Jõulud läbi...

...ja õlled otsas.
Hapukapsas samuti. 
Verivorstikogusest jäid mõned räbalad järgi, aga need tuleb hoida aastavahetuse põhiroaks. 

Raisakull proovis eile suusatada, aga et lund oli ülearu ja suusk vajus ülearu, siis sai täna mönkriga hästi kohevat lund kinni tambitud. Homme kaeb järgi, kas oli sellel mõttel üldse jumet. 
Tõttöelda vedeleb aidas mingisuguse nõukogudeaegse masina karterikaitse, millele tuleks aisad külge keevitada/monteerida ning paarikümnekilone raskus peale orgunnida - siis saaks lume kokkuvajutamise agregaadi mönkrile sappa. Ainuke viga sel plaanil on - suusajäljed peab ikkagi ise sisse sõitma. Õigem oleks hoopis põllurull võtta, aga see on laialilahutatud seisuses. Raisakulli kolbakäärudest keksis nüüd selline mõte, et mis oleks, kui looreha tarvitusele võtta, siis saab pärast uisustiili viljeleda! Põhimõtteliselt on sel mõttel mingisugune jublak sees - eriti sel juhul, kui hobulooreha piid lume kohevuse ära riisuvad.  

Küünlaid kärsatamas.

 Raisakull käis täna küünlaid põletamas. 
Teel kalmistule mõtles Raisakull ilmselt rohelisi mõtteid, et tänavavalgustid kustusid enne ja süttisid pärast Raisakulli möödumist.
  Kurat võtaks, Raisakullile tuli meelde, kui ta Issanda tiitlit kandis ja Rahumäel elades samuti niimoodi uulitsavalgustid kustusid ja süttisid, kui Raisakull Alfredi või Nõmme pubis joomas käis.
Nüüd mõtles Raisakull, et surnuaia peaväravast sisse astudes kirikukell ka kolistama hakkab.
Ja tõesti, niipea kui Raisakull oma pikavõitu kere kangialusest surnuaeda vedis, nii kohe kerkokell kaks pauku ajaloo tarbeks kirja pani. Aga kirikusse Raisakull kui veendunud pagan ei viitsinud tatsuda. 

Raisakulli kiirusejaht

 Väikene hingetõmbepaus kulub ikka ära enne uue peadpööritava kiiruse üleskruvimist...

Diagnoos - Laiscus Con Tides

 Peaks nagu mingisuguse kokkuvõtte tegema, kuid see haagib üleüldise laiskuse taha kinni, niiet ei mingit kokkukorjamist - las vedeleb, raibe, omas mahlas. Kui käärima läheb, küll siis lehkamine annab märku, et tagumine aeg alles konte liigutama hakata. Kui mul viitsimust on, siis tuleb millalgi lähimal ajal uued suusarajad vist sisse tampida, et vana-aasta viimastel minutitel, kui riigi esimene kodanik telekas lõugu laksutab, saan mina, riigi kõige tagumine tagurlik illegaalne kodanik, ilutulestiku valgel vähe kaloreid kulutada. Aga näis, kas sel asjal ka jumet on... 

Mõtteid, mida ma siin mõlgutan, on mitmesuguseid, kuid las nad jäävad mu kolba sisse - lihtsalt ei taha oma mõttekäike, mis niikuinii käänulised ja keerulised, enne suuri pühi esile tuua. Niiehknaa olen nende väljakäimistega sõimata saanud ja naerualuseks jäänud, kuid pikemaajalises aegruumis oli/on mul ikkagi õigus olnud. aga kesse ikka tahab kuulata ebastandartseid ideid, mis teistele utoopilised tundusivad/tunduvad.
See ongi peamine põhjus, miks ma enam ülearu ei torma esile. Pole lihtsalt mõtet rabeleda. Nii nagu vaja on, kas abi või töö korras, niipalju ma ka liigutan, aga jube aeglaselt. Kui aga tullakse mölisema, et miks nii aeg luubis?, ägisen surmani tüdinud häälega vastu - kae, vanadus, raibe, pressib peale! 

Pühi ise! 

Tasa ja targu

Raisakull tegi täna taas suusasõitu ja lisas ühe ringi veel juurde.
Kellaajaliselt tuli eilsed kaks ringi sama mis täna kolm.
Teadagi, ikka tasa ja targu tuleb koormust tõsta. 
Homme tuleb kaupa varuda ja üks tööjärg trügib nüüd ka vahele ning ongi selleks aastaks suusatamisel kriips peal. Seda tänu eelolevale sulale ja kaugel need jõuludki on...

Pehme maandumine

 Täna tuli ära. See kukkumine. Ega Raisakull enne ei taibanud, kui selja prügiseks lumiseks sai. Lihtsalt suuskadel oli kiire peale hingetõmbepausi. Selge see, et pidamisemääre on ära kulunud.
Aga kui enne oli Raisakulli pilk rajas kinni, siis nüüd sai ta mahti ringi ka vaadata.
Teate, kui ilus praegu on?
Talvine härmatis puudel... Härmas metsaäär...
Kuid mitte jääda kopsupõletamise kätte, tuli looduse imetlemise ajal lõpuks püsti ka ukerdada. 
Raisakull siis mõtles, kuna suusatamiseks saab nimetada ainult kahel laual libisemist, siis ta sai nüüd kahevõistluses ka käe vaĺgeks. Või kolmevõistluses...

Raisakulli suusaminutid

 Imelik, ka täna jäi Raisakull ilusti koibadele. Ilmselt pole möödunud talve suusatamine ära ununenud - kõrvadevahelisel üsna kõva kooriku all vetruval sültjal ajuollusel on veel meeles eelmise hooaja libisemised-kukkumised ning hoidis loodusliku güroskoobi terava tähelepanu all. 
Täna riietus Raisakull rohkem kihilistesse ürpidesse, kuid ei see aidanud. Sarnaselt eilsega läks Raisakulli skeletti kattev nahk märjaks ja seetõttu piirdus sama distantsi läbimisega, mis eilegi. Kui kerel oli palav, siis näpuotsad andsid poole distantsi peal märku, et nad külmuvad kõverasse. Ometigi olid Raisakullil mönkrijuhtimise kindad, mis ka eelmisel hooajal said käppade otsa aetud. Ja koibade otsas olid sedakorda kolm paari sokke eilse kahe paari asemel. Kurat, ikka andis märku, et külm, raisk! Aga noh, see olla veevalaja tähtkuju esindajate tüüpiline hädaorg. Raisakull on leidnud selle vastu rohtu - kui ta tuleb soojast külma, siis ta tavaliselt tegutseb niikaua, kui sõrmed enam ei paindu, seejärel läheb ta taas sooja tuppa ja sulatab näpud üles ning pärast võib ta terve päeva väljas toimetada ilma, et sõrmed külmast ilmast vaevatuna karjuma pistaksid. 
Mis veel täna erinev oli eilsega võrreldes, oli see, et pagana päikeseprillid läksid seest uduseks, mis kuidagi haihtuda ei tahtnud. Raisakull pistis lõpuks need prillid põuetaskusse, muidu oleks ta udus ära eksinud.  
Ja täna suusatades tajus Raisakull, et ilm muutus selle ajaga külmemaks. Mis ka tuppa komberdades tõestust sai - enne oli temperatuur päikese käes -14,7 kraadi, pärast näitas päikese pilve taha peitudes -18,6. 

Taas suusaminutid

Täna, pärast ahjude kütmist, tuli Raisakullile meelde, et suusad vaja välja otsida. 
Peale lõunat siis võttis ta aidatuhnimise ette - ega seal palju aega otsimise peale läinudki. 

Tuppa naastes rõivastus enda arust soojalt ning läks suuski proovima. Täna ta lihtsalt tallas ja teisipidi sõitis ehk õnnistas raja sisse. 

Mõtles Raisakull küll, et pole viimatisest suusatamisest saati suuskadel olnud, siis kukub nüüd igal sammul - aga ei. 

Mine sa tea, mis homme... 

Umbrohi ei hävine

 Raisakulli kuuajalise vaikimise põhjus oli proovida, kas ta suudab kuu aega mölisemisel pausi pidada. 
Jah, oleks võinud pikemalt vaiki olla, kuid siis hakkab tulema kommentaaridesse murettundvate kodanike pärimisi teemal - "kas juhtus miskit või?" Millele peaks Raisakull kihiseva tableti moodi reageerima hakkama. 

