelestub, on see, et omal ajal imporditi Venemaalt hulk kodutuid lapsi Ühendriikidesse, kes oletatavasti lapsendati heal järjel olevatesse, valdavalt vabariiklaste peredesse. Praeguseks on need lapsendatud "poluvernikud" juba täisealised - neil on ilmselt väga hea haridus omandatud ning nad on ka valmis oma kodumaa teenistusse smugelduma.
Iseküsimus on selles, kui mitu neist osutub valituks saamisel oma praegust kodumaad hülgama. 
Kodumaa-versus-sünnimaa-dilemma mõjutab ilmselt kaudselt ja otseselt praegust vabariiklaste poliitikat. 

Tegemisi

 Tänase õhtu seisuga on Raisakullil vähemalt ahjupuud lõhutud ja hunnikutes. Pliidipuid tuleks saagida ja lõhkuda ning takkapihta kõik see kupatus laduda riita. Kiireks läheb, aga Raisakull ei kavatse kuhugile kiirustada. Kui vaid küljevalu lubaks tal tegutseda. Homme aga tuleb mõned koormad oksi ja vanu vaarikavarsi kokku roobitseda ning need kuskile metsa alla poetada. Seejärel saab halge riita laduma hakata. Kuramus küll, mõned töölõigud tõmbavad töötahet alla merepinna taset. Ei ole kerge ka tuju ülespoole kergitada. 
Järgmise nädala lõpupoole tuleks kliinikumis iseennast esindada ja pärast ehk võib-olla korraks vaid eksida Pööbelmanni instituuti, kus kuuldavasti peetakse stuudiumi juubelit ja kuhu Raisakull pole juba aastakümneid (nüüd rehkendades on neli kümnendit lõpetamisest) oma molu näidanud, et ei tea, kas tunnevadki nende ridade kribajat ära. Raisakull tahaks loota, et ei tunta. Selleks tuleb alkeemiliselt hõbedaks kippuvad kuldkiharad maha ajada, justkui oleks Raisakull saanud viisteist päeva arestimaja külastust.
Mine sa võta nüüd kinni, sest kõik oleneb sohvrist - ei tahaks teisel lasta päeva ülipikaks venitada. 

Pasknäär

 Mingisugused usupühad tiksusid vaikselt mööda. 
Suur reede, vaikne laupäev ja lõpuks ülestõusmise pühapäev, kus halleluujatati ei tea mitmet korda kellegi ülestõusmisest. 
Raisakull ärkab igal hommikul ja keegi ei lõuga "Halleluuja! Raisakull on üles tõusnud!".
Kuigi tuleb tõdeda, et vaid ühel korral oli küll silmade avamisel raadiumist tulnud üks tuntud eurovisiooni lugu.
Ju siis ei peetud vajalikuks ülejäänud hommikutel äratust helindada. 

Kunagi varases nooruses sattus talle vanavanemate aita revideerides kätte mingisugune eesti-aegne ajakiri, millel polnud kaant ega tiitellehte enam alles, kuid ülejäänud sisu oli üsna talutav ja kannatas lehitsemist. Raisakull imestas vanade retseptide nimede üle, millest üks oli "Pasha" - muud ta ei mäleta, kuid seda küll, et tegu oli kohupiimatootega ja see tuil valmistamise ajal kauni ornamendiga kaunistatud vormi pressi alla panna. 

Raisakull sirvis ükspäev netti ja miskipärast torkas talle kolbasisesest üks sõna nende pühade iseloomustamiseks, nimelt paasapühad. Ilmselt tuleneb see sõnast "pask", mis on levinud millegipärast ainult Skandinaavias. 

Sellest järelduvalt pole pasknäär lind ega ka sitt aastalõpp, vaid hoopis "Dziisus", kes mässab.
Suursuguse Surma vastu.
Noh, nagu revolutsionäär, kes kah tõuseb üles.
Miskipärast...

Lühidalt

 Kui Raisakull alguses kepiga, hiljem karkudega käima hakkas, olid mitmed kohalikud ja sugulased imestunud nägu teinud. Olid küsinud umbmääraselt - Et missasja? Sa nii noor veel... 
No mis Raisakullil muud vastata oli, kui - Vaata, kulla inimeseloom! Sa võid mööda küla litsides käia ja väita, et sa oled kõva kepivend, aga minule sa ikka vastu ei saa... 

Raskeks läheb see linnas käimine

 Kui Raisakull unisesse provintsilinna saabus, olid kõik bussisolijad valmis sõiduvahendist väljuma. Kitsas vahekäik oli inimeseloomi täis, et Raisakull ootas kuni osa maha läks, et saaks istmelt püsti, muidu lööb peakolu vastu lage ära. Raisakull kohmitses oma kahe karguga ning üritas massiga kaasa liikuda, kuid tempo polnud tal eriti nii kiire kui arvata võis. Bussijuht oli juba tagumised uksed sulgenud, et hakkab edasi lõpp-peatuse poole liikuma, kuid Raisakull röögatuse peale avas ta siiski bussiväravad. Asfalt turvaliselt taldade all, alustas Raisakull polikliiniku suunas liipama.
 Registratuuris tuli uurida, kuidas asi käib - kas enne tuleb maksta? Ah et pärast pilditegemist. Selgus käes - järgmisena leidis Raisakull ennast röntgenikabineti ukse taga. 

...Teate, kui populaarne on igasugune sotsiaalmeedium? Noh, ma paluksin oma ilgelt edevatest igemetest pilti, et inimeseloomad saaksid laikida. Oh ei, mitte lakkida, vaid inglise keeles meeldimis-nuppu litsuda... 

Amblasse naastes bussist väljudes kadus Raisakullil igatahes tasakaal, sest ilge valu lõi külge, mille tulemusel embas ta bussiukseavaga juhuslikult kohakuti olnud elektriposti. Paar korda hingas ta sügavalt sisse ja välja ning ajas koivad sirgu. Karke abiks võttes lonkas Raisakull nüüd kodu poole.