Aasta viimane tehnoloogiamölin

Polegi tükk aega tehnoloogiast mölisenud. 

 See asi tuleb ära lappida ja seda enne aastanumbri vahetust. Ehkki viimane on ühiskonna kokkulepe, kuna aega ei eksisteeri mujal kui inimeseloomade peakolus. Mina näiteks ei kavatse aastavahetust tähistada. 

Ja milleks? 

 Toodi igasugust träni – hunnik mölahvöne ja üks Delli-läpakas. Põhimõtteliselt on viimane samasugune Vostro, millega ma tavaliselt netis jõlgun, vaid üks tollipurakas on ekraani vähem 15 vs. 14, kõik muu on sama. 14-tolline hakkab silmadele oma säriseva pildiekraanisagedusega.. Kuna mõlemil on 1gb+2gb mälu, siis mõlgutasin mõtteid selle üle, ehk annab 15tollise ekraaniga Vostro mälu poolest 4gigaseks tuunida. 

 Ei andnud, klemmiühendus on erinev, raisk... 

 Laadisin pea kõik mölaajajad täis, nüüd tuleb tengelpunga luhvitada ja igaleühele kõnekaart osta. Võimalik, et hakkan iseendaga maratonvestlusi maha pidama. 

 Sel aastal tehti kauges Austraalias mulle pooletoobikonto larhvivihikusse, et ma saaksin kursis olla Robinsoni seiklustele. See larhvivihik millegipärast peale suurt jänkistani tehnoloogiafirmade üheaegsete uuendustetulva mind enam ligi ei lase. 

 Nüüd ilmselt loll küsimus: vaata, omlett saatis mingi kirja, mis rääkis kuradi inaktiivse konto sulgemisest. Kui mu kolbasisene õieti mäletab. 

Mis too väljend siis tähendab – inaktiivne? 

Järeldus : loid aasta

Kuna vanaaasta lõpul on tavaks kaeda möödunusse ning see mälusoppidesse peitu panna, siis jah – head vanaaasta lõppu! Hullem on siis, kui uueaasta plaane tegema hakatakse, mis minu puhul sellel aastal totaalselt nihu läks. Läks, mis ta läks, ega ma sellepärast ennast süümepiinama hakka, et oleks võinud seda ja toda. Tuleb võtta aastat sellisena nagu see sulle kandikule kätte tuuakse. Nii vast on õigem ka – jääb röövelikust saamahimust hoopis teine nägemus alles – alandlik saamahimu.
 Kerides algusesse, algas mu aasta umbeskauges taoliselt – lühisõnum mölahvönis teavitas, et mult võetakse pension ära ja ma pean ennast töötukassas arvele võtma ning tohtrite manu minema. Peretottertohter pani ajad kirja, mul jäi oodata, kunas vastuvõtuajad kukuvad. Päev enne kukkumist helistati ning vabandati ette ja taha ning teavitati vastuvõtuaegade lükkamisest määramatusse tulevikku. Mõni oleks jubedalt tõmblema hakanud, kuid ma võtsin asja rahulikult.
 Ilmusin töötukassasse ja sealne tädi hakkas kohe minuga ankeeti täitma.
 Mõnda asja tuli luisata, üldises plaanis aga jäi mulje, et ma olen lõpetanud töötuülikooli „kumm laudas”.
 Iga kuu pidin nüüd ühe päeva võtma ainuüksi kodus passimiseks.
 Et helistavad.
 Mida kuradit!?
 Ma saan aru sellest helistamisevärgist, kui on tõsine tööpakkumine.
 Aga ei, nendel ametnikel on kohustus helistada töötuna kodus konutajale ja uurida, mida too seal teeb ja kas on teine ikka hinges...
 Ajuvaba mu arust.
Ega ma lootnudki Paide-keskse töötukassa ametkonna peale – lihtsalt ei panustanud ühtki inteligentset tugrikut sellele, et nad pakuvad tööd näiteks Tapale, kuhu oleks mul üpris hea käia. Järelikult on neil hobuste silmaklapid peakolu sisse keevitatud.
 Lõpuks sai villand nii neil kui mul, et käisin spetseskulaapide mant läbi ja uue hindamise kohaselt võeti mind arvelt maha ning maksti takkajärgi vähemakstud puuduolev juurde.
 Pensionär ei ole ja töötu ka pole – kes ma lõppeks olen?
 Keiser?