Eelmisel nädalal oli Raisakulli meeleolu tervelt nädalajagu täiesti pee-s.
Teadagi tööpohmelus, mis saabub Raisakulli ellu alati peale asiseid tööpäevi, mida sedapuhku jagus poole nädala jagu. Noh, vähemasti sai Raisakull ise ka veidi suguharu teiste inimloomadega lõugu laksutada. Muidu kõnepaelad unuvad sõlme...

Maa on taas valgeks värvitud ning nädalajagu lubab ka nii hoida, siis peaks Raisakull lumelauad välja otsima. Ei saa ju kaisukaru moodi käpp suus talv läbi rasvuda - tuleb endale hoopis piitsa anda!
Too kõlab nagu Raisakull on hullust sadumasust vaevatud. 

Pulmakleit

Terve sügise ootas tee, et teda millalgi ära ka kositakse.
 Miskipärast ei tahtnud keegi seda teha.
 Lõpuks, kui ilmad külmaks kippusid minema, tajus tee, et keegi ikka piidleb teda.
 Nagu viisiga sõna kunagi ütles, et lumi sadas maha ja valgeks värvus maa, oli nüüd kahel armunul kihlumisega kiire.
 Tõsi küll, raskustega - iga kord, kui tali karge pilgu tee poole heitis, kihutas Une-Mati oma Soola-Leidaga kohale ning külis soolasuhkru-maitselisi teri nende vahele, mis hõõrdumisel hoopis tali meheaud kriipis.
 Kuid lõpuks nad ikka paari sai pandud, hoolimata igasugustest ilmaprotestidest, mis tõusid lausa taevani, et pilvede vahelt hakkas sadama hullupööraselt suuri lumeräitsakaid.
 Prooviks nüüd veel kord seda pulmakleiti sulle selga – ütles tali külmalt teele, ning ronis talle otsa ning nautis viimase läbi suve talletatud sooja armastust, kuniks seda jagus...

Raisakull tegusõna jahil

 Jah, ega see kerge ole, et lähed ja jahid.
Tegusõna.

Õepoeg ükspäev küsis - Mis teed? 
Raisakull - Veevärki. 
Õepoeg - Torumeheks? 
Raisakull - Mkmm. Liiga palju vandesõnu! 

Alljärgnev hetk ei kannata üldse trükimusta...

Näib igatahes, et koprad on endale särtsujaama ehitanud odava toasooja saamiseks.

Teise võimaluse jahil

Juhul, kui sisemaal olles ühte lemmiktegevust elik kalastamist ei saa ette võtta tänu veekogu puudumisele, on neile paadunud õngemeestele teine võimalus avanenud:

Ja muidugi aitüma heade sõnade eest ning kuidas suhelda keerulise inimesega

Raisakullilt on ennegi küsitud, kas ta on rikkur, et nuumab riiklikku energiafirmat kindlaksmääratud hinnapaketiga. Et kavalam on ikka börsihinnaga – odavam ja puha – elektrit osta.
 Aitüma neile, kes nii armsalt nõnda ütlesid...
Millepeale oli Raisakull möhhitanud ja seletanud, et iga kuu läheb niipalju elektrimaksuks, naapalju telekomimaksuks ja noopalju mingiks muuks otstarbeks ning ongi igakuiselt prognoositavat rahakulu kõik õigesse kohta paigutatud ja nuupidi saab ennast riigipoolse rahaga end kuidagi hädapäraselt ära elatada.
 Viimati oli kõige suurem elektribörsi sõber püsti hädas ja uuris Raisakullilt, kuidas saab lepingu ümber vormistada kindla hinna peale.
Raisakull soovitas minna riigifirma kodukale ning leppida uus leping omale kokku – ükskõik, mis hinda seal ka pakutakse. Seda enam, nüüd on pakkumises kindla peale kõrgeim summa, mida annab ikka maksta. Nii et vahet pole, maksad sa praegu börsi või fikseeritud hinna järgi, aga selllist hinda, nagu Raisakullil praegu on, sa niiehknaa ei saa.
Kuigi jah, eelmisel aastal lepingut pikendades tõusis Raisakullil elektrihind ligi viiendiku jagu.
Niiet ära nurise oma börsihinna üle, vaid otsi võimalust kokku hoida. Külmade saabumisel lülita külmik elektrivoolikust välja, kõik soojakartvad toiduollused tuleks plekkmannergutesse – sa ikka mäletad, mida need endast kujutasid? - ümber kolida ning need metallnõud välja külma kätte jätta. Ja ka elektripliidi kasutamine tuleks ära lõpetada, sul on ju kuradima puuküttega pliit koos praeahjuga olemas. Telekajõllitamine jääb samuti ära jne. Niikui oma last õpeta.
Ja kus sul see hirmusodav elektrihind, mida sa iga kord Raisakullile nina alla hõõrusid, ära sulas?
Kui võtta aasta lõikes, oled sa ise ometi plussis võrreldes Raisakuliga, või kuidas?
Ei, Raisakull ei ole selgeltnägija, küll aga oli ta sellega arvestanud, et börsil kauplevad spekulandid, kelle esmane huvi on petta. Just, petta sinusuguseid, keda odava hinnaga lüües nende lõa otsa haakides sinu rahadega ilusti omale ridamisi kullast klotsereid näppude otsas särama löövad.
 Aa, et miks riikliku firmaga asju ajada?
 Uudiseid lugesid? 

Pooled spekulandia-poolsed fikseeritud hinnaga paketid on üles öeldud. Olgem ausad, nemad taganevad, sest need ei too enam tulu. Aga kust neile tulu tuli? Ikka nii, et osteti börsilt odava hinnaga ja kasseeriti fikseeritud hinna alusel, ning see tulu oli ikka arvestatav. Nüüd sööb börsihind kindlaksmääratud hinnaklassi kergelt teenitud suure kasumimäära ära. Egas muidu neil väikses kirjas lepingu ülesütlemise klausel ilutsenud.
 Ja veel üks tähelepanek. Vabariigi valitsuses koostatakse abipakette neile, kellele lööb elektrihind rahakoti pihta kõige räigemini. Seegi on spekulandia-poolne kuluaaridetagune lobitöö. Ikka selleks, et hoida sind köie otsas. Ainuke vahe on nüüd selles, et nüüd on valitsus ka spekulantide teenistuses...
Õigem on lasta pankrotilainel tegutseda.
 Mis? Raisakull on nüüd küüniline?
 Tead, mine persse!
Ise sa tulid Raisakulli manu abi saama ja nüüd sõimad südametuks... Kurat võtaks!
Sa ei tea, kuidas suhelda keerulise inimesega? Vaata peeglisse, siis hakkad aru saama!

Hypnotix

Paar päeva tagasi uuendasin oma LinuxMint Ulyana’lt (minu tõlgenduses Hull Jaana) LinuxMint Uma’le. Kuskil tund-paar läks aega, kuid ega ma igavesti istu läpaka taga ja jõllita omi okulaare segaseks.
 Vahepeal kaesin, mida telekast mögisetakse.
Ma olen mõelnud, et äkki peaksin kanaleid Telialt juurde tellima – mul see algeline ja odavaim pakett.
Aga nüüd selgub, et sellel pole mõtet, sest...
 Peale opsüsteemi taaskäivitamist leidsin menüüst sellise lisandi nagu Hypnotix. Muidugimõista hakkasin uurima teist.
Oh sina jeerum küll, kus striimitavaid telekanaleid on nii, et tapab – momendil on neid 807, et lausa kogu maailma uudised ja meelelahutus tuuakse niimoodi kottu kätte. 😎

Loodame, et nii siiski ei lähe

Aeg oli üsna hiline, kui ma Kaplinna ühes öölokaalis teadvuse kaotasin.
Ega ma joonud palju, ainult mekkisin, haugates peale pakutavaid hõrgutisi, muidu oleks keel üsna paks olnud vürtsistest toitudest.
Aga see oli küll meeles, et ma jäin tudule ühe kena ja sihvakalt saleda näitsiku kõrval, kes ei paistnud minust üldsegi huvitatud olema – mis sa arvad, et punsunud näoga ja paksu õllekõhuga vanaldane või keskealine meeskodanik neiukest huvitab? Ega ma arvanudki... 

 Ärkasin lainete loksumise peale. Unesegaselt keerasin end kõhuliolekust seljali. Mingisugune riidest hilp liikus muga kaasa, mistõttu tundsin end aadamaülikonnastatuna. Silmi avades tajusin kindla pinna kaasakiikumist lainete taktis – keegi oli ilmselt minuga vennastunud ja mind oma paati vedanud nagu purjus inimestega ikka vahel juhtub. Ikkagi ei saanud ma aru, kuidas nii järsku ära sain kustuda.
Lasin pilgul kajutis ringi liikuda – kajut nagu kajut ikka, aga ilma akendeta.
Poikvel uksest immitses intensiivne päikesevalgus, mis valgeks võõbatud seintelt peegeldades ruumipimedust veidi valgustas. Koiku, kus ma lebasin, oli ilmselt kaheinimese jagu, et andis ennast keerata ilma, et maha lennanuksin. End istukile ajades tundsin keha siidiselt katva lina põrandale libisemist. Uurisin napi valguse käes, millega ennast katta, kui inimeste sekka suvatsen astuda. Ikkagi tuli see siidjas lina üles korjata ja endale ümber tõmmata.
 Tekile jõudes heitsin kiire pilgu ümberringi – olin jahi pardal avamerel.

Aga mis eesmärgiga minusuguse jaoks üldse see suur vaevanägemine nagu esialgne uimastamine ja pärast tassimine luksusjahi pardale?
Inimkaubandus? Elundite doonorlus?
Kurat, jama ju, kui veel ujud nagu vene kirves muiste, siis oled siin nagu vanglas...
Lootkem, et nii siiski ei lähe.
Samas jällegi – senine elu ei pakkunud kuigi palju rõõmu, vaid tõi mittemidagimõistetavat kurbust ja arusaamatusi mu hinge.
Nii, et kahe otsaga asi ikkagi – tasub äraootaval seisukohal olla.

 Mu mõtiskelu katkestas rõõmus naishääl: „Oligi sul tagumine aeg üles ärgata!”
 Keerasin kohe oma pilgu hääle suunas ja jäin teda jõllitama.
 Viimati öölokaalis nähtud naisterahvas seisis üksi rooli taga ja naeratas imearmsasti ning jätkas: „Eespool on Hea Lootuse neem!”
 Tundsin seda kuuldes, kuidas kõht krampi kiskus, sest midagi head sealt tulla ei saanud – ringjad hoovused ja tormid on seal kuuldavasti tuhandetelt meremeestelt lõivu võtnud.
 Nähes mu kaameks tõmbuvat nägu kõlas üle jahiteki hüüe: „Hei, sina! Kobi nüüd kajutisse, ma lukustan rooliratta ja tulen ka sinna!”
 Kuna kapteni käsk on A ja O, siis ei hakanud ma vastu vaidlema ja taandusin kajutisse.
 Mõne minuti pärast ilmuski ta kajutilävele, olles ise jummelist alasti, riputas põleva tormilaterna kajuti lae konksu otsa ja sulges hoolikalt sissepääsu. Tugevalt lükates tõukas ta mu koikusse pikali ja ronis mulle peale.
Sel hetkel, kui ta mind endasse haaras, hakkas me pisike laevuke üles-alla, paremale-vasakule viskuma, andes oiates märku, et olime juba Hea Lootuse vete meelevallas...

Raisakull pimeduse jahil

Votujaht jahib sedakorda pimedust, siis pole paslikumat hetke joomiseks... Vabandust! Hingetorude desinfitseerimiseks alkoholi abil selle koleda hiinamaa katku vastu!

Rõõmusta ristirahvas! Viinakuu on kätte jõudnud!

...kui alguste algus

oli täiesti pime - 

siis sai valgus 

ja väike vine...

Raisakull puhta punase jahil

 Mõtlesin viinakuul üleüldises mölisemises väikest viisi pausi pidada. Ja siis mingil ajal visualiseeriti mu okulaaride ette miskiisugune punane patune plärakas kuskilt hotelliseinalt. 

Õige momendi ärakasutamine votujahi tarvis viis mu mõttele, et mul polegi enam selgroogu, sellest äratundmisest järelduvalt olen selgrootu limukas.
Oeh! Kord pole mina, kord mu ego rahul.
Aga mis saast sealt ketist tõmmates alla tuleb, teab vast pisiasjades tuhniv kogenuim otsimootor ise...  
Mu veidi vildakas arusaam oli - tige puhisev kaine ketipull, endal silmad raevust verd täis valgunud. 
Igaks juhuks ei hakanud ma ilma põhjuseta riskima. Kuigi jah, tuleb tõdeda, et too uudishimu on tappev.

Reklaamipaus: Hästi hoitud Eesti

See reklaam, kus Rohke Debelak tutvustab end Eestimaa'na ja on reformierakondlaste süles.
Peaminister Kaja Kallas ja teised tema kompanjonid pitsitavad vist ühe käega härra Debelaki munandeid. 
Või annavad nad märku, et lüpsavad Eestimaad! 

Ehk peaks olema neil seal hoopis selline lausung: 
Paremini lüpstud Eesti!

Kes teeb, sel juhtub

Saatus tahab vist, et Raisakull üldse ei töötaks - eks tuleb siis mitte midagi teha.

Teisisõnu - tee tööd ja küll siis... 

Ei, ei! Tõesti mitte ühtki Tammsaarelikku tulevast armastust.

Vaid hoopis ...töö karistab valusalt!
Nagu eile. 

Raisakull tõstis võsaka puusale ning pani metsa poole ajama. 
Siht oli vaja igasugustest toominga-pihlaka-muu selise võsast puhastada.  

Jalutas Raisakull mööda sihti kõige kaugemasse punkti, et väsinuna hiljem kodutee tsirka pool kilomeetrit lühem oleks ja tõmbas võsaka käima.
Ühel hetkel käis jalast valu läbi. Ei olnud aega seda uurida ka mitte, küll kodus õhtul kaeb.
Alles kevade poole sai Raisakull ühe matsu kirja ja nüüd jälle, otse kodarasse. 

Kui siht sai võsast puhastatud, kõmpis Raisakull hüti poole, endal suht hea meel, et see töö sai tehtud. 

Rahulolevalt ümiseda polnud põhjust, sest tundus, et jalas on kõva paistetus. 

Kummikuid ja pükse jalast kiskudes pani Raisakull tähele, milline lihaseline kogum on tekkinud paistetuse kohale - justnagu profiratturitel, keret pole ollagi, aga sääremarjad on õudselt paksult ületreenitult lihaselised.  Raisakull ei hakanud põdemagi, käis esmaabikapi manu, haaras sealt haavapuhastusvedelikku ja paar marliribatükki. Peale veritseva haava puhastamist jättis Raisakull sääremarja rahule teadmisega, et miskine kõva ese oli kolmikutera alt lendu läinud ja riivanud vasakut jalga sealt kohalt, kust kummiku säärik lõppes. 

Raisakull kaisulooma jahil

 Vot nüüd tundub, et Raisakull on vähe kimpus.
Votujaht jahib sedakorda kaisuloomi, kuid Raisakullil pole neid. Võiks kohe öeldagi, et pole olnudki.
Küll on Raisakullil tunne, et tema olnud kunagi kellegi kaisukas.
Aga ei votujaht küsi, kas sul oli/on või mitte?, vaid nõuab üsna karmilt teema lahendamist.
Mistõttu peale pikaleveninud mõtiskelu jõudis Raisakulli ajuollus lahtimuugitud tulemuseni. 
Ainuke kaisuloom, mis Raisakulli pidevalt tülitab, on uni.
Aga kuidas uni/unenägu pildile püüda, on omaette kunst, mistõttu Raisakull hoiab oma unenäo saamise reaalseks pildiks saladuses...

Raisakullile jahisaak - teistele mõistatus

 Kaks ühe hinnaga nagu hulludel päevadel ikka kombeks...
Viiteid ega vihjeid ei anna.
Esimene mõistatus on selline - mis see on?

Ja teine sihuke väikene "arva ära"-stiilis pildike:

"Gunzd" missugune!

Raisaluul: Sinnani on maad kaksteist miili

 kõik lõugavad, et on häppid 
ja miskist tunnen endal süüd 
ei oska ma olla häppi-häppi 
tegema mida peaksin nüüd 

pelgan vaid, et ma polegi häppi 
kadunud on kuskile mu püüd 
tunnistab seda salkus vana hipipapi 
kelle huulilt vaid kostub ängihüüd 

miks pidanuks olema ma häppi 
kui õnnest pole tükkigi maitsnud 
paljud on astunud lihtsalt läbi 
põlates ühtlasi minu olemasolu 

kõrgilt sõrmedest vaatasid läbi 
polnud mind vast laivi jaoks vaja 
kalevi alla nad saatsid mu elu 
protestikarjest sai sala hääbuv kaja 

ehk ühiskond on mulle viimse koha 
broneerinud kuus jalga maapinnast 
sellest ilma jääda kuidagi ei tahaks 
seepärast kohe asun nüüd teele 

sinnani on maad vaid kaksteist miili 

_______________________________

Millegipärast tuikas tükimat aega kuklas, et see seekordne teema vajanuks lahendamise näol ka luulevormi, sest pealkirja sõnastus tundus nii luuleline.
Sestap võtsin vabaduse veidi morbiidse luuletuse esmaettekande teieni tuua. 
Ühtlasi ärge, palun, mu tervisliku seisundi  pärast muret tundke - kõik on korras. 😎

Raisakull sügise jahil

Sügisest sedakorda  üksainumas marineeritud hetk...

Sinnani on maad kaksteist miili. Teine jupats

Mäletate ehk, et eelmisel korral jätsime hüvasti ning astusime vihmast märjale ja hästi libedatele kividele? 

Me kõik libisesime tundmatusse, kui kindel pind alt ära kadus, sest piiret ei olnud – keegi või miski oli selle pihta pannud.

Üks variant, mis peast läbi käis, tulvaveed õõnestasid ankrud lahti... 

 Leidsime end vabalangemises, kes karjus sealjuures oma kõri kähedaks, kes kiljus kiledalt, kes oli üldse vait, kes ümises aga mingit viimset valssi... ja sellises helide kakofoonias alla vuhiseda oli kuidagi sürrealistlik kogemus, mille ees kahvatub häbelikult ka pillide kuningas orel. 

 Ma ei tea, kaua seda langemist oli, sest mingil hetkel kaotasime kõik teadvuse, mis iseenesest oli hea ja humaanne, kuid teisest küljest jäi mind kripeldama jäänud küsimus vastuseta - „Sinnani on maad kaksteist miili, kust kurat, nad seda teadsid, et kaksteist, mitte veerandsada miili?” 

 Vaat selle küsimuse man ma murdsin pea igal tööst vabal hetkel pead, suutmata vastust leida. 

Nüüd vabalangemises kestsin kauem ärkvel, kuna teised järgemööda poolel teel alla ära kustusid, siis nägin, et teadvuse kaotanud kehad lõtvusid viimseks kiirenduseks. Mõni hetk hiljem olin ise ka teadvusetu ja viimane tunne, mis mu oidu haaras, oli kõrvades kurdistav kohin... 

 Kuulsin läbi pimeduses kõlava vaikuse, kuidas keegi ringi kobas ja ümises. 

Läks aega, kui meloodia ära tabasin. 

Liigutasin end veidi ning üllatusin täiega – polnudki peale tosinamiilist vabalangemist kondid valusad.

 Tõusin istukile ning hüüdsin endale eemal kõlanud meloodia saatel: „Appi! Pöördtäi! Tuju!...” 

 „Sa kah elus?” 

 „No ikka, kus ma's pääsen?” ütlesin väsinult, muutudes nüüd ametlikuks: „Kaotusi meie hulgas pole Olete kõik siin ja elusad?” 

 „Jah, eile toibusime ning lugesime endid üle, ainult sina olid puudu. Seetõttu oli meil suur lootus, et sa ikka pääsesid ning saabud järgmisel päeval ja asud korraldama päästeaktsiooni. Nüüd, kus me teame, et sa siin oled, siis no kes kurat...” 

 Äkitselt tekkinud vaikus kestis mõnda aega, juhtides meie mõtted äärmiselt lootusetule olukorrale. 

 „Kuulge, öelge mulle, kuidas me elus oleme? Oskab keegi sellele vastata? Ja kas me üldse elame?” 

 Järjekordselt tekkis piinlik vaikus. 

Piinlik ses mõttes, et keegi polnud sellele mõelnud. 

 „Ja miks te kõik pimeduses kobate?” jätkasin küsimustega pommitamist ning pomisesin endamisi „Ja keegi pole taibanud tuld ka sisse lülitada? Kurat, niikut vasikad, kes jõllitavad esmakordselt aiaväratist...” 

 Leidsin pika kobamise peale laterna ning vajutasin lülitile. 

Ere valgus pimestas esiti mind rohkem kui ümbritsev pimedus. 

 Okulaarid lülitusid muutunud keskkonnale vastavaks – peale mõnekümnesekundilist silmade vidutamist taipasin laternavalgust poole võimsuse võrra vähendada. 

Nüüd alles oli näha, mida teeb tosin miili vabalangemist inimkehadega – need olid nagu märjad plekid kanjoni põhja laiali, mida õgisid punased tõugud... 

........

 „See PEAB olema küpse!“ hüüdis Vince väsinult läbi tuulemühina. 

Polnud ime ka, kui sellesama junni hävitamiseks kasutati kümnete tonnide viisi, täpsemalt väljendudes kolm paakautotäit bensiini, mis suunati läbi leegiheitjate. 

Mehed olid päev otsa andnud tuld, kusjuures pausi peeti siis, kui voolikud ühendati ühe masina paagi küljest lahti ning haagiti teise masina paagi külge. Too napp aeg kulus kiirele einestamisele. 

Maapind oli muutunud suurest kuumusest klaasjaks. 

Tuline klaaspind oli katnud ka sihtmärgi... 

 Üle preeria kostis kõuemürin... 

Seda kuuldes hüüdis vana Vince kähiseval ja väsinud häälel Joele , kes esimest masinat roolis: „Pea nüüd siin kinni!“ 

Kolmene kolonn peatus. 

Kõikide pilgud pöördusid tagasi. 

Vana Vince vilistas üllatusest. 

„Vaadake, mehed, ma arvasin, et olen oma pika elu jooksul kõike näinud, kuid seda küll mitte! Aga noh, pole see ka meie planeet, mida me libedalt ja kibedalt koloniseerida püüame. Kuhu meil minna oleks? Maa meid enam vastu ei võta... Minu ettepanek oleks selline, et teie lähete kolooniasse ja teatate kõigile, et meid ootab siin planeedil vältimatu hukk! Ma jään siia – keegi peab ju sellel ligasel tõugul silma peal hoidma! Joe, laenad oma tukki?“ 

Peale relva korrasoleku kontrolli tegi Vince tavatu käigu - ta astus tuldud teed tagasi. 

Kolmene kolonn aga liikus kiirendatud tempos linna. 

 „Mis sa oled?“ 

Tõuk tõstis vaevaliselt pea... 

Sinnani on maad kaksteist miili

Sajul ei tundunud lõppu tulevat.
 Tegelikult, kui juba eile oleks liikuma pidanud hakkama, siis vast enne sadu pärale ka jõudnuks. Kuid ettenägematud asjatoimetused laagri kokkupakkimisel võtsid täielikult aja enda valdusesse, et öö saabumist ei märganud keegi. Viimase erkvalge laterna väljalülitamisega saabus pilkane pimedus, mil keegi meist taipas punase avariivalgustuse lülitit vajutada. Ei, me ei rääkinud, kui just tarvis polnud, kõik teadsid, mida nad tegema pidid ja tegutsesid ka vastavalt, ilma et lõugu oleks niisama laksutanud.
 Igatahes oli selge, et siit me lurdiidiumit välja ei kaevanud, kuigi varem võetud proovid seda näitasid. Mine sa tea, äkki olid mõned konkurendid juba ammuilma sellele paigale pilgu peale visanud ja möödunud veerandsajandi sees siin kõik ära kaevandanud.
Olime jubedalt pettunud – kõik lootused siin teenida lasti suurelt veega alla.
Aga, kui arvestada, et esialgsed proovid võeti siit geoloogide kahe-kolme esimese ekspeditsiooni poolt ligi poolsajand tagasi, siis oli suur võimalus, et keegi pani ammustel aegadel siit teenitu oma tasku, ilma, et kuskile oleks märge kritseldatud.
 Tuju oli niigi nullis, kui me vaikselt nohisedes koormad selga vinnasime ja lõpuks liikuma hakkasime. Lähenesime vaikselt tasandikule, kui tihe udu meid endasse mähkis.
Teadsime, et eespool varitseb enne tasandikku ussikujuline mäemurrang, mis oli tekkinud ilmselt ammustel aegadel, kui siinsed tektoonilised pinnahäired olid aktiivsed. Geoloogid olid aastakümme tagasi välja selgitanud, et viimati värises jalgealune pind siin miljoni aasta eest, siis võis seda põhjustada üks suurem taevakeha, mis pärast komeediga otsetabamuse järel pudenes kosmiliseks tolmuks ja ilmselt on see ala siin otsekui surnud. Rõhuga: otsekui, sest me polnud siinoleku ajal ühtegi elusolendit näinud, kuigi tundsime kogu aeg, et keegi või miski on meie tegemisi jälgimas. Selline imelik tundumus valitses nüüdki, kui me tühjade taskutega nullpunktist lahkusime. Hetkelised sähvatused udus lasid aimata, millal jõudsime kuristiku äärde, kuhu olime tulles ohutuspiirded paigaldanud. 

Hüvastijätt oli lühike - vaatasime üksteisele otsa ja mõistsime, et kui nüüd keegi libiseks siin järsakul, on tema ainuke teadmine väga kaua aega kestvas vabalangemises, mil häält kähedaks karjudes võis mitu korda kopse täita, et sinna kuru põhjani on maad tosin miili ning astusime sellel libedal rajal...

Raisakull kondivalu jahil

üks kondiaurujõul soojaandev lahendus...

 Tõtt öeldes - mul on elu jooksul olnud mitu kondiaurutajat, et ma võiksin kõik nad ette vuristada. 

Kõige pealt oli mul kindlasti vanker, kus ma oma vedelaid konte aurutades sipupükstes siputasin - sellest pole ei pilte ega masinat ennast, millest on eriti kahju. Ausalt, ega ma ise ka sellest midagi mäleta. 
Ajavoolus on mul meeles esimene, kolmerattaline ratas, millega ma väntama õppisin, ja millest sai hiljem kaherattaliseks, kui pikem võll  lühema vastu välja vahetada, ümber muundada. Ka sellest pole pilti ega ratast ennast. Iseloomult oli see nagu fix-ratas - vabajooksu polnud, kogu aeg pidi väntama või pidurdades jõudu rakendama, aga kõrgtehnoloogiline sellegipoolest - tagurpidikäik oli täitsa olemas. 
Aastaid hiljem olid mul järgepanu - õe kokukas "Desna2", millega ma tasakaalu harjutasin. seejärel aidast leitud laiali lahutatud "Sputnik", mille ma ise kokku monteerisin, siis enda esimene ostetud "Aist".  Kui toonasesse majapidamistarvete kauplusesse saabus partii "Turist" rattaid, ei suutnud ma külmaks jääda, omandasin sellegi ühe isendi - mitu aastat kimasin hommikuti tööle ja õhtuti ümbruskonna teedel, kuni ühel vihmasel ilmal pidurite mitterakendumisel vastu seina panin, mille tagajärjel raam kõveraks väändus. Tänapäevaseid rattaid kaedes tundub mulle, et ma paningi selle "kaelakausi juurest ülemine ja alumine toru kõverasse"-moehullusündroomile aluse... 
Kui ühel päeval sturr väändunud kohtadest ära murdus, siis sai Aistiga edasi tööl käia, kuid ümbruskonna teedel ma enam ei lennanud. 
Läks mõni aasta mööda, juhtusin Jõgeval nägema üht Permi oblastis valminud 5-käigulist jalgratast, mis mõni kuu hiljem leidis minu. Ega see õige ratas ka polnud, aga kuna Turisti jupid istusid sinna heasti, siis asendasin probleemsed lihtsalt paremate vastu ringi. 
Ükskord küla pealt kottu jõudes oli mu üllatus suur, kui aidas jõllitas vastu Tunturi, millega sain paar aastat hiljem oma kontosse senikehtiva kiiruserekordi - 73km/h, ja mille Bottecchia ilmumisel kinkisin oma vennatütrele. 
Küla peal on maru kasulik käia, kui silmad prügihunnikusse visatud jalgratast, kaed olukorra oma silmaga üle ja kui arvad, et mõistus võtab ja rahakott kannatab, saad kaupa teha. Nagu ma tegin GT ja Classic'uga - need toodi tasuta mulle kottu kätte. Saigi pahna hoovist vähemaks, oli kommentaariks. 
Sophy on mul selleks ajaks, kui jalg enam üle pulga ei tõuse.
Alevist üks juba jõudis imestada, et mis? sul neid rattaid lademeis? Naiseks hakkasid või?  
See on minu Harley-Davidson! vastasin. 

 Ülalolevalt pildilt on näha tänasel päeval minu valduses olevad kondiaurumasinad. 

Kord käisin Bottecchiaga bensukast bensiini toomas.
Üks kodanik astus ligi ja küsis mu käest midagi, millest mina selekteerisin välja "ratas". Tahtsin juba nähvata, et see on minu hästi janune sõiduriist, mis võtab kütust oioioikuipallu.
Nagu ma ütlesin korra enne karvastele tsiklimeestele, kes väljas jäätist limpsisid ning kes selle peale naerma purskasid.
 Siiski palusin küsijalt uuesti küsida, mis murega ta mu poole pöörduski, ma olen ju nürmik.
Ta küsis nüüd mulle arusaadavas keeles, kas see on elektriratas, et temale jääb siuke mulje.
Mille peale ma vastasin - ohei! ma pole nii jõukas, aga tegu on siiski pesuehtsa kondiaurumasinaga...

Paar nädalat tagasi käisin kohalikus superhüper...marketis, kus mu poole pöördus üks kaubaesitleja ja GT-d takseerides küsis: "Kas sa rändad? Kaugelt tulek?" 
"Ekkeee! Mis mõttes rändan?" 
"Ma vaatan, et sul viimase peal rändamise ratas..."
"Aaa! Ei! Tõin sellega oma taara siia..." 

Teatetõrvik

Ma küll üritasin esmalt ikka teiste pilli järgi tammuda, kuid kogemused siinses elus kui ka teispoolsuses on näidanud, et fuuriatega ei tasu tüli üles kiskuda.
 Tõele au andes, ma lihtsalt kloppisin oma vanadelt ühistulugudelt koid maha, muidu tulevad mingid muud elukad, nokivad kõik endale ning ma kõigist oma lugudest ilma.
Juhtumisi sattus emand Kaamos kommenteerima ja sealt vist arenes temal plaan, mitte minul, mingisugune jututuhinatuba üles soojendada. No mis mul selle vastu sai olla, et proovida ju võiks.
 Seega, nagu ma soovitasin sealsamas omaenda kommentaaris pealkirja leidmiseks geniaalset nippi, mis peaks olema kõrgeim matemaatika, lausa magistritöö vääriline, mida mina ei hooma mitte ükski raas.
 Kuna emand Kaamos jäi enesele kindlaks, et just mina peaksin nüüd uue pealkirja andma, siis läksin ma neljapäeva öösel, paar päeva pärast kuu loomist, pilkases pimedas pööningule - sinna, kus ma teadsin olema kastide kaupa raamatuid. Käsikaudu liikudes lõin mitu muhku tänu madalate aampalkidele endale otsaette, lisaks komistasin rotiskeletile ning maandusin esimese kasti ette. Hea oli, et esimene virn madalaks osutus ja selle tõttu ma kaela ei murdnud.
 Maapinnale küünlavalgusesse naastes arvasin juba, et olin Lenini teostest või Eesti Nõukogude Enstüklopeediast ühe kõvakaanelise köite, kus pole muud kui aegunud ja kuivad faktid, kaasa haaranud, kust pole teemaks tuhkagi võtta.
 Aga ei, puhusin tolmu maha ja voilaa! mu süda hakkas peksma segast – siit saab ju igasuguseid teemasid, et siga ka enam ei jaksa ennast lõhki nuumata.
 Pigistasin oma okulaarid kinni, avasin raamatu ning asetasin oma kulliküünise sinna, kus pidi olema uue teema pealkiri. Hehh, selle koha peal oli mingisugune illustratsioonilärakas! Milline pettumus...
Kuna meil on juba votujaht ja jutujahi jaoks peaks ju loogiliselt võttes mingi tekst olema, siis kübaratrikki ma ei hakanud tegema. Lõin raamatu plaksuga kinni nii, et aastakümnetega kogunenud tolm ümbruskonna mattis ning pärast kübemete hajumist läksin teisele katsele.
Sedakorda oli avatud koht täis tihedat teksti ja küünealune näitas järgmist musta sõnumit valgel paberil: 

 „sinnani on maad kaksteist miili” 

 Head loovkirjutamishuvilised, enne kui te haarate klahvidest kinni, et neid peksta, tuleks üks asi ennem veel ära õiendada – järgmisena saab pealkirja meite ette toomise au koos lõõskava teatetõrvikuga Lendav, kui te muidugi kõik sellega päri olete.
Kindlasti olete, sest tema kirjutatu on algusekriba kohta nii hea, et ma lihtsalt aplo... /jätaks siinkohal selle võõrapärase sõna väljakirjutuse poolikuks, kuna ma pole kriitik/, kuigi jah, ega teisedki kehvemalt kirjutanud.
 Hoiatan lihtsalt – see teatetõrvik on tuline, nõnda’et ettevaatust! Paha ei tee, kui asbestkattega kindad käepärast võtta on. Aga absinti võiks alles siis seespidiselt tarvitada, kui „Jutujahi teatetõrvik” ohutus kauguses valgust näitab...
 Ja veel...
 Kuna mõned meist on hästi kärmed ja paiskavad oma mõtted päeva paariga letti, siis võiks nädalane tähtaeg olla. Muidu uimerdamine kahe või enama nädalaga pidurdab tegusatelt hoo maha.
 Kuigi mina ise olen aeglase toimega, kuid kes tahaks nii väga aega surnuks lüüa ainult lugemisega, siis ma ei saa garanteerida, et ma jõuan oma loo väljamõtlemisega selle üheainsama nädalaga ühele poole – hakkab kuhjuma see virn, mis võlgnevustundega hakkab tekitama asjatut stressi.
 Aga...
Üllatavalt palju sai teid kokku ainuüksi esimese korraga - selle eest saate kõik minupoolsed topelttänud kolmes eksemplaris lisaks kuuekordsele hurraale!
 Aitüma!
 Raisakull.

Võrreldamatu võrratu võrdlus?

 Mõni päev tagasi kaesin hilisõhtul mingilt ajaloost jutustavalt kanalilt dokumentaali juutide raskest saatusest natsi-Saksamaal.  Mingil hetkel lõi silme ette tänapäev, õudus haaras mu endasse. 
Näiteks: natsid keelasid mitte-aarialastel suplusranda mineku: mulle kumas sealt läbi tänase päeva võrdlus - mittevaktsineeritudel keelatakse ... 

Kõige selle dokumentaali taustal painab mind küsimus: Kui kaua läheb, kui me hakkame mittevaktsineerituid ahjudesse ajama?  

Jõuavad kohale järgmisel päeval

 sa läksid ära eelmisel talvel 

kui külmast sinine oli siis taevas 

lehvitasid veel mulle valevalt laevalt 

mis viis su ära kargest eestimaa talvest 

palmi all mõnuledes sa mõtlesid vaevalt 

mis on saanud kodumaa vaevast 

kui koputas surm uste taga kalgilt 

siis sadade kaupa surdi talvel 

ja minagi olin  siis näost kaame 

sisse ei lasknud – ma olin valvel 

ootasin torus hõbekuul palges 

ning rüüpasin sisse kangeid kraade  

pea iga õhtu tekitas küsimus ängi 

mis on saanud sust võõramaa sängis  

tea, su vanemad pääsesid maisest vaevast 

nad jõudsid pärale järgmisel päeval 

...

Raisakull oluliste sõnumite jahil

 Olulised sõnumid võivad teatud kontingenti ärritada:

Teisalt võivad särgile trükitud olulised sõnumid aga viia nädal enne naisevõttu poissmehe seitsmendasse taevasse:

Hakake juba peale!

 Istusin juba tükimat aega kirjutuslaua taga. 
Sulg tindipotsikus sähvatavat loomeidu ootamas, paber aga igavest noorust demonstreerimas.
Iseasi, kui kauaks.
Käsi sirutus juba mitmet korda üle laua, et haarata sulg ja kirjutada esimesed kortsud paberile.Poolel teel millegipärast jäi mõte kiratsema ja käsi tõmbus tagasi.
No kurat! 
Nagu mõttekrambist vähe oleks – vasak sääremari andis nüüd märku, et mulle usaldatud pindalal meeter-kord-poolteist boksis maratoni ei jookse.

Üritasin tasa ja vaikselt...

Ammu vaikis hääl taamal, andes üles teemasid, millest tuli kirjutada.
Kõhedusttekitavalt üksluiselt luges kümme erinevat pealkirja.
Ja raskelt.
Metalselt.
Sekka kostva kahina saatel.
Kuid üks kord.
Kohati oli kahin jäänud kõige olulisemat lausejuppi segama.
Sellega koos kadus mu keskendumisvõime.
Küsimusi siin ei esitatud.

...püsti tõusta.
Sellega andsin justkui märku, et olen lõpetanud.
Nii oli juhendis, või mis ta nüüd oligi – eeskirjas, mustvalgel kirjas.
Koos punases kolmnurgas asetseva hüüumärgiga.
Millele ma ka oma pookstaavid lisasin.
Kui aus olla, siis ega vaim enam peale tulnud.
Seda enam, et pole pealkirja, mille järgi saanuks teemat aretada.

Nüüd, kui ma juba oma tagumiku toolilt tõstsin ja oma selja sirgu ajasin, tuli meelde, et metalne hääl kraaksatas viimati: „Hakake juba peale!“
See kostus liiga võikalt ja nii selgelt, et mul hakkas külm.
Kehale tekkinud kananahk ei tahtnud kuidagi taanduda ega külmavärinad vaibuda.
Selle all kannatas mu oskus mõtteid kirja panna.
Kramp vasakus sääremarjas tugevnes.
Pilt silme ees kiskus pimedaks minema.
Pidin end toetama boksi seina ja kummarduma, et kohin mu kõrvus vaibuks.

Boksi sein rebenes nagu see oleks tehtud paberist.
Kukkusin tundmatusse, haarates kaasa üha laiemalt rebeneva jõupaberi.
Jõudsin silmata teisel pool seina istuvat kuju.
Kohkunult oli too täiskirjutatud lehele ümber ajanud oma tindipotsiku.
Kahetseval ilmel jälgis ta, kuis tindiplekk paberil aina laienes, nullides suure vaevanägemise.
Kahetsus muutus ta silmis nüüd suureks raevuks.
Marutõbisena kargas ta mu kõri kallale.
Enesekaitseinstinkt võttis must võimust.
Niimoodi rüseledes langesid üha rohkemad boksiseinad me ümber.
Pea kõikjal, kus me keerlesime, oli tunda kirjutajate kättemaksuhõngu segajate suunas.
Lõpuks veeresime kui puntrasse keritud lõngakera ringi, hävitades kõik oma teelt.
Kui ükskord rahunesime, vaatasime üksteisele otsa ning tajusime, et...

...Liiga palju oli  meis sarnasusi iseenda peegelpildiga. 

---------------
✋Triibualune selgitus: Taaskord meenus votujahiga, see tähendab, et eelmise postitusega, seoses ammune elik kümneaastaku-tagune kommuunikriba, mis ilmselt võinuks sobida votuhetkede vahele jutustavaks looks... Seepärast luban endale sellise luksuse, et üllitan selle taaskord, kuna eelmine vastavasisuline lugu sai häid sõnu tunda.😎

Raisakulli tihelijaht

Esmalt siis kuskilt kohale voorinud masinad, mis pargiti "silgud pütis" põhimõttel:

Kui vaikinud on teesaund elik tiiheli.

 

 Eks nad tulivad mu lilleaida imetlema...

Tihe lilleseade

 

Reede

Sellenädalane votujaht tõi meelde mu ühe vana kirjapandud kommuuniloo, mida sai nüüd vähe kohendatud. Ja ega pildidki uuemat sorti ole - needki äranähtud ning läbinämmutatud. Muusikalise poole pealt hakkas miskipärast kolbas leierdama November rain, luues taustal nukkkermagusa meeleolu...

...kuldsed hitid karbist välja...

Reede.

 Sain ühel päeval, kui mu mälu ei peta, siis esmaspäeval, kirja sellelt, keda ma ei tundnud.
Keerutasin kirja käes, teadmata, mida sellega peale hakata, kuid jätsin avamata kujul laua peale.
Järgmisel päeval võttis mu postkastis enamuse ruumist panderoll, mis nagu pärast saatja aadresse kõrvutades, oli samane kirja saatnu omaga – ka seda ma ei teinud ma lahti.
Kolmapäeval, see tähendab, et eile, sopsatas postkasti järjekordne kiri, mis jäi samuti avamata, kuigi aadress oli just seesama, kus ma parasjagu tükimat aega pesitsesin, kuid adressaadi nimi kuulus kellelegi võõrale.

Täna, neljapäeval siis, enam mu postkasti kirjadega tundmatult tundmatule ei risustatud.
Mõtlesin endamisi, mida küll nendega postisaadetistega peale hakata?
Jätsin nad lauale, kuniks selgus käes.
Söömaaja kestel sorisin peas kõikvõimalikud tuttavad peast läbi, kuid mitte ükski neist ei ühtinud minu mälupildiga.
Tegin otsuse, et hävitan panderolli ja kirjad.

Tahtsin need saadetised kaminatulle heita, kui avastasin, et panderoll ja üks kirjadest oli juba avatud. Ning avatud saadetiste sisu olid kutsuvalt pooleldi ümbristest väljas.
Mina seda teha ei saanud, sest polnud mu loomuses võhivõõrastelt saadud saadetisi avada. Ja ometigi olid mõlemad avatud postisaadetised veel tund tagasi hermeetiliselt kinni.
Imelik küll - võin praegugi, käsi seaduseraamatul, seda vanduda.
Samas, keegi ju minu teadmata mu väikeses korteris ei saanud käia.

...nii nägi välja mu kunagine puuküttega korter... 

 

Kontrolli mõttes viskasin pilgu välisuksele, võti oli ees nagu muistegi ning lõgistasin kindluse mõttes veidi ukse linki – uks oli lukus. Kammisin toad läbi, vaatasin ka oma voodi alla, kus valitsesid hästi kohevad tolmutordid. Viimane sai nenditud sellepärast, et homme, reedel, tulnuks plaani võtta üks suur koristamisaktsioon. Kappe mu tagasihoidlikus korteris pole, on riiulid liugukse taga – ka sinna sai kiigatud.
Aga kes ikkagi need kirjad avas, jäigi selgusetuks. Vaikselt hakkas kumama, et ma hulluks lähen. Läksin baarikapi manu ja valasin endale väikese pitsitäie ning vajusin mugavasse tugitooli, mis sai kunagi nooruse uljusest või lollusest inglise klubi-laadsest pubist pihta pandud, mõtisklema.

Pits kangemat.

Seesinatine toanurk oli üsna hämar, kus see nimetet tool asetses. Enamuse ajast oli kõrge seljatoega massiivne mööbliese ka hoolimata rohkest sõpradearmaadast, kes oma kulgemistel minu poole ära eksinud, märkamata jäänud. No ega ma ei eksponeeri seda nagu näitusel. Ka eelpoolmainitud pubi omanik oli mitu korda käinud mu juures suure ilma asju arutamas. Aga ju oli see nurgake nii hämar või oli pubi omanik piisavalt kanapime, igatahes ta pole märgand oma varandust minu pool vedelemas - mina pole ka sel teemal temaga rääkinud. Küll aga olen teda kuulnud siunamas vargaid, kes talt kalli esivanemate mööblieseme pihta on pannud.
Niisiis, ma istusin seal hästi hämaras nurgas üsna vagusi, unustamata hüva rüübet manustada. 
Siis juhtumisi eksis mu vaade taas lauale. 
See, mida nägin, ei kustu mu mälust niipea…
Läbi seina, kus taga korstnajalg, ilmus kera, mis ettevaatlikult laua ääres, kus kirjad asetsesid, lahti rullus. Vaevukumav valgus haaras ühe neist kirjadest.

Mu kõrvu kostus vaikne paberi krabin, mis sarnanes hiirte tekitava müraga.
Kiri loetud, haarati panderollist üks kauneimaid ehteid, mida ma olen eales näinud - hõbekaelakee koos briljantripatsiga liikus tuhmi valguskuju kaela, helendades valgust kahekordseks. 

Kaunimast kaunim kee.

Valguse kuma, mis osutus üsna nooreks naisekujuks, heljus juuste ja vaevumärgatavalt läbipaistva hõlsti lehvides ümber laua.

Liig labaseks ja kohatuks läheb, kui hakkan teist siin detailselt kirjeldama. Igal juhul tundsin alakehas mõnusat surinat, mis vastab mõnede inimeste ütlusele – liblikate lennule kõhus...
Voogav kaunidus märkas laual avamata ümbrikut, mis oli eile saabunud. Ettevaatlikult lõikas ta laual lebava noaga selle lahti. Lugedes huulte liikudes esimese lause, jäi tema pilk pidama hämaral nurgal, kus mina kogu aeg vaikselt istusin. Kohkunud ilmet vaadates tundsin end süüdlasena – mina, kes ma lihtsurelikuna vaimude maailma juhtusin puhtjuhuslikult kaema ja sellepärast nüüd saab tema karistada, et julges end siinpoolsusele näidata...
Aga see kimbatus sai hetk hiljem kauni haldja poolt reveransi näol hüvitet.
Kelmika silmapilgutusega kadus valguskuju niisama äkki kui oli ilmunud.

Tõusin oma mugavast tugitoolist ja astusin laua juurde.

Nagu silmamoondusena olid kirjad kadunud.
Meenutades huulte liikumist, teadsin nagu iseenesest, mis viimases kirjas seisis: „KULLAKALLIS! SA OLED REEDETU…“

Selsamal hetkel helises uksekell.
Pead vangutades, pühkimaks eemale äsjanähtu ja manades ette oma tavalise ilme, astusin ukse manu. Avades läve sissetulijale, jäin soolasambana seisma. Seal seisis kogu oma hiilguses luust ja lihast TEMA ISE.
Tema, kes etendas napp viis minutit tagasi mulle uskumatut vaatemängu…Muigvel sui voogas ta üle lävepaku, vaadates mulle otse silma. Ma ei suutnud oma pilku kõrvale keerata - tema lummavalt sinihallid silmad võtsid mu põlvist vetruma. Ta lähenes mulle ja üsna pea põimusid me huuled pikaks suudluseks. Aimasin üht, et see neljapäev aga ei lõpegi mu siinses elus ega teispoolsuses…

Jah, tuleb tunnistada, et mina olen ka nüüd reedetu…

...igavesti kestev suudlus... 

Raisakull olümpiadeviisi jahil

Selline mitte midagiütlev sirelipõõsas, mis avas oma õied üsna varakult, et mesilased kiiremini tolmutama kihutaksid.
 Kuid alljärgnev on puhas optiline müstika, mis ülalolevast saada...
Nii et otsustage ise.
Kõigepealt ilmus Raisakulli kujunditeadvusesse tiibusirutav tuhast tõusev ehk kõrgemale lendav fööniks:

Ja kõigest mõned päevad hiljem toimus Raisakulli ajukeemias väikene nihe - sedakorda tajuti pildilt aga kaugemale ehk alati käppadele maanduvat kaslast, ilmselt on siin tegu leopardiga: 

Selle seeriaga sai ehk olümpia vähemalt votujahis loodetavasti ühele poole.

Raisakull lilleilu jahil

Tee või sulatina, aga Raisakullil on kõige ilusa peale silma.
Paslikud näited on allpool.

