Saatuse seljatamine

Öeldakse, et saatus valitseb kõige üle. Et saatus on sünnihetkel paika pandud ja seda saatuse poolt määratud rada ei anna üldiselt väärata. Miks muidu astroloogidel, selgeltnägijatel ja muudel soolapuhujatel "elu mõtte" seletamine nii käpas on, et nad ei pea eriti oma eluga toimetulemiseks suurt vaeva nägema.  
Raisakull peaks praegu kõigi kaanonite* põhjal teispoolsuses hõljuma... 

Jätame selle ülaloleva filosoofilise jama ja jätkame nüüd eelmiste kahe postituse järgsetest elukuudest.
Vähe sellest, kui Raisakull oli juba sellest surmavast nakkuslikust kopsupõletikust toibumas, tabas teda uus katsumus.
Võiks lausa välja öelda, et saatus või miski ei tahtnud, et Raisakull ellu jääks. 
Saatuse seljatamiseks oli vaja ootamatut käiku.
Nimelt oli eelmiste postituste kirjeldatu kogu selle närveerimise ja sahmerdamise peale hakanud ähvardama näljatunne, mille vältimiseks tuli küla pealt Raisakullile otsida amm. Nõnda, et selles osas on Raisakull kuulsa vene luuletaja Puškiniga ühes parteis, kes samuti emapiima ei saanud. 
Õnneks oli kohalik velsker tütre ilmale toonud ning kuna too oli ilmselt vähese isuga, siis piima üle jäänud, siis toimetati see Raisakullile. 
Siiamaani tänab Raisakull mõttes seda perekonda südamest ja mõtleb nii mõnikordki peretütre peale, kes nüüd elab kuuldavasti kuskil Soomemaal. 

_______________

*Veel veerand sajandit varem olnuks Rh konfliktiga inimhakatis surmaküüsis ja/või pistetud formaliinilahusesse, hullemal juhul peideti avalikkuse silme alt või esitleti "värdjana". Enamasti oli tollal kirikuraamatute järgi siiski kirikliku matuse saanud ja sellega seoses vähemalt eesnime saanud perekonnanime ette. 
Mis meenutas, et Raisakull sai omale nime alles kuu peale sündi, kui üks vanematest läks külanõukokku, kus võeti uus ilmakodanik arvele. Raisakull oli seda kuuldes ühmanud, et ta on siis sünnist saati põrandaalune illegaal. Mis pole ime - sündinud kollase nahajumega nagu hiinlane muiste. 
See omakorda ajas mälukäärdudest välja Brežnevi-aegse anekdoodi: 

 
Odessas kutsutakse üks mees KGB-sse ja nõutakse aru, miks ta Iisraelist iga kuu pakke saab? 

Sest ma varjasin keldris Saksa okupatsiooni ajal kahte juuti. 

Aga kas te oma tulevikule ka mõtlete? 

Ikka, nüüd elavad mu keldris neli hiinlast.

Kõigi alguste lõpp

 Väikesed särtsuühendused sültjas massis soovitasid sedasi panna pealkirjaks, sest mõned päevad tagasi lõppes kogu "edumeelse" kristliku ilma kommikerjamise kostüümidraama. Väiksest peale õpetatakse kerjamise kunsti, antud juhul siis "komm või pomm"-stiilis - pole ime, kui nõndanimetet "katusepakkujate terroriorganisatsioon" hilisemaks eluks end ette valmistab. 

Aga mitte sellest ei tahtnud Raisakull möliseda, vaid teda hakkas seestpoolt häirima eelmise postituse järgne lõppakord, mis jäi hoopis kirja panemata. 
Kui Raisakull lõpuks haiglast koju lasti, siis "mõne-aja-pärast" ehk teadmata ajaühiku võrra hiljem jäi ta kopsupõletikku - too diagnoositi tal kui nakkuslikku.
Raisakulli ema oli "pambuga" Tapal lastearsti, kes osutus umbkeelseks nõukogude armee ohvitseriprouaks, vastuvõtul käinud ja retsepti saanud ning läks sellega apteeki.
Proviisor oli retseptikohased rohud letile tõstnud ja siis küsinud - Kui vana teil laps on? 
Saanud vastuse, korjas ta rohud tagasi ning soovitas selle retseptiga tagasi minna. 
Lastearst oli veendunud, et tema on kõik õigesti teinud, apteeker aga saatis retsepti tagasi.
Algas "nokk kinni, saba lahti, saba kinni, nokk lahti" pingpongi-laadne solgutamine, kus Raisakull sõna otseses mõttes hinge vaakus ja emal justkui lootusetuse tunne tekkis.
Lõpuks taipas aga küsida apteekrilt, miks too rohtusid välja ei anna? 
"Sest see kogus tapab manustamisel su lapse..." 

Seega võib täie veendumusega öelda, et Raisakull oli algusest peale surmale määratud, aga see kuramuse apteeker... 

Alguste algus

See sissekanne on ajendatud kommentaarikasti jäetud hea lugeja hüüatusest. 

"Verevahetus jäi mitu päeva hiljaks... mida kuradit, mis elukad sinu syndimise juures arstide asemel olid siis ???"

Raisakulli süldilaadne kogum kolbas tahtis vastata sedasi: "Need elukad olid inimesed! Ega siis loomad selliselt talita. " Aga ei, hoopis andis veksli välja...
Raisakull peab alustama ammusest epohhiloovast sündmusest nii nagu talle on räägitud ja meelde jäänud. 

Kuuekümnekaheksanda aasta veebruari algus oli lumine - lund oli siin külakandis tublisti üle põlve ja sisse oli tambitud kitsuke rada, mida mööda siis sai tööl käia.  

Raisakulli ema tundis ühel hetkel, et poiss tahab maailma näha...

Kuna poole kilomeetri kaugusel oli esmane transport Zaporožetsi näol ootel, siis oldi varsti nii kaugel, et kus rahvasuus maanteemuhuks nimetatavasse imemasinasse istutati viimaseid rasedustunde nautiv naisterahvas ja kihutati Tapale, kus Raisakull ilmavalgust nägi. Vastsündinu oli millegipärast kollase nahatooniga.  Seega oli Raisakull sündides hiinlane või üleüldse idamaa ime. 
Reesus konflikt - oli tohtrite diagnoos ja panid vastsündinu raamatusse kirja palju peenemalt, noh, väljamaa moodi - Rhesus konflikt. Mis oli seal millegipärast ainuke sissekanne lisaks eesnimeta ja perekonnanimega tiitellehel. See dokument või okustaat tõendab senini seda asjaolu, et kõik vastsündinule mõeldud vaktsiinisüstid jäid Raisakullile manustamata.  
Vanasti oli selle kokkupõrke nimetus suupärasem - vastsündinute kollatõbi. 

Too tõbi oli halastamatu - vanades kirikuraamatutes või hingeraamatutes, kus kirjas sünnijärgne surmapõhjuse lahter, oli sellekohaselt saksakeelne märge gelb. 

Arstiteadus oli  vahepeal arenenud niikaugele, et vastsündinute kollatõvest pääsemiseks manustatakse uut verd juurde - seda nimetati suupärasemalt verevahetuseks - soovitavalt elu esimese 8 tunni jooksul.  

Nõndasiis, Raisakull nägi ilmavalgust pühapäeva hommikul. Seega võib öelda, et halvimat päeva ei osanud ta valida, kus kõik mõistlikud inimesed seitsmendat päeva pühitsesid. 

Kohalolnud arstide kommentaar oli mõnede arvates küüniline - Ehk läheb õnneks! 

Nüüd on see hetk kätte jõudnud, kus Raisakull oli vähe kimbatuses. Nimelt oli talle meelde jäänud kuskil kuuldud väide, et verevahetus toimus 8 päeva hiljem ja nii ta oli suunurgast küsijatele ühmanud. Viimati oli täpsustatud andmetel see tegevus toimunud 5 päeva hiljem.  

Ah, need kolm päeva ei päästa ka midagi ega kedagi, veel vähem Raisakulli. 

Aga Raisakullil oli elutahe nii võimas, et ilmselt kiirgas seda välja - igatahes pealinnast saadeti väärt vedelik kohale rongiga. Aga see on ajalooannaalidest kaduma läinud, kas raskelt relvastatud valve ka plaskut ümbritses? 
Raisakull on asja hakanud huumoriga võtma, kuid mõned jäävad ikka juhmide nägudega jõllitama. 

Näiteks mainib ta, et tal oli mitte reesus, vaid jeesus konflikt ja verevahetusega manustati ilmselt neegri või venelase verd - sellepärast on ta aeglane või hoopis laisk. Või siis on ta nimetanud ennast sünnipäraseks hiina keisririigi kodanikuks... 
Ühe asja võib küll välja tuua - Raisakull on võrreldes teistega hästi vähe haige olnud, kuigi tohtrite juures käimised olid sisuliselt paberimäärimine.
Teisisõnu tervena elatud aastaid on tal turjal rohkem kui eakaaslastel. 

Veider...

Raisakulli teekond noa alla (kolmas jupp)

Niipalju kui Raisakull mäletas, tahtis tema ajukäärudest suu kaudu välja pääseda sarkastiline märkus - Eeee, vabandust, kas seni olin ma mängult järjekorras??? - aga jättis siiski selle välja ütlemata. Sest mine sa tea, äkki solvuvad ja siis võib-olla sokutavad kausta kuskile...
No umbes nõnda, nagu Raisakull küla peal mõnedele ka ütles: Oletame hetkeks, et laual on üks suur virn kaustu, Raisakulli nimeline kusagil keskel, enne kui jõutakse viimatinimetet kladeni, pööratakse kogu see virn ümber. Siis tõstetakse allesjäänud uutele, see tähendab juurdetulnud kaustikute peale. Ning niimoodi iga päev. Ja mis te arvate, millal siis Raisakulli nimega klade konsiiliumi silme ette jõuab? Kui üldse jõuab... 

Siinkohal võtab Raisakull õiguse vesta operatsioonist Hambad korda! 
Kuna kohalik hambaarst läks väljateenitud pensionile, siis pidi Raisakull otsima kaugemalt, kes igemed üle vaataks ja vastava paberi kaasa annaks. Teise ooteaasta keskel loksus purihamba plomm välja ning Raisakull otsustas pärast peeglisse vaatamist selle hamba eemaldada, põhjuseks oli seesinatine - kui veel üks kord plommida, siis järgmisel korral ei saa tangidega seda hammast õhukese seina tõttu kätte, ja siis läheb vaja juba hambakirurgi abi. 
Kui Tapal loobuti välja tõmbamast, siis tuli Paidesse Järvamaa haigla polikliinikumi ossa minna. Seal oli ülekuuajaline järjekord. kui Raisakull kuu möödudes "valukabinetis" istet võttis, ei osanud arvata, et see hamba väljatõmbamine nii keeruliseks osutub.
Miks sa seda hammast tahad välja tõmmata?
Raisakull hakkas seletama, miks.
Kuid poole pealt katkestati ja esitati seesama küsimus uuesti. 
Peale kolmandat katset sai Raisakull aru, et täna pole tema päev ning sähvas teravalt - Just sellepärast, et edaspidi ei pea enam neid hambaarste tülitama, kel üle kuuajalised järjekorrad on - tõusis püsti ja lahkus.
Nädal-paar enne jõule pani ta Rakveresse aja kirja. 
Seal aga kisuti Raisakulli probleemne purihammas välja meetodil - paar küsimust said vastuse ja asi ants.  
Uue aasta hakul käis ta Tapal hambaarsti man, vaadati hambad üle ja sai paberi, mis tuli opile minnes kaasa võtta. 

Jaanuari keskel helistati kliinikumist, täpsustati paar asja ja lõpuks saadeti sõnum - Palun tulla opile! Võtke kaasa...

Mis edasi sai, on kirjas selle aasta märtsikuu postitustes.

Raisakulli teekond noa alla (teine jupp)

Kui Raisakull raskelt toolilt üles ajas, kandus ta kuulmislokaatoritesse tohtri hääl – Muide, üks küsimus veel – millal see hakkas?
 Raisakull jäi hetkeks lolli ilmega vahtima – Millal? Hmmm, ootamatu küsimus. Jään esialgu vastuse võlgu.
 Ortopeediatohter andis lahkuvale Raisakullile hüva nõu hankida kargud ja hakata nendega juba lähipäevil harjutama.

 Pool aastat läks kui linnutiivul. Selle aja jooksul oli Raisakull mitu korda küla peal käinud – kel suur juubel, kel aga lihtsalt sünnipäev, hiljem s.o. suvel aga kes läks mehele, kes võttis naise...
Kõikjal tunti huvi ja küsiti, miks ta lonkab, hiljem ka seda, et miks ta kepiga/karkudega käib?
Raisakull oli nagu tähelepanu keskmes, mida ta küll ei ihaldanud, viidates päevakangelas(t)ele, öeldes, et tänane juubilar/pruutpaar on siin peol ikkagi tähtsam kui lihtlabane sant Raisakull.
Lõpuks kui poolaasta läbi sai, hakati taas vaest santi küsimustega pommitama, millele Raisakull vastas stoilise rahuga – Ju siis on keegi hädisem kui tema...

 Suvel Amblasse sattudes astus, õieti lonkas nüüd juba teeneline lonkur Raisakull taas kultuurimaja arstipunkti ja vaatas ukselt, et ankeeditäitja annab taas puhkust pereõele, kaapas kohe poodi ja ostis karbi komme. Padavai tagasi ning kuna kedagi ees polnud astus ta kabinetti, kommikarp käes.
 Oiii, need ju minu lemmikkommid!!! Kust sa seda teadsid?
 Ega ei teadnudki – oli Raisakulli vastus – aga ma pean teid tänama, sest ma sain Tarbatus ära käidud ja lubati poole aasta jooksul asi ära teha, nüüd juba on suur suvi – puhkuste aeg. Suured tänud teile!
 Mõni nädal hiljem kutsuti Raisakull arsti manu, sedakorda tuli jalgrattaga sõita Aravetele, sest Amblas pani perearst viidates vallapoolse rahastamise lõpetamisele medpunkti kinni, ning räägiti järgmist juttu
– Tead, ma suhtlesin Tarbatu omadega ja nügisin sind kogu aeg opile, kuid nemad olid kogu vastu olnud. Ja nüüd teeme õige paberid ringi Taanilinna jaoks.
 Sama protseduur, mis aasta tagasi, sai tehtud.
 Suve lõpul pereõde helistas, ja teavitas Raisakulli, et Taanilinna omad teda ei taha.
 Raisakull kehitas selle peale õlgu – kui ei, siis ei saa neid ka sundida...
Kuigi tõtt öelda üks lähedane oli konsulteerinud teadjamatega, Taanilinna suunal oleks Raisakullil juba asi tehtud olnud.
 Oleks, oleks...

 Septembri lõpus tuli uus sõnum ilmuda Tarbatusse, kuhu Raisakull ilmus nüüd juba kahe karguga.
 Kabinetti astudes teretas Raisakull viisakalt ja teavitas tohtrit, et tema enam ilma nende toigasteta ei saa liikuda.
„Ja eelmine kord küsisite, millal see pihta hakkas? Ma kodus panin ajaskaala paika ja jõudsin arusaamisele, et mõni aeg peale kolmandat Wuhani-taudivastast vaktsiinisüsti.”
 Mõned küsimused hiljem ütles arst sama, mis eelmisel korral – Poole aasta jooksul võtame su ette!
 Mille peale Raisakull nördimust avaldas – Eelmisel aastal ka ütlesite sama!
Aga nüüd paneme su tõeliselt järjekorda. 

Järgneb...

Raisakulli teekond noa alla

Kui parem jalg hakkas tihemini igasuguseid rikke tegema – unustas sammu võtta ja/või tahtis niiöelda alt ära tulla – läks Raisakull tohtri manu. Amblas oli siis meditsiinipunkt kultuurimajas ja töökord oli selline, et kolmapäeviti oli perearst ise kohal ja ülejäänud argipäevadel oli kabinet pereõe päralt. Kuna pereõde oli korralisel puhkusel, siis andis seda puhkust noor resident, kes võttis Raisakulli kohe ette ja seda ikka põhjalikult. Mässas kohapeal mingite juhtmetega, millel iminapad otsas, käskis Raisakullil kušetile pikaliasendisse viskuda ja läks ise EKG-tulemusi ootama. Nähes viimatimainituid, ütles noor arstihakatis, et süda on ikka väga okei! Seejärel anti Raisakullile suunamine röntgenisse.
 Nädal hiljem kutsuti Raisakull tagasi ning teatati kurb uudis – mõlemas puusas on auk ja paremas on kulumine suurem. Et mida teeme, kas rohud elu lõpuni või operatsioonile minek?
 Raisakullil veeres korraks ülikiirelt elu silme eest läbi – kõik need pehmed variandid ainult süvendavad probleemi olemust ning seetõttu on hiljem kahetsetud radikaalsete võtete mittekasutamist. Nii ta siis ütleski – Ikke noa alla!
 Peale ankeedi täitmist teavitas eskulaap, et kui opp õnnestub, siis võetakse kümne aasta pärast teine puus ka ette. Lisaks küsis – vabariigis on kaks kohta, kus opereeritakse ja need asuvad Taanilinnas ja Tarbatus, et kuhu? 
 Raisakullil tuli iseenesest üle huulte, et Tarbatu.
 Tohter pani ka selle kirja ja mainis tungival toonil, et hambad peavad korras olema. Raisakulli imestunud pilku kaedes lisati, et kui bakter hambasse satub, on see ka kohe puusas. Hommepäev saadab need andmed teele ning siis tuleb oodata. Selleks võib kuluda kuskil kaks aastat, mil peaks Raisakullile tulema kutse. 
Kuid sügise hakul tuli sõnum käsuga Tarbatusse konsultatsioonile tulla, kuhu sai ka ennast ilmutatud. 

Kui Raisakull kabinetti sisenes, oli doktoril esimene küsimus - Ega sa infarkti või insulti pole põdenud? 

Millele sai vastatud - Oh ei, lihtlabane sünnitrauma, verevahetus jäi mitu päeva hiljaks.
Peale mõninatele küsimustele vastuseid saades ütles doktor - Kuue kuu jooksul võtame su ette! Ja hambad korda! 

Järgneb...

Siis, kui homme algas...

 Raisakull on tükimat aega elanud sõjaootuses. Mitte, et ta just seda sõda ootaks. Pigem juba põlgab.
Ja ettevalmistused vaenutegevuseks on tal üleüldse tegemata. Needki proosalistel põhjustel. Sest, kui tuumapomm kuskile langeb, siis on kõigest ükskõik - kiirgus saab su niiehknaa kätte. Juba selletõttu ei näe Raisakull üldse vaeva, et teda kappama saaks kamandatud...
Kuna kunagine punaste kaantega "vaenupilet", kus kirjas, et Raisakull on teise kategooria soldat, on käeulatuses, ei hakka ta kunagi kuskile pagulusse end sättima. Ootab rahumeeli vaenlase ära ja näitab okupantidele seda eelpool mainitut raamatukest ning läheb "Allahi nimel" kahurilihaks. Seda viimast muidugi kohapeal, pakkudes "vabastajatele" viina, mille sisse sokutatud "kurat-teab-mida"... 

Tõsisemalt võttes on Raisakullil kogu eluaeg kuklas mingi kummaline tunnetus vasardanud. Et kui pulmad teeb, siis mesinädalaid ei tule - sel hetkel, kui ta jah-sõna annab, algab suur sõda. Igatahes too nägemus maalis koljuseinale pingutatud ajulinale panoraamse varemetes suitsevate hoonetega pildijada.  

Mis teha - see ju üsna karm olupilt... 

Ilmselt seetõttu annab ka saatus igasugu keerdkäike ette, et jummeliperast kõik naised just Raisakullile korvi annaksid. Ja ajas edenedes Raisakulli kolemeel on nii kõrgelt haritud, et allapoole aju poolt paikapandud iludust ei ihka. Ta teab niiehknaa, et kole/ilu on subjektiivsed mõisted, kuid sõna otsesemas mõttes silmarõõm peab näima okulaaridetaguses ajukallerdises kui preemia. 
Seniste eluvintsutuste eest Nobeli rahutasu pole võimalik sisse kasseerida. 
Sest mitte keegi ei usu...

Hommik

 Raisakull astus ühte viit ümisedes välisuksest välja ja tõmbas läbi ninasõõrmete värsket õhku kopsudesse. Too luhvt tundus täna hommikul teise, võiks öelda, et erilise lõhnaga olema kui varasematel kordadel. Raisakull arvas selle ioniseeritud olema ja kohe kangastusid ahvikiirusel meditsiiniasutused, mida ta kunagi varases nooruses oli olude sunnil külastanud. Mida rohkem ta seda hilissuvist odööri kinnisilmi sisse hingas, seda enam ta kaugesse aega sukeldus.
Ent põis andis Raisakullile märku, et tahab tühjendamist ja tõi ajaränduri tänahommikusse tagasi.
Mnjah, nentis Raisakull okulaare avades ja jäi päranisilmi jõllitama.
Tema ees kaugel eemal kõrgus läänekaares ühtlase halli taeva taustal täies uhkuses hommikune vikerkaar... 
Sellest letargilisest vaikelust sai äratada ainult mõni langev veepiisk, mis loodusvaatleja vuntsi puutus.
Ohjah, ohkas Raisakull ja lonkas nurga taha põit tühjendama.
Tagasi tulles heitis ta veel kord pilgu õhtukaarde, kus ennist oli täiuslik kaar, kuid vihm oli selle ilmselt maha pesnud ning peitnud hommikuse päikese taevas aeglaselt roomava pilve taha. 
Vihmasabin tugevnes... 

Puumadest

 Raisakull mõttekäik käib viimasel ajal ühest teeservast teise, kuni ühel hetkel on  niiehknaa see mõttejupike kas kraavis või võpsikus. 
Ükspäev oli nädala või kuu-uudis, et puumat olla meie Eesti kodumaa kagunurgas nähtud - et olla teine kuskilt Lätimaa loomapargist lahti pääsenud. Ja siis mõned olid lemmikloomaga jalutades trenni mõttes pika ringi ära teinud ning panid selle kirja kui "olin/käisin puumajahil!".  Nojah, Raisakulli teada teeb veel tabamatu kaslane lemmikloomale üks-null ära. Kui just spetsiaalselt puumajahiks treenitud koer pole.
Aga mitte sellest ei tahtnud Raisakull sõna võtta. Nagu ka sellest, et sigu, õieti metsanotsusid, on padrikutes ja viljapõldudel küll ja küll, levitades seakatku nimelist haigust kodustele põssadele. Mis omakorda viis Raisakulli mõttelennu miskipärast sinnakanti, et äkki veel "tabamata ime" ehk puuma tuli appi epideemiale lõpp teha.  
Raisakull tahtis puumajahilistele mainida, et niinimetet "rudidas"-tooted on müügil linnades teatud spordikauplustes. 

Tuna

 Tunaeile kompunnis Raisakull siin kasvuhooneklaaside jaoks mingisuguse seasululaadse kasti valmis. Eelolevatel päevadel oli kavas õhuga täidetud akvaariumit või aatriumit lammutama hakata, et siis oleks sinna hea klaase ladustada. Tutkit brat! Hoopis kaevama tullakse tunahomme... 

Eilane muudatus

 Raisakull muutis eilse päeva kava. 
Alul oli plaan kasvuhoone tühjaks rookida ja siis seenejahile minna. Otsustas kõigepealt seenele kobida - nüüd haaras ta kaasa kaks ämbrit. On üks tore ütlemine kuskile ajukäärudesse pidama jäänud - topelt ei kärise. Too on vast rätsepmeistrite kõnekäänd. Siis ei jäänud muud, kui mönkrile taas eluvaim sisse susata ning objektile sõita. Aega kahe ämbri täitumiseks kulus kaks tundi neljakäpakil kuuskede vahel roomates.  Mõned ussitanud seened pudistas Raisakull kuuskede alla - ehk eosed levivad. Siis tuli järgmine tark ütlemine meelde: põhjakaare tuulega seened ei ussita. Raisakull tõstis näpu püsti ja tuvastas et enam põhjast tuul ei puhu. Kotusesse tagasi jõudes tuli saak puhastada, siis patta soolvette ja purki. Et talvel oleks võtta. 
Siis sai Raisakull mahti kasvuhoonet tühjaks tegema hakata. Veerandi jagu umbrohtu sai käigukohta kakutud, kui Raisakull imelikke liigutusi tegema hakkas.
Kurrat!
Sipelgad... 
Raisakull jättis selle töö külmadeks ilmadeks. 
Õhtupoolikul aeti hussi murutrakats muru niitma. 

Täna terve päev tundis Raisakull, et külg on valus ja molutas. Teise sõnaga - taastus. 
Vist van/ad/us annab märku, et ei tasu nii palju ette võtta.