Tänuavaldis

 Aitüma teile, inimeseloomad,

kes te siin veel lugemas käite! 

Kätte jõudnud suured joomad - 

lumel homme keerulised jäljed...  

Mitte, et Raisakull siin üksinda joomingut peab. Kaugel sellest - isegi õllet ei libista. Kuid üks punnsuutäis viskit on küll hinge alla võetud. Raisakull tundis, et oli vaja kurku veidi desinfitseerida. Noh teadagi, nanokülmetus hakkas külge - no see veel puudus...

Raisakull tänab siinkohal kõiki, kes on õnnesoove siiapoole saatnud ning saadab nüüd omakorda kõigile lugejatele ja mittelugejatele järgmisteks juhtumiteks õnnelikke kordaminekuid. 

Raisakull lõpetab tänaseks ja pimendab toad ning hakkab läbi tuhmustunud aknaklaaside ilutulestikku jõllitama...

Preemia tuleb Põhjala tulise saare pealt...

Hääd jõuluollust!

 Ei, Raisakull poleks elu sees uskunud, et ta jõulude ajal saab kohalikust hüpersuperminimarketist kondiaurumasinaga söömaollust tuua - nüüd on ka see "murtud sirge" papüüruselehele mökerdatud.

Kui juba tehnoloogiaga sai alustatud, siis jätkab Raisakull seda teemat.
Et saaks selle mõtte lihtsalt kaelast ära ja see ei jääks ajuollust segi vispeldama.
Tehisaru või miskise sarnase küberneetilise imelooma arendamine lööb varsti vaheda mõõgana maailmal jalad alt. Just nagu maarahva eeposes Kalevipojal.
Kui juba praegu saavad igasugused petturitearmeed aastatuludesse kasseeritud miljoneid, siis varsti on kelmidel/pättidel vaja ühte-kahte tööriista, mis koorivad tehisaru kasutades miljardeid. Igasugused pinnid ja pannid, punnidest ei tasu köhidagi, on neil supertehismõistusel juba tuletatud - pole vaja inimeseloomi tülitada, vaid kogu nende raske tööga kokku kraabitud töötasud sulavad pangakontodelt nagu augustikuine tahke vesi. Ei aita siin mitte mingid turvasertifikaadid ega ilmselt ka keerulisemad algoritmid.
Lahendus saab üks olla - arveldamine käib nagu muiste sularahas. 
Ja see on ka odavam ja ühtlasi turvaline meede...
Mis tollest, et riigil jäävad mingid maksud saamata. Kui ei suudeta küberkurjamitelt mingeid makse sisse kasseerida või vähemalt nende tegevusele käppa ette panna ehk teisisõnu ohjeldada, no milleks siis ausat inimlooma peedistada. 

Aeg maas

Ilm lubaks vähe puid teha, kuid Raisakull ei hakka inimloomadel soonevedelikurõhku üles ajama. Otsustas hoopis kõik majapidamise kellad lõunamaale puhkama saata.
Eilane päev otsa oli ogara pagari pühade-eelne tunne sees - hästi kohevaid tolmutorte oli vahepealse ajaga nii koiku kui ka muude mööbliolluste alla tekkinud. Neist oleks õppinud rätsepmeister eelolevaks talveks lausa viimatise Pariisi-Milaano moe järgi puhvaika valmis treinud. Kui tuleb ikka normaalset talve. Vastasel juhul tuleks nagu lastud ja vettinud varesena, suled sorakil ning külmast kangete liigestega morsa moodi ringi trööbata. 
Aga, ei... 
Tuleb tunnistada, et Raisakull pingutas üle, kui puid tegi - nüüd karjub vasak "AI-AI!...", samas, kui parem puus parastab ja hõõrub noka alla: "Mida? Rohkem tuleb peremees-organismust koormata! Muidu ta raibe läheb laisaks kätte..."  
Võta nüüd kinni, kus see haukuv ja lõrisev kassikuldne kesktee olla võiks..
Kõike ei saa kumavate trellide tõttu vasakule ära toimetada. Midagi paremat peab ju halvemateks aegadeks ka jätma. 

Tegemisi. Teine jupp

 Eile hommikul oli Raisakull türkiissinise esmaspäeva meeleolus - hommikul ärgates vähe uimane olemine. Olgugi, et hilja ärkas. Kõigepealt ortopeedilised võimlemisharjutused, seejärel tablett veega hinge alla loputada ja lõpuks kiire lonkamine veelaskmiseks. Tagasi tulles tuli võtta puukorv eelmisel õhtul valmisvaadatud halgudega ja ahjud kütte torgata. Siis sai alles ainukese toitva töö peale mõelda - paar leivaviilakat ja leivamääret ning sepikuviil juustuga. Rohkem kodus hambaalust mittekisavat kraami polnud - putru ei viitsinud tegema hakata. Peale nappi kehakinnitust tuli hoopis poodi minna uue söömaolluse lunastamiseks. Enne ei saanud liikuma hakata kui ahjud köetud ja ahjuuksed kinni said. 

Poest muretsetud träniga tagasi jõudes otsustas Raisakull peale lõunat minna metsa ja korjata sealt need jämedamad  haavanotid kokku. Kuna järelkärule poomi asetamine koos vintsiga võtab aega, siis langes liisk kergema ja lihtsama variandi kasuks. 
Lõunasöök vatsas laagerdumas, käivitas Raisakull mönkri ning siirdus sellega paar päeva varem langetatud haabade manu. Pardatsokist võttis ta tropilindi, keeras selle ümber tüve, silmus läbi ja teise aasa mönkri kärukonksu taha. Nii nagu esiisad vanasti pikki palke hobusega metsast välja tõid. 
Et sadas uduvihma ja lumi sulas silmanähtavalt, tuli kiirustada. Varasematel aastatel oli Raisakull kaks notti korraga ära libistanud, kuid siis oli ka lund rohkem. 
Hoovis tuli kottuveetud kahemeetrised haavanotid maapinnast kõrgemale tõsta, et tuul ja õhk läbi käiks.
Viimased kaks kottuveetud ligikaudu viiemeetrist notti jäid tänaseks jõukatsumuseks, sest eile enam ei käinud füüsiline pool neist üle. Ega tänagi ei oleks käinud, kuid selleks tuli need viiemeetrised pooleks saagida. Ähkides-puhkides kuidagiviisi said haaratsi ja langetuslabida konksu abiga needki maapinnast kõrgemale tõstetud.  
Nüüd võib juba rahulikumalt võtta...

Tegemisi

Niipalju kui ajatapmiseks tegevust jagub, naapalju ka Raisakull tegutseb. Võimaluste piires loomulikult ja valuaistingute kontrolli all. 
Üleeile tuli uduvihmaga soiselt alalt mönkriga ära tuua mõned päevad varem langetatud ja järgatud tüved - vesi oli poolde säärikusse ja äratoomist ootavaid palgijupid vettisid vee all. Muide, sinna  jäi veel neid ehk teisisõnu tuleb veel kord minna. Ei saa ju kohe niipalju kõike ära teha, nii võib mingisuguse rabanduse saada. Käru sai korralikult täis - Raisakulli hinnangul tonni jagu vettinud ja poolvettinud puid, mis on ka kaalupiirang - ja mönker sikutas selle kõik kuivale pinnasele, jättes vee alla kaks paralleelset rada. 
Kodus sai see koorem maha laaditud. Siis mõtles Raisakull, et tuleb ikkagi poom kärule külge panna, saab vähemalt poole vähem oma musklirammu kasutada. Aga mõtteks see jäigi.
Eile oli üle pika aja selline karge ilm, mis andis Raisakullile mõtte lähemalt üks haab, mis kandis teist samasugust turjal, maha langetada - sel teisel haaval oli juured lahti tuuseldatud. Kuna päris võimsad saed olid küla peal, tuli ikkagi 13-tollise latiga 40-kuubikulisega saagida. Kõigepealt langetussälk ette, tagant tuli vastu saagida jättes pideriba ning langetuslabidale jõudu rakendades hakkas haab ühele poole kalduma ja langes täpselt sinna, kuhu oli plaanitud. Raisakullil tuli kiirelt viie sammu jagu eemale longata, et mitte alla jääda toetuvale haavale - ühe läbisaagimine lagetas ka teise haava. Mõned minutid hinge tõmmanud, tõmbas Raisakull sae uuesti käima ja laasis mõlemad tüved. Laasitud haaba mööda tagasi minnes tuli tüvi järgata umbkaudu kahemeetristeks juppideks. Musklirammu abiks võttes tõstis Raisakull haaratsiga mönkrikärule need notid, mida ta jaksas tõsta - ülejäänu jäi järgmisteks päevadeks. 
Täna sai üks vana aku peale saunas käiku laadima pandud, homme vast saab ehk poom koos vintsiga kärule külge monteerida, kui tahtmist on.

Hämarad ööd

Praegu peaks nagu pilkane pimedus olema - maas pole enam lumekübetki pluss põhjamaine kõige pimedam aeg. Et ei näe,  kuhu astuda. 
Aga...
 Raisakull on mitmet ööd järgepanu täheldanud  magamamineku-eelsel väljas laudatagusel põietühjendamisel käies, et valged, õieti küll hämarad ööd on saabunud. 
Too hämarus avaldub ööpäevaringselt. Päevavalgel midagi, näiteks ajakirjandust, lugeda ei näe. Isegi ristsõnade lahendamisel tuleb "pisikeses kirjas" kirjeldatule luup ja lamp appi võtta. Noid viimaseid abivahendeid avitamiseks võttes võiks diagnoosida kui Raisakulli ealised iseärasused. 
Jajah, teadagi... 

Kui kamuflaaž ära sulab...

 Hõika veel, et lumi maas ja tali käes... 
Talvekuu on küll läbi, kuigi vana onu Juuliuse kalendri järgi peaks praegu olema kuu keskpaik. 
Lumi sulas ära ja Raisakull pidi GT talvekorterist välja ajama. 
Tuharesti oli vaja, sest saunapliidil vana ütles üles, kui Raisakull nädalavahetusel tahtis sooja sauna eesruumi. Ta oli puud sinna restile ladunud ning tahtis tule alla teha, kui rest arvas enne tiku süütamist ära laguneda.
Hää, et niigi läks. 
Enne minekut installis Raisakull GT-le laternad ette ja taha, ning turvaline kulgemine võis alata. 
Külatee oli kohati jääga kaetud, kuid maantee oli paljas. Etteruttavalt tuleb öelda, külatee jäälõigud olid Raisakulli tagasi tulles ära sulanud.

Üks asi, mida Raisakull Tapale kulgedes tähele pani, oli valget värvi sõidukite sohvrite ülbus - nad  pressisid Raisakullist mööda nagu teda poleks olemas. Samas, kui tumedamat karva masinad viitsisid suunatuld vilgutada ja jätsid möödudes ligi meetrise õhuvahe. Müstika, kas pole? 
Võib-olla põhjus selles, et valgete sõidukite sohvrid olid frustreeritud lume kadumisest - kamuflaaž sulas ära... 

Tapale jõudes sai Raisakull kohe esimeses poes oma tuharesti kätte ja otsustas Grossi uue poe ka oma okulaaridega üle vaadata - üldhindeks võiks panna kohe viie, sest ruumi liikumiseks oli piisavalt võrreldes kesklinnas asuva Grossi kaubakotusega. 
Kottu tagasi oli suhteliselt raske vändata - tuul puhus vastu. Mõnel teelõigul sai Raisakull kergemalt sõtkuda, aga seda siis, kui puhumine otse vastu laupa ei vajutanud. 
Raisakullile meenus, kuis meite kodumaised rattaässad maininud, et nemad just otsivad neid vastutuulega (mida tugevam puhanguiil, seda parem trenn) alasid, sest tuur'dö'fräänsi-mägesid pole siit kuskilt võtta. 
Aega kulus küll rohkem, kuid enne ühte oli Raisakull kodus. 

Tali on päral

 Kuna tali laskus oodatult taevast, siis Raisakull oli sunnitud oma liikumist piirama - metsa ei pääse veel niipea. Võib-olla tulebki noorem põlvkond appi kutsuda..
Hooviosa sai mönkriga lumest puhtaks sahata. 
GT on talvekorterisse möllitud, soome kelguga liikuma ei pääse, siis neljarattalise tõukerattaga käib Raisakull poes. Poest omandatud kraam istutatakse nelikratta ees olevasse korvi, et poleks endal tassimist. 
Tuleb tõdeda, et vasakul jalal pole enam jõudu hoogu lükata nagu aasta tagasi paremal koival. Lisaks veel vasak puus hakkab iga pikema tegutsemise peale valuaistinuid välja saatma. 
Kuuri alt toob Raisakull kütet kalamehe kõrge pardaga kelguga kohe mitmeks päevaks korraga. Kui eelmisel aastal lohistati kelk üle köögi magamistuppa, kus puid sooja toa saamiseks ahjuukse kaudu korstnasse põletati, siis sel korral jätab Raisakull kelgutäie puid esikusse kus puud toimetatakse korviga ahju ette. Ja viis-kuus halgu korraga. Ainult kööki tuuakse korvitäis korraga - pliidipuud on lühemad, seega kaal eriti ei mängi siin rolli. Pigem juba jääb köögipõrand puhtamaks. 

Ei, see pilt pole tehtud "tehisintellekti" abiga, vaid siin on kasutatud Pentax K-r'i kaameras olevaid filtreid ja digiKami sätteid. Enne eelmise aasta jõule sai "toakask" välja viidud ja ära ehitud, siis klõps salvestati mälukale. Kui enne polnud aega, sest Raisakulli põhifookus oli parema jala liikuvuse käimasaamisele, siis nüüd tekkis sunnitud paus, mille käigus ta avastas tooriku, mida süllelangenud igavuse peletamiseks töödelda. 
Kukkus omapärane välja küll...

Raiehooaeg sai avatud

Eile alustas Raisakull raiehooajaga. 
Sidus kombikanistri mönkri pakikale ja sae asetas jaluses püstisesse asendisse noolega ülespoole. Nool jäi käigukangi taha ja äraproovitud vahendina ta ei liikunud kogu sõidu vältel. 
Paar päeva varem oli Raisakull mönkriga niiütelda luurel käinud ning kaardistanud saagimiskohad oma ajju. Pärast väikest arutelu oma teise minaga otsustati heinamaale sõita, kus paar saaresurma koolenud saart vajasid laasimist ja järkamist. Heinamaale sõites oli Raisakull enne silda mönkri peatanud. Sillal oli õrn lumekirmekiht, kus sai lugeda, mis loomad üle olid käinud. Raisakulli pilku köitsid hoopis suure karu jäljed. 
Ega polnud aega rohkem mökutada - varsti suur pime käes. Kui plaan sai täidetud, võttis Raisakull üksiti ka kõrval kummarduva lepa maha. 
Heinamaal mönkriga suurt ringi tehes otsis Raisakull veel saele tegevust, kuid seda leidmata siirdus ta metsa, kus langetas paar leppa. Ja siis hakkas hämarduma - homme ka päev... 

Jupiteri sirvides hakkas silma Fantoomi filmid. Kuna Raisakull polnud neid näinud, vaid kuulnud*, siis oli ta päeva lõpetuseks endale mugava äraolemise korraldanud. 

Täna üritas Raisakull hommikupoole saega metsa minna, kuid nähes, palju lund on öö jooksul alla sadanud, loobus  sellest. 

______________________

Kunagi Haapsalus üks kohalik, kes alati tervitas Raisakulli kui Kolmanda Maailmasõja veterani, oli Leningradis näinud Fantoomi-filmisarja ja jutustas nende sisu ümber. 

Saatuse kättemaks

 Nüüd võiks arvata, et Raisakulli elu hakkas nagu lepase reega paremuse poole liikuma. Kuigi saatust üritati üle trumbata, siis polnud peatsest saatusepoolsest kättemaksust pääsu. 
Kui Raisakulli vanemad kolisid Väike-Maarjasse, tuli lastearsti man läbi astuda. See (nimetagem tema dr.T-ks) tahtis Raisakulli kohe hoopis "kuskile ära sokutada". Millele vastati eitavalt. 
Dr.T oli mitu asja lapseohtu Raisakulli elus, mis vajanuks sekkumist, kihva keeranud. 

Ühel ajahetkel oli Raisakull kõnelema hakanud, kui mingi haiguse väljaravimisel anti antibiootikume. Mille tagajärjel kuulmine "ähmastus". Selgus, et dr.T oli pannud liigtugevad rohud peale, mille tagajärjel tekkis kuulmislangus ehk täpsemalt öeldes antibiootikumid kuivatasid kõrvavedelikku. Tagajärjeks oli niinimetatud segane kõne, kus kaashäälikud olid jumal teab kus, aga täis- ja kuuldavad kaashäälikud olid jutus õige koha peal. Kõik loksus paika alles siis, kui Raisakull kirjutama õppis. 
Enda välja vabandamiseks oli dr.T öelnud, et ta annab oma tütrele ka samad doosid. 

Raisakulli "amm" oli oma perega üksvahe kolinud Läänemaale, tollal Haapsalu rajooni, ja andis emale teada, et Haapsalus  on võimalik ravi saada. Sinna pääsemiseks oli vaja Tallinna mingisuguse tohtri allkirjastet paberit.
Dr.T pidi seda asja ajama juba siis, kui Raisakull tema nimekirja sattus, kuid ülalkirjeldatud ärasokutamisele äraütlemisele ta ilmselt solvus, et vaikis sellest võimalusest.
Tallinna arstil oli vist sel päeval ilmselt paha tuju ja oli nii ärritunud, et oli kogu visiidi aja kaagutanud - Kus te varem olite? Kohe oleks pidanud siia tulema... 
Millele Raisakulli ema üritas vahele  seletada, et tema sai isegi sellest võimalusest teada hiljuti. 
Ajalugu vaikib, kas paber Haapsalu raviasutusse suunamiseks saadi või ei, kuid ühel hetkel oldi Raisakulliga juba Supeluse tänaval, kus sealsed tohtrid olid nõus poisiga tegelema. 

Ja ega dr.T liigutanud lille ka muude asjade suunamiseks - Tarvanpää lastepäevakodusse ja Tarbatu Pööbelmanni instituuti suunamised pidi Raisakulli vanemad ise ära korraldama. Dr.T ei olnud isegi Raisakulli puutunud, hoides vähemalt pooleteist meetrist vahemaad, justkui Raisakull kandnuks äärmiselt nakkavat surmahaigust...

Viimati nägi Raisakull oma saatuse kättemaksuinglit dr.T nahas siis, kui Väike-Maarja bussijaam asus mitte praeguses asukohas, vaid alevi keskplatsil. Dr.T oli koos oma tütre ja tema noormehega ootamas bussi. Raisakullile jäi toona mulje, nagu ema häbeneb tütre seltskonda, seistes mitme meetri kaugusel noortest.
Otsustage ise - tütar oli oma väljavalitu suhtes hoolivam, sest tal oli taskurätik käes, millega iga natukese aja pärast poiss-sõbra suud kuivatas... 

Saatuse seljatamine

Öeldakse, et saatus valitseb kõige üle. Et saatus on sünnihetkel paika pandud ja seda saatuse poolt määratud rada ei anna üldiselt väärata. Miks muidu astroloogidel, selgeltnägijatel ja muudel soolapuhujatel "elu mõtte" seletamine nii käpas on, et nad ei pea eriti oma eluga toimetulemiseks suurt vaeva nägema.  
Raisakull peaks praegu kõigi kaanonite* põhjal teispoolsuses hõljuma... 

Jätame selle ülaloleva filosoofilise jama ja jätkame nüüd eelmiste kahe postituse järgsetest elukuudest.
Vähe sellest, kui Raisakull oli juba sellest surmavast nakkuslikust kopsupõletikust toibumas, tabas teda uus katsumus.
Võiks lausa välja öelda, et saatus või miski ei tahtnud, et Raisakull ellu jääks. 
Saatuse seljatamiseks oli vaja ootamatut käiku.
Nimelt oli eelmiste postituste kirjeldatu kogu selle närveerimise ja sahmerdamise peale hakanud ähvardama näljatunne, mille vältimiseks tuli küla pealt Raisakullile otsida amm. Nõnda, et selles osas on Raisakull kuulsa vene luuletaja Puškiniga ühes parteis, kes samuti emapiima ei saanud. 
Õnneks oli kohalik velsker tütre ilmale toonud ning kuna too oli ilmselt vähese isuga, siis piima üle jäänud, siis toimetati see Raisakullile. 
Siiamaani tänab Raisakull mõttes seda perekonda südamest ja mõtleb nii mõnikordki peretütre peale, kes nüüd elab kuuldavasti kuskil Soomemaal. 

_______________

*Veel veerand sajandit varem olnuks Rh konfliktiga inimhakatis surmaküüsis ja/või pistetud formaliinilahusesse, hullemal juhul peideti avalikkuse silme alt või esitleti "värdjana". Enamasti oli tollal kirikuraamatute järgi siiski kirikliku matuse saanud ja sellega seoses vähemalt eesnime saanud perekonnanime ette. 
Mis meenutas, et Raisakull sai omale nime alles kuu peale sündi, kui üks vanematest läks külanõukokku, kus võeti uus ilmakodanik arvele. Raisakull oli seda kuuldes ühmanud, et ta on siis sünnist saati põrandaalune illegaal. Mis pole ime - sündinud kollase nahajumega nagu hiinlane muiste. 
See omakorda ajas mälukäärdudest välja Brežnevi-aegse anekdoodi: 

 
Odessas kutsutakse üks mees KGB-sse ja nõutakse aru, miks ta Iisraelist iga kuu pakke saab? 

Sest ma varjasin keldris Saksa okupatsiooni ajal kahte juuti. 

Aga kas te oma tulevikule ka mõtlete? 

Ikka, nüüd elavad mu keldris neli hiinlast.