Aasta viimane tehnoloogiamölin

Polegi tükk aega tehnoloogiast mölisenud. 

 See asi tuleb ära lappida ja seda enne aastanumbri vahetust. Ehkki viimane on ühiskonna kokkulepe, kuna aega ei eksisteeri mujal kui inimeseloomade peakolus. Mina näiteks ei kavatse aastavahetust tähistada. 

Ja milleks? 

 Toodi igasugust träni – hunnik mölahvöne ja üks Delli-läpakas. Põhimõtteliselt on viimane samasugune Vostro, millega ma tavaliselt netis jõlgun, vaid üks tollipurakas on ekraani vähem 15 vs. 14, kõik muu on sama. 14-tolline hakkab silmadele oma säriseva pildiekraanisagedusega.. Kuna mõlemil on 1gb+2gb mälu, siis mõlgutasin mõtteid selle üle, ehk annab 15tollise ekraaniga Vostro mälu poolest 4gigaseks tuunida. 

 Ei andnud, klemmiühendus on erinev, raisk... 

 Laadisin pea kõik mölaajajad täis, nüüd tuleb tengelpunga luhvitada ja igaleühele kõnekaart osta. Võimalik, et hakkan iseendaga maratonvestlusi maha pidama. 

 Sel aastal tehti kauges Austraalias mulle pooletoobikonto larhvivihikusse, et ma saaksin kursis olla Robinsoni seiklustele. See larhvivihik millegipärast peale suurt jänkistani tehnoloogiafirmade üheaegsete uuendustetulva mind enam ligi ei lase. 

 Nüüd ilmselt loll küsimus: vaata, omlett saatis mingi kirja, mis rääkis kuradi inaktiivse konto sulgemisest. Kui mu kolbasisene õieti mäletab. 

Mis too väljend siis tähendab – inaktiivne? 

Järeldus : loid aasta

Kuna vanaaasta lõpul on tavaks kaeda möödunusse ning see mälusoppidesse peitu panna, siis jah – head vanaaasta lõppu! Hullem on siis, kui uueaasta plaane tegema hakatakse, mis minu puhul sellel aastal totaalselt nihu läks. Läks, mis ta läks, ega ma sellepärast ennast süümepiinama hakka, et oleks võinud seda ja toda. Tuleb võtta aastat sellisena nagu see sulle kandikule kätte tuuakse. Nii vast on õigem ka – jääb röövelikust saamahimust hoopis teine nägemus alles – alandlik saamahimu.
 Kerides algusesse, algas mu aasta umbeskauges taoliselt – lühisõnum mölahvönis teavitas, et mult võetakse pension ära ja ma pean ennast töötukassas arvele võtma ning tohtrite manu minema. Peretottertohter pani ajad kirja, mul jäi oodata, kunas vastuvõtuajad kukuvad. Päev enne kukkumist helistati ning vabandati ette ja taha ning teavitati vastuvõtuaegade lükkamisest määramatusse tulevikku. Mõni oleks jubedalt tõmblema hakanud, kuid ma võtsin asja rahulikult.
 Ilmusin töötukassasse ja sealne tädi hakkas kohe minuga ankeeti täitma.
 Mõnda asja tuli luisata, üldises plaanis aga jäi mulje, et ma olen lõpetanud töötuülikooli „kumm laudas”.
 Iga kuu pidin nüüd ühe päeva võtma ainuüksi kodus passimiseks.
 Et helistavad.
 Mida kuradit!?
 Ma saan aru sellest helistamisevärgist, kui on tõsine tööpakkumine.
 Aga ei, nendel ametnikel on kohustus helistada töötuna kodus konutajale ja uurida, mida too seal teeb ja kas on teine ikka hinges...
 Ajuvaba mu arust.
Ega ma lootnudki Paide-keskse töötukassa ametkonna peale – lihtsalt ei panustanud ühtki inteligentset tugrikut sellele, et nad pakuvad tööd näiteks Tapale, kuhu oleks mul üpris hea käia. Järelikult on neil hobuste silmaklapid peakolu sisse keevitatud.
 Lõpuks sai villand nii neil kui mul, et käisin spetseskulaapide mant läbi ja uue hindamise kohaselt võeti mind arvelt maha ning maksti takkajärgi vähemakstud puuduolev juurde.
 Pensionär ei ole ja töötu ka pole – kes ma lõppeks olen?
 Keiser?

 Aasta edenedes sain korraks pangaarve sisuliselt nulli viidud – ostsin Tuhniku.
 Isegi mu matuseraha polnud, kui ma olnuks sel hetkel suurest nälgimisest hinge heitnud. 