 Aasta edenedes sain korraks pangaarve sisuliselt nulli viidud – ostsin Tuhniku.
 Isegi mu matuseraha polnud, kui ma olnuks sel hetkel suurest nälgimisest hinge heitnud. 

Äkitse oleksid sugulased mu põrmu hoopis anatoomikule müünud – nii toimides saanuks mu pealt isegi kasumit teenida...
 Paar päeva küla peal aknaid vahetamas käies vinnasin ennast taas reele.
 Omanik jäi vähemalt rahule – nüüd on tal nii soojad toad ja kütet läheb ka vähem.
 Mina aga pean hakkama uut klienti otsima, kes halupuid ostaks...

 Naaberkrundil sai veidi korrastustöid tehtud ja saarepuid maha võetud – oksarisu tuli vedada mujale, kuigi ma oleksin need lihtsalt sealsamas ära põletanud.
Ilusamad päevad läksidki nende okste vedamise nahka.
Sellest hoolimata sain üksjagu rattasõitu harrastada. Küll mitte eelmiste aastate tasemel. Sest seltskonda pole.
 Kokkuvõttes oli üsna loid aasta.

Raisakulli hingetõmbe hetked raskel a'al

 Kunagi ammusel ajal oli mu lemmiktegevuseks logelemise erivorm - igasuguste krimkade ja põnevikkude lugemine...

...siis tuli logelemise järgmine, tervislikum tase - sihitu kondamine, mille käigus sai igasugu hetki purki korjata..

... nõndanimetet meistriklassi jõudmiseks tuli logelemise kõrgtase endale selgeks teha - töödelda purkikorjatud hetked ma'i'tia-laadseteks sedöövriteks...

... mnjah - mis seal siis ikka - 

sõnad on ilmselgelt siin liigsed!

Valitsuse määrus?

Kuna peldikupaber hakkas otsa lõppema lisaks verivorstile ja hapukapsale, siis ajas Raisakull ennast liikvele. No muidugimõista lähedalasuvasse kaubaruumi. Kondas siis Raisakull mööda saali, ladus oma kaubad korvi kui järsku tundis sõõrmetega õhku vedades karamellilist õllearoomi. Et see lõhn meenutas tumeda leivavee oma, neelatas Raisakull mitu korda närviliselt oma kõrisõlme - kurat, õlleisu kargas pärale. Vedas end siis õllelõhna järgi müügisaali tagumisse otsa, kus sellised joogid euroaluste peal justkui aupaistes kõrgusid, nägi Raisakull, et tumeda õllega pesti põrandat!
Kujutad sa, kulla lugija, nüüd ette - jõuluporteriga (?) küüriti põrmandut!
Jah, see oli tõesti jõuluime...
Wuhani taudi peletamiseks pole vist palju vaja...

Raisakulli aastalõbu heietus

Et saaks asjaga ühele poole enne, kui jamaks kipub. 
Sest...
Mingisugune suvaline aastalõpp jõuab kohe-kohe kätte.
Siis olla tavaks heldimusega vaadata tagasi ja sättida järgmise aasta lolluste kokkukeetmisteks uued rööpad paika ning antakse kõlavalt puruneva klaasiklirina saatel uusi lubadusi.
Toda viimast ma üldiselt kergelt ei anna ega jaga - ihnuskoi särk on ikka magusam, kui arvata osatakse.

Igatahes täna lasin segumasinal pesu pesta - tulemuseks räbaldunud triiksärk ja kulunud olekuga uhiuus ülikond. Trussikud ja maikad, mis sisse visatud, said uue ilme - kui ma nendega kuskile ilmun, arvatakse mind olema pornokunn. Vähemalt sokid ei tekitanud šokilaadset õndsat olemist - need sain samasugustena nagu kolusse susatud - kannaauklikud nagu nad olid. 

Homme plaanin ärilise poolega ühele poole saada, kuigi mus bisnesmeni soolikat üldse pole ega tule. 

Kuna ma pole ka eriline pagar, siis  tolmutordid ootavad. 

Suured pühad tulekul, patt oleks neid koiku alla vedelema jätta. 

Äkki keegi hüppab siit läbi, siis on neil ninaesine nosimine kindlustatud. 

Ainult, et ma ei mäleta enam, kuhu ma need rosinad pistsin? 

Raisakulli ajajaht

Aeg teatavasti vajab karget ruumi.

Kolmapäeval oli seda küllaga 

ning veel valget ja puhast - 

ma, käsi südamel, seda võin öelda.

Kuid siis oma põsel tundsin

hilissügise sooja tuulehingust -

aja halastamatu suudlus 

sulatas taas lumise ime.

Täna, kui kõikjal valitses plöga,

võtsin sae ning mõtlesin juba - 

lumememme tegemisest loobun, 

selle asemel pakkudest kuju vorbin. 

Ühed segased kõik

Hirmus mõelda, milline veehulk selle veepiirilt väljapaistva pea poolteisemeetri kõrguse oksarägastiku taha kinni jääb ja tsirka pool kilti allavoolu on veel üks samasugune poolemeetrikõrgune segadus - sedasi võib Jugala jäga ära kuivada... 
Aga jah. 
Ma pole ülikoolis tudeerinud ja ilmselt olen ma ka peast veidi tumba-lumba, et ei saa pihta kahekordselt kõrgharitud inimeselooma selgitusele, miks ta ei lammuta pooleldi oma maksustava maaala peal laiuvat kopratammi - nimelt tema selgitusel toidab seesama pildil olev tamm maa-alust jõge. 
Kuradi segane - pigem hävitab ta oma metsa juurepessu vohamise ja kuuskede kuivamisega liigniiskeks muutuval lodumaal. Pole minu asi teda tema uskumust ümber veenda/pöörata.  

Statistika on valede kogumik, mis annab tõepärase pildi.

Kogu maa ülikiire interneedusevõrguga kattes on üks ütlemata hea mõte, kuid siin peaks mõne asjaga piiri pidama. 

 Seda viimast silmas pidades ei tasuks pudulojuste pidamiseks mõeldud rajatitesse üldse mingit kaablit vedada. Kuigi jah, läbi õhu ei saa keegi takistada digiilma levikut. 

 Miks sellest nüüd niiöelda mölisen? 

No pooljuhtumisi eksisin ma bloggeri statistikaosakonda ja tundes korrakski huvi sellesamuse blogi külastatavuse asjus – et kui lugejate arv on sama, mis ma sisse login, tähendab see seda, et ma kirjutan iseendale, aga kui on rohkem kiibitsejaid, siis kedagi ikka huvitab mu mölin – esimesel juhul võin kohe päevapealt jeehhat tõmmata ehk teisisõnu lõpetada blogimine sootuks, mida aga teisel puhul teha ei saaks. 

Siis juhtusin kaema otsisõna, millega siia on tuldud. 

Kummalisel kombel kenitleb seal üks, kujutage ette – üksainus sõna. 

 Mu kolbasisene hakkas juba imelikke signaale esitama. 

 Et siis igal farmielanikul on nina ees mingisugune võrguvalmidusega android- või õunatahvel, mida saab juhtida keelega ja kust saab teada - palju nad üldse väärt on? Kas tuleks veidi paastuda ellu jäämiseks? Või, kui elust villand, siis õgida nii palju nagu magu kannatab? 

 See sõna oligi – muu. 

 Hobused ilmselt hirnuvad latrites, kui meediumiga varustet lehmad loevad neile ajakohast huumorit. 

Imelik, et ühtki määd ega röhhi pole statistikas kajastust leidnud.

Rekord rekordi otsa

Millest täna võiks möliseda?
 Rekorditest.
 Inimkond on alati olnud hullunud rekorditest ja paraku on kaasaja olümpia ja muud euroopa-maailmamängud süvendanud seda huvitavat fenomeni. Kui senikehtiv rekord on aastaid seisnud nagu roiskuv vesi, siis on alati mõnel ülimalt hea meel, et keegi ületas eelmise sajandi alguse saavutuse mäekõrguselt. Eriti siis, kui tegu saab olema endi hulgast hõimlasega, kes "vana vihavaenaja" püstitet tipptulemuse enda nimele murrab...
 Rekordid olla selleks mõeldud, et neid saab purustada ja ületada. 

Iga päev oli kuulda raadiumist meite inimloomade aina uutest rekorditesajust – koroonaseltsing oli haaranud uusi liikmeid. Egas nüüd ole muud, kui koroona meistrivõistlused püsti panna ja kettaid vineeriväljaku nurgaaukudesse lööma. Küll neid üleilmameistreid hakkab meite maale sadama kui Vändrast saepuru.
Kogu aeg on jauratud, et olgem positiivsed, aga miks siis igapäevasest koroonarekordist teavitatakse äärmiselt kurva ja etteheitva tooniga ning negatiivse varjundiga? 

 Kurat, no ei osata uuest rekordist enam rõõmu tunda!

Raisakull avatud uste jahil

 Lugesin kuskilt, et välja on kuulutatud avatud uste päev ning mis muud - kimasin kohale.  
Ekslesin veidi linnas ja võsas enne, kui märkasin suunaviita:

Kurat, valetasid, raisad - avatud ei olnud uksed, vaid hoopis väravad.

Lõpuks leidsin õige ukse üles, aga selle esine oli kinni pargitud - soe koht tõmbab ju igasugu karvalisi ligi.

Ohkasin veidi ning võtsin lambanahkse kasuka üll ja astusin kulunud läkiläkit pähe surudes külma kätte. Tagasi vaadates tundus, et isegi lambivalgus võttis mingisuguse mütsiolluse kuju.

Ja kõik see jant kestis justkui kaduviku nimel:

Taevas mitme kandi pealt

Kuna hallil hullusel pole enam piire, siis on kõik mu selle-nädala-teema  piirituses laagerdunud aastatetagused hetked, mis Tuulekaeras vast publikumi pilgu alt läbi käinud ning isegi läbi nämmutatud, kuid uusi osalejaid silmas pidades mõtlesin, et  (taas)üllitan mõned neist taevapiltidest siin. Taaskasutuse wärk pidi endiselt ruulima. 

Pilvetupsud:

Biitlite "Lady Madonna":

Mässav taevas:

Müstiline episood ilutulestiku aegu:

Where The Wild Roses Grow

 Enne lõunat käisin materjali otsimas.
Votujahi jaoks. 
Leidsin. 
Ainult ühe hetke. 
Tänase silmapilgu. 
Praadides saaki veidi tasasel tulel, hakkas peakolus keerlema see viis.
Kogu see kompott nagu kutsunuks astuma muinasjutu sisse, millel nimeks...

...Ahti maailm veteilm. 

Raisakulli neljajaht

Suudlev ja embav nelijalg Tarbatu raeplatsil 

Kui uskuda igasuguseid "teste", siis sel mönkril on tõeliselt "aus nelikvedu"... 

Tonn Kihhotil oleks Poolas piigiga suskamist küll, kui ta leidnuks kõrgejalgse suksu.

Neli saagi ritta sätitud.

 ...ja ongi neli pilti koos.

Möh, mis vaba meedia?

Ilmselgelt pole Tummpää rahvasaadikutel aega ja ega ka ilmselt ka tahtmist oma arust Olümpuse mäelt rahva hulka tulla ega püüa ka pööbli eluolu üle huvi või muret tundmast. Tänavatel jõlkumisest võib ainult unistada. Kuigi sellest võib kasu olla. Võib-olla seetõttu jääb märkamata ka tänavakunstnike krahviti. Näiteks allolev on viisaastakutagune tundmatu kunstniku tundmatu teos, mida peaks iga poliitiline broiler või kanakukk nägema enne, kui kaagutama või kirema kipub. Sestap on vast mõttekas idee, kui igal aastal tehakse nii Riigikogu saadikutele kui ka valitsuse liikmetele tuurilaadsed matkad, mis kulgevad mööda õpetussõnu täis soditud seintest. Pärast tuuri jagab presiidium kõigile tuuril osalejatele valged paberilehed või tahvlid-krihvlid kontrolltööks. 

Toda viimast nimetatakse nähtu kinnistamiseks.  

Ma siin mõtlesin vaba meedia, tõeliselt vaba meedia üle, nagu ametist tagasiastunud politseiminister mainis uskuvat tõtt rääkimas.  Või on tal mingi tihe agentide võrgustik ühendriikide pinnal, et ta teab täpselt...

Jõudsin millegipärast järeldusele, et vaba meediat pole enam olemas - on vaid eri huvigruppide poolt edastatav ühepoolne infotulv. Sestap pole ime ka, kui eurosaadik Jaak käis ainult vabariiklasi vaatlemas, kuigi võinuks ka demokraate jälgida ning edastas seetõttu oma parteikaaslastele ühekülgset infot.

Ühekülgsete teavete omaks võtmised võivad ministrid pehmelt öeldes natuke napakaks teha. 

Kui analüüsida isa-poja ja nende pühast vaimust vaevatud sõnakasutust, siis mulle tundub, et nad tarbisid eelkõige ja edastasid KKK ideid... 

Raisakulli sildijaht

Tee või tina, aga Raisakull ei mäleta, kust ta selle sildi üles korjas.
Võimalik, et Kaduviku teatrist... 

Teine ülesvõetud hetkevääratus ei vajanud vähemalt ei paberit ega kleeplinti ja oli kõigile nähtav, kui sinna satuti. Raisakull aga kogemata sattus ja võttis selle ülesvõttena üles, kuid kes selle krahviti autor olla võib, on talle tänase päevani teadmata.

Nagu väike ja salapärane vihje oleks teiste votujahiliste püütud trohveede kommenteerimisele. 

Ja kui Raisakull püüab oma mölisemist koomale tõmmata, siis tuntakse millegipärast huvi tema tervise üle.

Agooniavalus interneedus

 Inimeseloom pidi harjuma kõigega - pane teine ainult fakti ette ja protsessimisetuhin vaibub. 
Või viska ta vette tundmatus kohas, natuke kahlab seal ja siis on tal kaks võimalust - õppida ujuma või vajuda põhja nagu vene kirves muiste. 
No mida see Raisakull jälle sonib, tekib nüüd lugejal küsimus keele peale. 

Alles see oli, kui bloggeri-keskkond sai uue sisu, oli blogijate rahulolematut needmist taevani kuulda. Nüüd ei kuule kuskilt hiirepiuksugi, mis tõestab eeltoodut.
Seda enam, kui soovitakse omi mõtteid teistelegi jagada, sest see on ju ainus väljenduskeskkond, kus seda saab teha.
Muidugi,tõe huvides ärgem unustagem sõnavajutust, larhvivihikut jms., kus olid samuti suured pealesunnitud muudatused päevakorral samal ajal, kui bloggeris. Mis omakorda viis mõnede kasutajate mõtted suurfirmade kartellikokkuleppele.  

Bloggerikeskkonna omanikfirma, nimetagem selle Rebuks, teeb ümberkorraldusi oma teenustes, sest ta ei suuda vist enam seda kohutavalt tohutut teabehulka hallata. Mitte ainult Rebu, vaid ka teised infotehnoloogiaettevõtted on hädas sellega. Seega proovitakse tasulisi versioone käima lükata, adumata seda, et maksma on nõus vähesed. Mida rohkem kilde tekib, seda enam need teenused maksma lähevad. 

Raisakull on proovinud kommenteerida votujahil osalejate saake. 
Kuna need ei ilmu kommentaarisabades, siis on Raisakull veendunud, et need pätsatakse vahelt ära (Rebu-kolossi poolt - ju siis need kommid niivõrd hääd on, et kahju teistele lugeda jätta) ning Raisakullile ei jää muud üle kui juhmi ilmega järjekordset erroriteadet lugeda.
Mis te arvate, et Raisakull sellest ainult rõõmu tunneb?
Ei, ta lihtsalt loobub kommenteerimast. 

Raisakull on emu?

Neil päevil sai üks asi ühele poole. Vähemalt olukord muutus selgemaks. 

 Enam ei pea Raisakull kõnetraadi valves istuma, et äkki tõmbavad traati ja pakutakse mingit tegevust tööluusi vallas. Kuradi väsitav oli/on kord kuus päeva passida niisama teadmisega, et trustil pole Raisakulli jaoks tööd pakkuda, vähemalt lähikonnas mitte. 

Viimati vihastas Raisakull totaalselt trustitöötaja välja, et sellele järgnesid otsustavad meetmed Raisakulli väljarookimisega töötrusti andmebaasidest.  

 

 Niisiis on Raisakull kuskil kirjas kui olematu ehk puuduva töövõimega elik lennuvõimetu töötu. 

Mistõttu enam ei võeta ühendust ega pakuta tööd, kui see peaks millalgi tekkima. 

Raisakullil pole ka tarvis teavitada trusti, kui ta mingit haltuuraotsa tegema läheb. 

Võib öelda - aega läks mis ta läks, aga tundub, et Raisakull seljatas euroliidust üle võetud inimvaenuliku süsteemi. 

 No öelge ise, mille kuradi nimel peab Raisakull ennast tükkideks rebima, kui vabariigi süsteem pole algusest peale vajanud Raisakulli teeneid. 

Seda enam, Raisakull tundis heameelt selle üle, milliste penikoormasaabastega ühiskond eest ära kimas - Raisakull oleks ainult piduriks olnud. 

Raisakulli tekstuurijaht

Nii kummaline, kui see ka ei ole, otsides pilditaolist ollust seekordse votujahi jaoks, ei saa ma üle ega ümber Tarbatust. Allolev minu poolt peatatud hetk peaks kujutama vesist, maist ja õhulist tekstuuri. 

Värskema kraami sain eile kinni püütud ühest Tarbatu intelligentide kantsis elik raamatupoes asuvas söömakohast, kus ma sõna otseses mõttes luristasin matsi kombel peenete kommetega inimeste seas omale õltsi sisse ja peale matsutasin mingit veisepraadi. Oodates seda viimast, tuli meelde, et votujahi täide tuleb ka kinni püüda. Et ma vähe vintis olin, ei viitsinud ma püstigi tõusta, sestap sellise nurga alt sain linnu välja päästetud, kus on tõeliselt tekstuuri mitmele maitsele. 

Sealsamas söömakohas, peale saagi kinnipüüdmist proovisin intelligentsete inimestega juttu puhuda. Muidugimõista tuli sisse ka votujahi teema - tekstuur. Käisin kõik laudkonnad läbi, laskevalmis Röövik vinnastatult käes, küsides - ega neil ei ole teksti näitavat taskukella? Teate, intellligent või asi, mitte keegi ei mallanud mulle näidata, mida nad oma mölafönis nii pingsalt jõllitasid, et silmamunad ähvardasid peakolust välja kukkuda. 

Eneseisolatsioon

Elame huvitaval ja samas ka koledal ajal. 

Ümberringi möllab mingisugune punahiinlaste sünteesitud Wuhani katk. 

Sest olgem ausad - teame, et Wuhanis on mingi labor, kust see niinimetet krooniviirus plehku pani. 

Väidetavalt ussi kujul. 

Mis võib isegi tõsi olla – laborist smugeldus viirus välja lihtsalt seedetraktis asuva paelussi abiga. 

Kui inimene sellega hakkama ei saanud, siis oli ilmselt saastunud rott, kelle pistis nahka labori ümber jõlkunud skrait. 

Ning eksootiliste roogade restoran jagas hea meelega skraidiliha kõigile soovijaile, kellel tengelpung oma raskusega püksid rebadele vinnas. 

Ja edasine on juba ajalugu – rikkad eksootikaõgardid päästsid taudi üle ilma valla.  

Paistab, et see on ainuvõimalik seletus antud viiruse tekitet haiguse lättele. 

 Nüüd loen mitut puhku uuest väljendist – eneseisolatsioon. 

 Ning ei suuda tõusvat sarkasmiirvet maha manada. 

 Mis loom siis see kuradi eneseisolatsioon on? 

Enese soojustus ehk palitu/kasukas? Puhvaika?

 Mingi uus tervishoiuametnike väljamõeldud sõna? 

 Ausalt, mul pole midagi selle vastu, kui maakeelt rikastatakse, kuid meil on ju sama tähendusega sõna olemas – KODUAREST. 

Eneseisolatsioon peaks endast kujutama sunnitud vabatahtlikku kodust aresti? 

 Eemaldumine tsivilisatsioonist? 

 Muide, mina saan sellega päris eduliselt hakkama. 

Aga sina? 

No sedasamunegi, et kui prints Siddhartha Gautama, laiemalt tuntud kui Buddha, omal ajal võttis kätte ja hakkas mediteerima, vaat siis oli see eneseisolatsioon. 

 Vaevalt keegi haigestumise korral nüüd inimkonnast eemalduma ning samas ka sügavuti mediteerima hakkab – viirusega nakatatud paeluss lihtsalt ei lase. 

 Viimase aja teadmised väidavad, et meid ei juhi mitte aju ega müütiline tahe midagi teha, vaid bakterid ja viirused, mis meie sooltes ja kehas mingit mikro/makrouniversiumit käigus hoiavad. 

 Nanomõõtkavas aga kitsad trussikud ehk stringid.

Peeglijaht

Jõepeegel.

See hetk peatus siis, kui meile lähim täht elik Päike peeglisse vaatas enne pilve sisse sukeldumist.

Klassikaline karvane prilliklaasipeegeldus.
 

Sõna on vaba!

Sõna on vaba! 

 Kas ikke on? 

