Siis, kui homme algas...

 Raisakull on tükimat aega elanud sõjaootuses. Mitte, et ta just seda sõda ootaks. Pigem juba põlgab.
Ja ettevalmistused vaenutegevuseks on tal üleüldse tegemata. Needki proosalistel põhjustel. Sest, kui tuumapomm kuskile langeb, siis on kõigest ükskõik - kiirgus saab su niiehknaa kätte. Juba selletõttu ei näe Raisakull üldse vaeva, et teda kappama saaks kamandatud...
Kuna kunagine punaste kaantega "vaenupilet", kus kirjas, et Raisakull on teise kategooria soldat, on käeulatuses, ei hakka ta kunagi kuskile pagulusse end sättima. Ootab rahumeeli vaenlase ära ja näitab okupantidele seda eelpool mainitut raamatukest ning läheb "Allahi nimel" kahurilihaks. Seda viimast muidugi kohapeal, pakkudes "vabastajatele" viina, mille sisse sokutatud "kurat-teab-mida"... 

Tõsisemalt võttes on Raisakullil kogu eluaeg kuklas mingi kummaline tunnetus vasardanud. Et kui pulmad teeb, siis mesinädalaid ei tule - sel hetkel, kui ta jah-sõna annab, algab suur sõda. Igatahes too nägemus maalis koljuseinale pingutatud ajulinale panoraamse varemetes suitsevate hoonetega pildijada.  

Mis teha - see ju üsna karm olupilt... 

Ilmselt seetõttu annab ka saatus igasugu keerdkäike ette, et jummeliperast kõik naised just Raisakullile korvi annaksid. Ja ajas edenedes Raisakulli kolemeel on nii kõrgelt haritud, et allapoole aju poolt paikapandud iludust ei ihka. Ta teab niiehknaa, et kole/ilu on subjektiivsed mõisted, kuid sõna otsesemas mõttes silmarõõm peab näima okulaaridetaguses ajukallerdises kui preemia. 
Seniste eluvintsutuste eest Nobeli rahutasu pole võimalik sisse kasseerida. 
Sest mitte keegi ei usu...

Hommik

 Raisakull astus ühte viit ümisedes välisuksest välja ja tõmbas läbi ninasõõrmete värsket õhku kopsudesse. Too luhvt tundus täna hommikul teise, võiks öelda, et erilise lõhnaga olema kui varasematel kordadel. Raisakull arvas selle ioniseeritud olema ja kohe kangastusid ahvikiirusel meditsiiniasutused, mida ta kunagi varases nooruses oli olude sunnil külastanud. Mida rohkem ta seda hilissuvist odööri kinnisilmi sisse hingas, seda enam ta kaugesse aega sukeldus.
Ent põis andis Raisakullile märku, et tahab tühjendamist ja tõi ajaränduri tänahommikusse tagasi.
Mnjah, nentis Raisakull okulaare avades ja jäi päranisilmi jõllitama.
Tema ees kaugel eemal kõrgus läänekaares ühtlase halli taeva taustal täies uhkuses hommikune vikerkaar... 
Sellest letargilisest vaikelust sai äratada ainult mõni langev veepiisk, mis loodusvaatleja vuntsi puutus.
Ohjah, ohkas Raisakull ja lonkas nurga taha põit tühjendama.
Tagasi tulles heitis ta veel kord pilgu õhtukaarde, kus ennist oli täiuslik kaar, kuid vihm oli selle ilmselt maha pesnud ning peitnud hommikuse päikese taevas aeglaselt roomava pilve taha. 
Vihmasabin tugevnes... 

Puumadest

 Raisakull mõttekäik käib viimasel ajal ühest teeservast teise, kuni ühel hetkel on  niiehknaa see mõttejupike kas kraavis või võpsikus. 
Ükspäev oli nädala või kuu-uudis, et puumat olla meie Eesti kodumaa kagunurgas nähtud - et olla teine kuskilt Lätimaa loomapargist lahti pääsenud. Ja siis mõned olid lemmikloomaga jalutades trenni mõttes pika ringi ära teinud ning panid selle kirja kui "olin/käisin puumajahil!".  Nojah, Raisakulli teada teeb veel tabamatu kaslane lemmikloomale üks-null ära. Kui just spetsiaalselt puumajahiks treenitud koer pole.
Aga mitte sellest ei tahtnud Raisakull sõna võtta. Nagu ka sellest, et sigu, õieti metsanotsusid, on padrikutes ja viljapõldudel küll ja küll, levitades seakatku nimelist haigust kodustele põssadele. Mis omakorda viis Raisakulli mõttelennu miskipärast sinnakanti, et äkki veel "tabamata ime" ehk puuma tuli appi epideemiale lõpp teha.  
Raisakull tahtis puumajahilistele mainida, et niinimetet "rudidas"-tooted on müügil linnades teatud spordikauplustes. 

Tuna

 Tunaeile kompunnis Raisakull siin kasvuhooneklaaside jaoks mingisuguse seasululaadse kasti valmis. Eelolevatel päevadel oli kavas õhuga täidetud akvaariumit või aatriumit lammutama hakata, et siis oleks sinna hea klaase ladustada. Tutkit brat! Hoopis kaevama tullakse tunahomme... 

Eilane muudatus

 Raisakull muutis eilse päeva kava. 
Alul oli plaan kasvuhoone tühjaks rookida ja siis seenejahile minna. Otsustas kõigepealt seenele kobida - nüüd haaras ta kaasa kaks ämbrit. On üks tore ütlemine kuskile ajukäärudesse pidama jäänud - topelt ei kärise. Too on vast rätsepmeistrite kõnekäänd. Siis ei jäänud muud, kui mönkrile taas eluvaim sisse susata ning objektile sõita. Aega kahe ämbri täitumiseks kulus kaks tundi neljakäpakil kuuskede vahel roomates.  Mõned ussitanud seened pudistas Raisakull kuuskede alla - ehk eosed levivad. Siis tuli järgmine tark ütlemine meelde: põhjakaare tuulega seened ei ussita. Raisakull tõstis näpu püsti ja tuvastas et enam põhjast tuul ei puhu. Kotusesse tagasi jõudes tuli saak puhastada, siis patta soolvette ja purki. Et talvel oleks võtta. 
Siis sai Raisakull mahti kasvuhoonet tühjaks tegema hakata. Veerandi jagu umbrohtu sai käigukohta kakutud, kui Raisakull imelikke liigutusi tegema hakkas.
Kurrat!
Sipelgad... 
Raisakull jättis selle töö külmadeks ilmadeks. 
Õhtupoolikul aeti hussi murutrakats muru niitma. 

Täna terve päev tundis Raisakull, et külg on valus ja molutas. Teise sõnaga - taastus. 
Vist van/ad/us annab märku, et ei tasu nii palju ette võtta.

Eilne päev

 Eilane oli sellise virila ja vingus päeva nägu. 
Kõrgusest vajus alla sihuke hall uduvihm, mis lasi siiski kauguses olevaid objekte eristada. 
Raisakullil oli juba käega rehmanud ning endamisi ühmanud, et see pole ju maailma lõpp, kus lauldakse uimasevõitu ehtprantslaslikke sanshoonseid kohvikulaule vingetes punkhevirokivõtmetes. Süütas tule rahumeeli saunas kerise alla, mis tahtis suitsu ruumesse pressida. Madalrõhkkond, nentis ta endamisi. Nüüd tuli veidi oodata kuni tõmbama hakkas, siis sai katla alla puid torgata ning peerust tuli otsa sumada. Aaa, vahepeal viskas ta linad ja padjapüüri pesumasinasse, et selleks ajaks, kui iseennast küürima hakata, saavad juba need küljealused kangad kuumas ruumis kuivada nii kuivaks, et krõbisevad edasisel käitlemisel. 
Peale lõunat oli kaks varianti laual. Esimene pakkumine oli pesusse minna. Raisakull heitis pilgu välja ja langetas kõhutundest väga kaaluka otsuse. Ennast jõuab hiljem ka küürida, seda enam, kui katlas on vesi tuline. Raisakull astus nõndanimetatud naelakastidesse, ning haaras sahvrist kollase ämbri. Siis tuli garaažist mönker välja ajada ja sellega veidi maad oma lonkavat jalavaeva vähendada. Kuuskede all seiskas Raisakull oma transpordivahendi. Masinalt maha astudes tuli kohe neljakäpakile laskuda. Nii ta veetis umbes tunni rahulikult kuuskede all roomates kuuseriisikaid korjates kollasesse ämbrisse, millel kiri "Seenel käimise ämber". Kolmveerand kümneliitrise ämbrijagu riisikaid sai ta selle tunni ajaga korjatud. Ennast sirgu ajades vaatas Raisakull, et rohkem pole siit midagi korjata. Jah, eelmiste aastate korjekohad tuleb ka üle kaeda, kolmveerand ämbriga ka nagu narr koju pöörduda. Nii hõredat seenekasvu, kus iga seene kättesaamiseks ja ämbri täis saamiseks tuli suurem lapp maad läbi kõmpida, pole Raisakull varasematel seenejahiaegadel kogenud.
Ju siis vara veel!

Konnad lendavad - sügis tuleb?

Eelmise pühapäeva pärastlõunal alustas Raisakull puudeveoga katuse alla. Tegelikult oli plaan esmaspäeval selle tööga alustada, kuid ilusa ilma olemasolu ahvatles algust ette võtma. Peale esimese mönkrikärutäie talvepuude riita ladumist tuli isu ka teine kärutäis kuuri alla toimetada, aga ladumiseks oli õhtu liiga hämar. 

Raisakull ühmas endamisi - "Homme ka päev!" - ja läks õhtale. 

Uue nädala algul kippus mölafon lõugama. Vennapojal vaba päev ja tuleb appi. 

Mis sai Raisakullil selle vastu midagi olla, ehk saab kõik puud enne vihma varju alla. 

Õhtuks sai selle suure tööga ühele poole. 

Järgmised päevad olid taastumise päralt - kuna vasak puusakont ei lubanud suurt ette võtta, siis hakkas Raisakull vennapoja toodud vana rüperaali uurima, äkki annab sinna vindooz10 asemel linux istutada. 

Kurrat küll, BIOS on läbi käidud mitu korda, aga ikka buudib UEFI mõjul bizibehme v10ga, millele on eluiga antud novembrini.  Äkki miski okulaaride vahele jäänud... 
Nädalavahetusel otsustas Raisakull uurida vindoozat ning hakkas uuendusi alla tirima. Mingil hetkel hangus vindooz nii kinni, et ei reageerinud millelegi, tulemus ei andud kaksipidi mõtlemist - see oli ikka kapitaalne kräšš... Alul oli plaan raal kahesüsteemseks teha, kuid nüüd langeb see idee ära. 

Täna hakkas Raisakull need puud, mis sai kuskil kuu tagasi halumasinaga lõhutud, uude virna laduma. 

Mönkrile käru sappa ja puud kärusse, kümme-kakskend meetrit eemal euroalustele laduda. Puid kärru loopides tuli mõned konnad lennutada veidi eemale, sisalikud putkasid ise eemale. 

Tegelikult on mitu päeva selline tunne, et sügis on saabunud, kuid kolbas värelev ajukallerdis ei taha seda tunnistada. 

No mida?

Lendava Konna üleskutsele 
olnuks patt vastamata jätta...  

Aasta oli siis 2010.

 

Jahh...

Täna hommikul, peale kohustuslikke iidamast-aadamast ajast pärit loodusekutsetoiminguid, pani Raisakull sauna kütte. 
Varasematel kordadel oli asi nõnda, et kui lõuna paiku kerisele tuli alla teha, siis ajas suitsu sisse, mitte ei tõmmanud korstna kaudu välja, sest tõmmet polnud. Põhjus teada - korstna soojenemine päikese poolt pani ju korstnaavale nähtamatu prundi ette. Siis lehkasid ülejäänud pool päeva nagu suitsuahv. Seda eriti tuulevaiksel ajal... 
Kui keris "läks käima", tuli ka katla alla tuli teha. Parasjagu puid asetatud koldesse, tuli Raisakullile meelde, et tuleks millalgi surnuaeda visiteerida - homme on Amblas kalmistupüha. 
Sünoptikute tänast ja homset prognoosi inspekteerides otsustas Raisakull, et tuleb ikka täna ära käia. Ilm on taas normaalseks läinud - pea ka enam ei valuta, nagu eelnevatel kuumadel päevadel. 
Kuumalaine ajal, mis mõned päevad tagasi veel siitkanti valitses, püsis Raisakull viisakalt öeldes varjus, tegelikult oli ta täitsa teovõimetu, õieti küll teooimetu, võimetu mingit suuremat/väiksemat tööollust ette võtma. Ja ega ka parmud lasknud ninaotsa välja pista - kui päike, mõnikord ka vähese pilve tagant, oma lõusta näitas, nii kohe olid nad karjas kallal nagu ülemjuhataja käsul. Tegelikult ei tasu parme süüdistada, sest Raisakull on aja jooksul aru saanud, et need valusasti pistvate putukate näol on tegemist kubjastega, kes sunnivad inimloomad ülikõrge ultraviolettkiirguse, mis on nahavähi tekkel suurem süüdlane, eest pakku minema. 
Niisiis, kui katlas vesi soojaks sai, pani Raisakull tares töised hilbud selga ning käis jalgrattaga surnuaias - kraapis rehaga platsi puhtamaks. Naastes kodutanumale otsustas ta ka muru ära niita, enne kui sauna ennast pesema läheb. Igasugused rasvased parmud tiirlesid ümber traktori ja mõni eriti pekkitäis isend, vist võis olla kiin, istus kapoti peal nagu mingi "miska", ninaots ette suunatud. "Nigu luksuslimusiiniga sõida!" - nentis Raisakull. 
Muruplatsid said niidetud, läks Raisakull "ära õhtale", mis tähendab seda, et täna enam tööd ei tehta ning kobis sauna oma higi maha pesema. 

Kalevani-mail

Raisakull ei käinud laulupeol, kuid Taanilinna jõudis ta visiitkaardina oma jalajäljed jätta alles paar päeva hiljem. Seda sugugi mitte hilinemise pärast, vaid  nii oli see planeeritud - üks kunagine kaasvõitleja Pööbelmanni päevilt tahtis visiteerida paari klassivenda ja et juttu jätkuks kauemaks, võttis ta Raisakulli möödaminnes kaasa. Lisaks polnud enam niipalju ummikuid. 
Esimene peatus oli Aegviidus, kust sai külakosti kaasa haaratud. Järgmine peatus - Laagris, kus sai esimese klassivenna uut kodu visiteerida. Kuna sohver elas kunagi teisel pool rööpaid, siis leidis ta ühiseid kokkupuutejooni perenaisega, keda ta pole enne näinud. Jutud aetud, jätsid reisisellid lahke pererahvaga peatse jällenägemiseni.
Taas tuli tengelpunga luhvitada kunagises säästumarketis, kus sai moona varutud järgmise külastusobjekti tarbeks.
Meriväljale jõudes haaras Raisakull oma mölafoni, küsides - Peremees kodus? 
Aga ei, kolmveerandtunni aja jooksul jõuab! 
Selge pilt! Pole hullu - sohver sebis sõiduvahendi muuli juurde, kus rikutud kilukarbi-vaade pilvealust laiska lainete loksumist vastu veest väljaulatuvaid paljaid kivipõlvi näitas. 

Raisakull haaras Rööviku kaasa ning oma konte sirutades talletas nähtu mällu. 

Raisakullile meenus, kui ta omal ajal ehitusbuumi ajal Viimsis haltuurat tegemas käis, oli ta bussiga loksudes ikka mitu korda siit läbi sõitnud.  Kuidagi kurblik muie venis üle ta näo... 

Minevikuküüsis tardumusest äratas sohvri hüüe - Kuule, läki nüüd! 

...Peolaud kaetud, sai lõpuks keha kinnitada. Kuskilt otsiti välja pitsid ja korgiti ilusa värviga vedeliku pudel lahti tervisenapsu jaoks. Muidugimõista sohvrile anti ette õunamahlapakk ja pokaal... 

Lämmi

Väga lämmi on...
Nagu kätte oleks jõudnud augustikuine viljakoristusaeg, kuigi see passib juba üsna pea kohal olla. 
Raisakull võttis mõned tunnid tagasi täielikult aja maha - eelnevalt pani ta ämbritäie vett sauna trepile päikese kätte soojenema. Nüüd teeb aega parajaks, et saaks ennast veega üle lödistatud ja ennast veidiks ajaks värskena tunda.

Üleeile õhtul võttis Raisakull võsaka, pani tamiilipoti saeketta asemel külge ning läks majapidamises olevat viimast bensiiniauru tühjaks laskma. Kuradimast inetu teeäär sai viisakama ilme. 
Et eile oli pilvealune ilm, mis sai täiega ära kasutatud. Kõigepealt tuli värsket kütust hankida. Selleks ajas Raisakull oma väga "januse" sõiduriista ehk kondiaurumasina välja. Sidus kümneliitrise kanistri pakikale ja väntas bensukasse. Koju jõudes jootis ta kõik selle kanistritäie bensiini uuele koduloomale sisse. siis läks ja vahetas viisakamad ürbid töistema vastu ringi. Lõi masinale hääled sisse, istus peale, ütles NÕÕ! ja kujutage ette - kahe tunniga sai plats niidetud, selmet kahte-kolme päeva raisata muruniiduki lükkamiseks. Õieti küll muruniiduki järel lonkamiseks. 

Raisakull tegi uuest loomast ka pilti, aga seda ei anna raalist üles laadida - google on jälle kapitaalselt ja totaalselt midagi perssekki keeranud.   pärast pikka sudimist siin ta on:

Igal juhul numbrikujund meenutab omaaegset kuulsat Moskva autotehast ZIS - Zavod Imena Stalina.