Äkitse oleksid sugulased mu põrmu hoopis anatoomikule müünud – nii toimides saanuks mu pealt isegi kasumit teenida...
 Paar päeva küla peal aknaid vahetamas käies vinnasin ennast taas reele.
 Omanik jäi vähemalt rahule – nüüd on tal nii soojad toad ja kütet läheb ka vähem.
 Mina aga pean hakkama uut klienti otsima, kes halupuid ostaks...

 Naaberkrundil sai veidi korrastustöid tehtud ja saarepuid maha võetud – oksarisu tuli vedada mujale, kuigi ma oleksin need lihtsalt sealsamas ära põletanud.
Ilusamad päevad läksidki nende okste vedamise nahka.
Sellest hoolimata sain üksjagu rattasõitu harrastada. Küll mitte eelmiste aastate tasemel. Sest seltskonda pole.
 Kokkuvõttes oli üsna loid aasta.

Raisakulli hingetõmbe hetked raskel a'al

 Kunagi ammusel ajal oli mu lemmiktegevuseks logelemise erivorm - igasuguste krimkade ja põnevikkude lugemine...

...siis tuli logelemise järgmine, tervislikum tase - sihitu kondamine, mille käigus sai igasugu hetki purki korjata..

... nõndanimetet meistriklassi jõudmiseks tuli logelemise kõrgtase endale selgeks teha - töödelda purkikorjatud hetked ma'i'tia-laadseteks sedöövriteks...

... mnjah - mis seal siis ikka - 

sõnad on ilmselgelt siin liigsed!

Valitsuse määrus?

Kuna peldikupaber hakkas otsa lõppema lisaks verivorstile ja hapukapsale, siis ajas Raisakull ennast liikvele. No muidugimõista lähedalasuvasse kaubaruumi. Kondas siis Raisakull mööda saali, ladus oma kaubad korvi kui järsku tundis sõõrmetega õhku vedades karamellilist õllearoomi. Et see lõhn meenutas tumeda leivavee oma, neelatas Raisakull mitu korda närviliselt oma kõrisõlme - kurat, õlleisu kargas pärale. Vedas end siis õllelõhna järgi müügisaali tagumisse otsa, kus sellised joogid euroaluste peal justkui aupaistes kõrgusid, nägi Raisakull, et tumeda õllega pesti põrandat!
Kujutad sa, kulla lugija, nüüd ette - jõuluporteriga (?) küüriti põrmandut!
Jah, see oli tõesti jõuluime...
Wuhani taudi peletamiseks pole vist palju vaja...

Raisakulli aastalõbu heietus

Et saaks asjaga ühele poole enne, kui jamaks kipub. 
Sest...
Mingisugune suvaline aastalõpp jõuab kohe-kohe kätte.
Siis olla tavaks heldimusega vaadata tagasi ja sättida järgmise aasta lolluste kokkukeetmisteks uued rööpad paika ning antakse kõlavalt puruneva klaasiklirina saatel uusi lubadusi.
Toda viimast ma üldiselt kergelt ei anna ega jaga - ihnuskoi särk on ikka magusam, kui arvata osatakse.

Igatahes täna lasin segumasinal pesu pesta - tulemuseks räbaldunud triiksärk ja kulunud olekuga uhiuus ülikond. Trussikud ja maikad, mis sisse visatud, said uue ilme - kui ma nendega kuskile ilmun, arvatakse mind olema pornokunn. Vähemalt sokid ei tekitanud šokilaadset õndsat olemist - need sain samasugustena nagu kolusse susatud - kannaauklikud nagu nad olid. 

Homme plaanin ärilise poolega ühele poole saada, kuigi mus bisnesmeni soolikat üldse pole ega tule. 

Kuna ma pole ka eriline pagar, siis  tolmutordid ootavad. 

Suured pühad tulekul, patt oleks neid koiku alla vedelema jätta. 

Äkki keegi hüppab siit läbi, siis on neil ninaesine nosimine kindlustatud. 

Ainult, et ma ei mäleta enam, kuhu ma need rosinad pistsin? 

Raisakulli ajajaht

Aeg teatavasti vajab karget ruumi.

Kolmapäeval oli seda küllaga 

ning veel valget ja puhast - 

ma, käsi südamel, seda võin öelda.

Kuid siis oma põsel tundsin

hilissügise sooja tuulehingust -

aja halastamatu suudlus 

sulatas taas lumise ime.

Täna, kui kõikjal valitses plöga,

võtsin sae ning mõtlesin juba - 

lumememme tegemisest loobun, 

selle asemel pakkudest kuju vorbin. 

