Kui ma vaid teadnuks omal ajal,
et mu hilisem elu kraavi veereb,
siis kuuekümneüheksandamal
aastal kõrvad pea alla keerand.
Nüüd tagasi kaedes ongi elu hall
oma mustvalgete varjunditega –
püüdmatuna tunduv kivine rahvastepall
lömastab teelt kõik valimatult.
Seepärast meelde tulid ammused
papüürusele krihveldatud luuleread:
sa nägid
sina nägid mu raevu
kuulsid hullunud naeru
mis mu kõrist välja paiskus
ja metsalt vastu kajas
ei tahtnud jätta rinnus valu
kuidagi kergelt maapind ära kadus
vaikselt langesin ma porri
sosinal vabandades: „I’m Sorry...”
hetkeks tummaks mind lõi valu
siis summuted karje minust väljus
sina kuulsid vaid korisemist
kui viimne agoonia mu elu kaasa viis
mu tardunud silmapeeglitest paistis
kuukuma
sina
ja suitsev püstol...