 Noh, mäletame ju praeguse Dzoodzi Ovaali viletsuse ametisse nimetamisel, kui emand President tõmbas endale üll pusa, millel kiri: SÕNA ON VABA! 

 Justkui vihjates, et nüüd saabub kohe-kohe surnalistika pime keskaeg, kus mitte keegi ei tohi oma arvamust avaldada, vastasel juhul on kinnimajja minek. 

 Mida kuradit, emand President ja tema kaaskond hirmutasid inimesi vaikimisajastu saabumisega, mis aga saabumata jäi. 

 Ja nüüd on jälle häda: jälle ei kõlba, kui teatud isik ülearu lõugu laksutab. 

 No ma ei saa vaiki ka olla, sest nüüd tundub, et emand President ihkab ise sõnavabaduse kaotamist, mille vastu ta vabariigi viletsuse ametisse määramisel protsessis, et keelab vanal Helmel oma isiklikku arvamust avaldada.

 Silmakirjalikkus on see, kulla emand President... 

 Juba algusest peale tajusin, et president on parteilise kuuluvuse (sotside eelistuse) juba eos ametisse kaasa võtnud, kuigi põhiseaduse järgi peab president olema sõltumatu ametiisik. 

 Kui ta ei suuda seda sõltumatut distantsi hoida, siis olgu nii hea ja lahkugu ametist. 

 Ja teistele, kellele ei meeldi Helme-bande, teadmiseks – mulle ka ei meeldi, samuti ei meeldi mulle ka valitsuseviletsus ega praegune opositsioon. 

 Hehh, on vaja ikka oma närve üles kruttida tänu mingi vanamehe sonimise tõttu. 

Võtke minust eeskuju - omal ajal ignoreerisin Jäme-Etsi olemasolu, et mu teadvuses polnudki teda olemaski - ja ühel hetkel kadus ta poliitiliselt areenilt. 

Nagu iseenesest pudenes olematusse...

Raisakull on vist kiiritada saanud - ajab siis sihukest lora...

Berliin, Linköping, LinDanisa, Vastseliina, Tudulinna jne. 

 Esimene neist tähendavat Karulinna elik meie Otepääd, teisele tuli enne sisenemist koputada, kolmas on teadagi endine Kalevani taanlaste okupatsiooniajastu nimetus, neljas tähendab tänapäeva keeli Uuslinna ehk Novgorodi, ja see viies on ilmselge märk selllest, kuidas tänapäevane hotellindus just sellest linnast alguse sai. 

Siis on veel Kukulinn, kust on käokellade valmistamine alguse saanud. 

 Ma olen siin vaikselt mõelnud, et need kohad-sõnad, kus erinevates variatsioonides linn ja küll sees on, on kõik eestlaste asutatud. 

Vaat kui kõvad esivanemad meil võisid olla. 

 Nüüd kannapööre vasakule. 

 Linnad pole muud kui ülerahvastatud külade kogum. 

 Ei usu? 

 Kohe selgitan. 

 Kujutagem ette külatanumat. Trepikoda polegi muud kui külatänav, mis viib korteriukseni, mis iseenesest kujutab endast sissepääsu tallu, kuid ilma haritava maata. 

Sama põhimõte kehtib ka hotellide, võõrastemajade, pansionaatidega, kusjuures esimesed on varustatud reeglina liftidega, mis ulmevaldkonnas on tuntud eskalaatoritena, mis viib inimese soovitud kohta. 

Kõrghoone annab juba alevi mõõdu välja, samuti mitme trepikojaga või tänavaga maja. 

 Üldiselt on üks linnamaja võrdsustatud ühe külaga. 

 Tehased-vabrikud, kus inimesed töötavad, kannatavad juba mõisa nime omistuse välja. 

 Tõelises külas, kus omanikel on kinnisvara, saab tanumal karjuda või kasvõi jalgpalli taguda, aga katsu sa trepikojas seda teha. 

 Nüüd taas kannapööre vasakule. 

 Tihti on näha-lugeda, kus kõikjale kerkivad eramaa sildid. 

 Kui kõik inimesed oleksid mõistlikud, poleks sellest mingit poleemikat. 

 Ehk teisisõnu – kui kõik eeldaksid, ühisvara enam ei ole, vaid kõik on eraomand. 

Ka riigimaa on riigi eraomand (RMK on näiteks kuuldatavasti Eesti suurim maaomanik, kes maksab riigifirmana nagu kõik eraomanikud kohalikku eelarvesse maamaksu), siis pole neid silte loodusesse reostama vajagi. 

 Aga paraku on neid poolearulisi tekkinud, kes songivad oma džiipide-mönkritega-metsaveotrakatsitega maa nii ära, et enam astuda ei saa, või siis õpetavad linnud-loomad tümaka järgi tantsima, et siga ka enam ei söö, ja viitavad sellemanu, et pole silti, siis võib seal reostada. 

Nagu seadus nende poolel oleks. 

Enamasti on neil ka ülearust raha, millega ostetakse advokaatide abiga õigus laamendada. 

Need kohtulahendid muudavad põhiseaduse, kus on sõnaselgelt kirjas „Eraomand on püha!” nii tühiseks, et see on lihtsalt sõnakõlks. 

 Aga linnas on maju, kus juba sissepääs ehk terve küla on lukustatud – needki kannavad mõtteliselt eramaa silti, kuigi otseselt see välja pole hõigatud. 

Ja siis me imestame veel, miks maal, kinnistute veerel need kerkivad.

Raisakulli nägemus ringidest

Kirvega aastaringe lõhkudes...

...hakkab ka kõige nürim "korsten" suitsema... 

...siis on see märgiks, et tagumine aeg talveunne suikuda...

...sest nagu keegi kuskil on öelnud - ring sai täis ja/või ring sulgub nüüd!
 

Raisakulli pehmed

Kardulad tuli pehmeks saada, lisasin peekoniviile ja läks see kompott ahju. Ja pärast tuli ära süüa...

Koivad, keel ja aju muutuvad pehmeks - no teadagi, mis aitab...

Valik pehmeid kotte ja trussikuid vitriinis...  

 

Sandikassa bluus

Ma ei oska enam elada - 

pangaarvel kõlisevad sendid, 

ümberringi kooserdavad sandid. 

Sandikassast kõllati üks päev: 

nüüd ootan kopsakat rahasüsti, 

siis rihin uued sihid büsti... 

Elu ettenägemine on voorus - 

mida sitemat poolt näed, 

seda kergemalt põed. 

 ... 

Vähemalt ei lange ma šokki, 

kui suitsetan viimse pläru 

ja joon peale novitsokki. 

Sest nagu öeldud, sa kuradi näru: 

Ei oska ma enam elada!

Minu hale vari jääb minust maha,  

kahjuks, jah, siia ilma kummitama... 

Too oskab pehmemat sammu astuda 

ning hääletult vandudes kukkuda. 

Valgus

Füüsikalisest aspektist lähtuvalt esindab kõikse täiuslikumat värvust must värv. 

Selle täiuslikuima värvuse antipood peaks olema valge, kuid ei – õigem oleks öelda värvitu. 

Tollepärast otsitaksegi mingit müütilist BossSoni higi või Higginsi bosonit. Seda ainuüksi selleks, et selgitada tumeenergia olemust. 

Mina olen selle ammu läbi mõelnud ning jõudnud järeldusele, et kui valge värvus esindab musta vastandit, siis ei tuleks tumeenergia üldse jutuks. Pigem juba väljub mustvalge konfliktist hallide varjunditega särts. 

Kui me võtame aga mõlemiks vastandiks musta ja värvitu - vaat siis saaksime rääkida tumeenergiast... 

Ülejäänud värvid, alates meie silmale nähtavat kolmest põhivärvist koosnevat troikat, lõpetades erinevate lainepikkuste võnkumistega koosnevat nähtamatut valgust, kujutavad endast kõrvulukustavat ja silmipimestavat müra, millest ülekarjumiseks tavaliselt võhma ei jagugi. 

On üks termingi välja mõeldud - valgusreostus.

Lõpuks on ikka vaikus, kui ükskõik millise sisinaga must auk ainuüksi sisemiselt kokku vajub. 

Siis on vaikus lõpmatu. 

Igavene. 

 ... 

Tegelikkuses sellest hetkest kõlab uus Suur Pauk, mis annab igasugustele lainepikkustele uue võimaluse tajuda meie arusaama värvidest. 

Kes ei tööta, see ei söö

Kõigepealt tuleb siga vardasse ajada.

 

Üleilma külaliste kokkusaamiseks tuleb röökida: SSÖÖÖÖMMAAA!!! 

Talgulised-lapulised kokku aetud, et pakkuda neile fantastilist pidurooga õhust ja armastusest.

 Hääd isu!