Ühed segased kõik

Hirmus mõelda, milline veehulk selle veepiirilt väljapaistva pea poolteisemeetri kõrguse oksarägastiku taha kinni jääb ja tsirka pool kilti allavoolu on veel üks samasugune poolemeetrikõrgune segadus - sedasi võib Jugala jäga ära kuivada... 
Aga jah. 
Ma pole ülikoolis tudeerinud ja ilmselt olen ma ka peast veidi tumba-lumba, et ei saa pihta kahekordselt kõrgharitud inimeselooma selgitusele, miks ta ei lammuta pooleldi oma maksustava maaala peal laiuvat kopratammi - nimelt tema selgitusel toidab seesama pildil olev tamm maa-alust jõge. 
Kuradi segane - pigem hävitab ta oma metsa juurepessu vohamise ja kuuskede kuivamisega liigniiskeks muutuval lodumaal. Pole minu asi teda tema uskumust ümber veenda/pöörata.  

Statistika on valede kogumik, mis annab tõepärase pildi.

Kogu maa ülikiire interneedusevõrguga kattes on üks ütlemata hea mõte, kuid siin peaks mõne asjaga piiri pidama. 

 Seda viimast silmas pidades ei tasuks pudulojuste pidamiseks mõeldud rajatitesse üldse mingit kaablit vedada. Kuigi jah, läbi õhu ei saa keegi takistada digiilma levikut. 

 Miks sellest nüüd niiöelda mölisen? 

No pooljuhtumisi eksisin ma bloggeri statistikaosakonda ja tundes korrakski huvi sellesamuse blogi külastatavuse asjus – et kui lugejate arv on sama, mis ma sisse login, tähendab see seda, et ma kirjutan iseendale, aga kui on rohkem kiibitsejaid, siis kedagi ikka huvitab mu mölin – esimesel juhul võin kohe päevapealt jeehhat tõmmata ehk teisisõnu lõpetada blogimine sootuks, mida aga teisel puhul teha ei saaks. 

Siis juhtusin kaema otsisõna, millega siia on tuldud. 

Kummalisel kombel kenitleb seal üks, kujutage ette – üksainus sõna. 

 Mu kolbasisene hakkas juba imelikke signaale esitama. 

 Et siis igal farmielanikul on nina ees mingisugune võrguvalmidusega android- või õunatahvel, mida saab juhtida keelega ja kust saab teada - palju nad üldse väärt on? Kas tuleks veidi paastuda ellu jäämiseks? Või, kui elust villand, siis õgida nii palju nagu magu kannatab? 

 See sõna oligi – muu. 

 Hobused ilmselt hirnuvad latrites, kui meediumiga varustet lehmad loevad neile ajakohast huumorit. 

Imelik, et ühtki määd ega röhhi pole statistikas kajastust leidnud.

Rekord rekordi otsa

Millest täna võiks möliseda?
 Rekorditest.
 Inimkond on alati olnud hullunud rekorditest ja paraku on kaasaja olümpia ja muud euroopa-maailmamängud süvendanud seda huvitavat fenomeni. Kui senikehtiv rekord on aastaid seisnud nagu roiskuv vesi, siis on alati mõnel ülimalt hea meel, et keegi ületas eelmise sajandi alguse saavutuse mäekõrguselt. Eriti siis, kui tegu saab olema endi hulgast hõimlasega, kes "vana vihavaenaja" püstitet tipptulemuse enda nimele murrab...
 Rekordid olla selleks mõeldud, et neid saab purustada ja ületada. 

Iga päev oli kuulda raadiumist meite inimloomade aina uutest rekorditesajust – koroonaseltsing oli haaranud uusi liikmeid. Egas nüüd ole muud, kui koroona meistrivõistlused püsti panna ja kettaid vineeriväljaku nurgaaukudesse lööma. Küll neid üleilmameistreid hakkab meite maale sadama kui Vändrast saepuru.
Kogu aeg on jauratud, et olgem positiivsed, aga miks siis igapäevasest koroonarekordist teavitatakse äärmiselt kurva ja etteheitva tooniga ning negatiivse varjundiga? 

 Kurat, no ei osata uuest rekordist enam rõõmu tunda!

Raisakull avatud uste jahil

 Lugesin kuskilt, et välja on kuulutatud avatud uste päev ning mis muud - kimasin kohale.  
Ekslesin veidi linnas ja võsas enne, kui märkasin suunaviita:

Kurat, valetasid, raisad - avatud ei olnud uksed, vaid hoopis väravad.

Lõpuks leidsin õige ukse üles, aga selle esine oli kinni pargitud - soe koht tõmbab ju igasugu karvalisi ligi.

Ohkasin veidi ning võtsin lambanahkse kasuka üll ja astusin kulunud läkiläkit pähe surudes külma kätte. Tagasi vaadates tundus, et isegi lambivalgus võttis mingisuguse mütsiolluse kuju.

Ja kõik see jant kestis justkui kaduviku nimel: