Kui Ivan lõpuks silmad avas, oli lahingumöll vaibunud.
Ettevaatlikult tunnistas ta enda peal lebava sõduri surnukaamet nägu, sorides peakolus läbi oma tuttavaid relvavendi, raputas raskelt oma pead ning lükkas seda otsustavamalt võõra enda pealt ära.
Siis lasi ta oma silmadel üle välja libistada. Siin-seal lendasid kaarnad kraaksudes pidulaua kohal.
Nähes oma lähedasi otsivaid emakujusid, tõusis Ivan püsti – tema oli siin võõras.
Veri peas tõi talle kohisedes meelde, et järske liigutusi ei teeks. Korra tõmbuski silme-esine mustaks, misjärel Ivan koheselt kummardus.
Ohates taas selga sirgeks ajades, jäi silm pidama tuttaval kujul.
Korraga tõi eelmise õhtu meenutus silme ette heatujulise lokkis tukaga Toliku, kes oskas imeheasti lõõtsa mängida ja kes pildus nalju nagu kuulipritsist.
Õhtu edenedes sai Ivan teada, et Tolik kuskilt Ukraina kasakastaniitsast pärit oli.
Toliku vanavaarisa oli kasakahetman, kes koos Bogdaniga poolakate ülemvõimu vastu võidelnud.
Hiljem oli Toliku kuulus esivanem kasakate seas langenud ebasoosingusse, kuna ei tahtnud Vene kahepäise kotka all teenida.
Selle ebakõla kõrvaldamiseks organiseeriti Bogdani poolt üks verine arveteklaarimine, mis tembeldati poolakate süüks...
„Peavad ka need sõbrad teispoolsusesse lahkuma.“
Silmad pooleldi pisaratest märjad, heitis Ivan veel pilgu ümberringi ning lonkas sinnapoole, kus eelmisel õhtul oli veel iseseisvuslaste peakorter. Praegu oli selle koha peal lihtsalt paar tossavat varemes seina püsti.
„Tähendab, et kõik on hukkunud ja mina, Ivan Ivanõts, jäin võib-olla ainsana ellu.“
Rahutult naases mees väljale, kus eelmisel ööl hirmus taplus oli toimunud.
Ise ta mäletas sellest niipalju, et vaenlane tuli massiga peale ja tema, Ivan, võitles relvavendade kõrval südikalt kuni ta jalust maha löödi.
Ettevaatlikult liikudes laipade vahel, korjas ta maast püstoli, veendudes selle kasutuskõlblikuses, pistis ta selle vöö vahele, leides täägi – kirsasäärde. Ühelt koolnud võitlejalt sapöörilabidat ära tõmmates tundis ta end kui raipekullina, kes surnute vara üles korjab.
Tuvastades ühtlasi hukkunute auastmeid ja nende univorme, saabus kergendav teadmine.
Et iseseisvuslaste kaotus oli selles lahingus imeväike, võrreldes impeeriumivägedega, kes rahvusvahelist relvarahu rikkudes asus pealetungile.
Tähendab, võitlus vabaduse eest kestab!
Endamisi rõõmustades tabas ta mõtlemast sõbrale, kelle elutu keha paarikümne sammu kaugusel lebas.
See tumestas tema meele.
„Jah, sõber tahab matmist.“
Lastes taas pilgul ringi käia, leidis Ivan Tolikule viimse puhkepaiga nõlvaku päikesepoolse kase alla.
Hauakääbast kohendades tundis Ivan, kuidas keegi käe ta õlale vajutas.
Aeglaselt pead pöörates, samal ajal ühe käega säärikust tääki haarates, nägi mees äranutetud silmadega noort naist, kes palus abi oma venna ja isa matmiseks.
Uusi haudu kaevates, mõtles Ivan, et ta jääbki siia, kuni viimane surnukeha on maha maetud. Ohates andis ta kaevamisele hoogu juurde.
Hommikul leidis päike viisteist kalmu kase juurest, mille oksale riputatud lõõtspill kääksatas tuulehoos kurblikku minoor-mažoorset viisi.
Ülejäänud laipu õgisid üksteise võidu üha suurenev kaarnaparv ja mõned kotkad ning kuskilt olid verelõhna peale välja ilmunud hundid...