Sireli-ilu. 

Mis tost, kui tipus on õhuvahe olematu ehk nii ongi pilt plaanitud. 
See-eest allolev peaks kõigi votukrahvia reeglite järgi kombes olema.

Mooni-ilu.

Tegelikult pidanuks need kaks Tuulekaeras esitlema. 

Heietus Uduverest

 Sellest on juba mitukümmend aastat. 
Kui täpsemalt sõnastada, siis oma sorujagu elik nelikend aastat kindlasti. 
Tollal teismeliseohtu Raisakull astus esimest korda üle Uduvere lävepaku.
Oh sina jummel küll, kus olid riiulid täis joovastavaid jooke.
Valik oli veidi kesine - ainult viin ja viin ja viin. 
Pealinna, Viru Valge ja Ekstra. 
Pluss õlu, aga seda oli ainult Žiguli nimelist. 
Sigarette müüdi ka, kuid nende valik oli veidi suurem - Salataaja Ruuno, Bellamoor, Ekstra, Leek, Tuluke ja Rumba olid need, mis seniajani mälus kinni on.  
Asus see rahva seas Uduvere nime kandev viinapood Väike-Maarja ja Kaarma vahelisel tühermaal valges ühekordses paekivist hoones, millest nüüd pole muud järel kui müürid.
Vähemalt viis- või kümmeaastak tagasi paistsid võsast Püha Birgitta-nimelise Pirita kloostri laadsed müürid.
Üllatav, et sellest viimatinimetatust pühakust pole veel tehtud alkopühakut, kuigi nimi viitab ühele puule ja sellest tulenevalt ka kasekohinale. 

No mul pole ju millegipärast sellest kuulsast kohast pildimaterjali, sest polnud vajadust olnud kaamerat kaasas tarida. Ja kui liikuda tänapäevast kergliiklusteed mööda, siis peab ikka tähelepanu suunama üldjoontes sellele, et kedagi alla ei aja.  

Aga udust on mul pilte üksjagu, mis  eksponeeritud mu esimeses ajatapmiseveebis. Sealt on mu seekordne saak üheainsa ülesvõtte näol ka pärit, ainult veidi lõikamist ja tuunimist. 

Kahekesi Raisakulli vereta jahil

Teadagi, et kahekesi on palju lõbusam kasvada kui üksi... 

 

Siis, kui revident saabub...

 Raisakull võttis eile ette kaua edasilükatud tegevuse. Muidu oleks ta selle töö ära teinud kevadel, kuid siis polnud selle järgi erilist vajadust. Raisakull ürbistus kaltsudesse, mis niiehknaa läksid mahakandmisele ning hakkas asjale takka andma. Ega jah, parmud ei andnud ka rahu, eriti sõgedad paistsid olema pimeparmud. Nii kui oma nahkürp päikest nägi, nii kohe olid nemad kohal, justkui võideldes kahjuliku ultraviolettkiirguse vastu.
Poole teo peal kuulis aga Raisakull tanumalt vaikset mootorimürinat. Nohjah, külalised saabusid, oli järeldus. Raisakull rehmas käega - kamoon! - ning läks ja pistis oma nokaotsa aida tagant. 
"Kurat, ma mõtlesin, et maksuametnik saabus uurima, miks mul eelmise aasta tuludeklaratsioon esitamata on ning ühtlasi tuli ka revideerima mu kullakambri tühjendust."
Et lehk oli selle kuumaga üpris vänge, et lõika või noaga, siis vastati: "Mis??? Sa ladustad nüüd seda paksu nüüd aita või? Igal juhul sihuke mulje jääb..."

Raisakulli reisijaht

Raisakulli reisisoolikas on kokku kuivanud...

Selleaastase kuuma suvise leitsaku tõttu on ainuke lahendus kaevata ajusoppides ja luua elav kujutluspilt - pea paari-aastataguse Poola sügise asemel "vedeleda" nüüd hoopis kuskil üksikul palmisaarel ning teha vastav klõps: 

Põhjust mitte-traavimiseks on antud rohkem kui küllaga, eriti siis,  kui ärkamisjärgselt nurga taha vett laskma minnes kohtad sellist suurepärast vaadet...

No kuidas sa teed oma südame külmaks ning ei naudi kohalikku hommikust vaikelu... 

Veider maailm

 Mõnikord on selline tunne, et inimloomad on ülearu mooniseemneid manustanud ning püstitanud mittemidagiütleva maamärgi, mis jätab ausalt öeldes jõllitama ka lootusetult absurdsetes situatsioonides karastunud omaaegset võitluskaaslast.

Et aga pall ühte väravasse ei lajataks, siis üllitan tasakaaluks loodusepoolse veidrushetke, mis kunagi sai purki püütud ja mu esimeses ajatapmisepäevikus esitletud.

Raisakulli votujaht: püha kuusainsus

Jah, tõsiasi, et nüüd vast on Raisakull "padujotaliidu" elik paadunud alkoholitarvitajate ühistu täieõiguslik liige tänu Pekingi võimudele, kes ei osanud õigel ajal piiri pidada, sest "püha kuusainsus" sai purki püütud tänu peatamatult vohavale Wuhani katkule, mille külgelöömise vältimiseks tuleb ikka veel igal õhtul punnsuutäie kaupa kanget kraami oma hingamiseteede desinfitseerimiseks manustada... 

Päeva mõttejunn

 Täna kalmistul toimetades tajusin totaalset vaikust - mitte ühtegi hingelist polnud tolgendamas. 
Sihuke harras hetk... 

...nii vaikne, et tundub, kõik on ära koolenud, isegi lahkunud surid välja...

Vatsatunne...

...mainis, et peaks jaaniööst maast madalast ühe ülesvõtte ära tegema. 

Et oleks teistel hää näha, mis imeasju ka üdini ülipehmete koibadega kodanikud näevad... 

Q

 Jah, ei rohkemat

ega vähemat 

kui udu ja

jaaniöine Q
ning lõbusalt jutlevad puud... 

Ordeni kaks külge

 Ilmselt on parmudel emapiimaga kaasa antud kõikvõimalike soojavereliste anatoomiline õpetusteadvuslik kaart või annavad veresooned magneetiliselt neile märku, kuhu maanduda puremiseks. Kurat, mitu korda on Raisakull kindaid käest kiskudes märganud, et pistekoht on kohe veresoone kohal. Aga ei ole halba ilma heata - parmud ilmuvad tavaliselt siis välja, kui päikese poolt heidetud ultraviolettkiirguse kogus on minemas madalamalt tasemelt kõrgemale. Seega nad hoiatavad teisi tänuväärselt võimaliku päikesepiste ja/või kuumarabanduse eest. 

Jaanilaupäeval vedas Raisakull välja istumisealused kolmele. Kaks mannergutäit kodust rammusat leivavett lisaks. Et äkki mõni eksib siiakanti ära, siis ei pea toa vahet jooksma. Kui tulijaid olnuks rohkem, paigutanuks need näha olevad palgid ümber tule...
Arusaadavalt ei viitsinud mitte keegi Raisakulli külastada - teadagi, vutilahingud olla põnevamad. 

Raisakull kuumalaine jahil

 Raisakull on pea ümberkaudsed külad läbi kamminud, kuid Kuuma Lainet lähiümbruses küll pole. Või on midagi kahe silma vahele jäänud. Eile süütas Raisakull lemmikmuusika saatel oma jaanitule millega seosest meenus Raisakullile vot selline bušmanide tarkusetera, et kuumaga tuleb millegi tulisega võidelda.  

Täna sai juba kergemalt hingata...

Päeva mõttejunn

Lugedes mitmete inimloomade kogemusi magistriõppe vallas, jõudis Raisakull tõdemuseni: 

 ...kui keskajal taibanuks inkvisitsioon magistriõppe oma piinariistade arsenali lisada, siis oleks seda kindla peale tehtud... 

Kui muruniitmine hilja peale jääb

Tänaseks on hiliskevadisest troopilisest ilmastikust saanud tõeliselt suvine leitsak. 

Nii, et - Tere suvi! 

Reedel võttis Raisakull mootorvikati ja niitis veidi heina. 

Muruplats oli üle kasvanud ja selle rohu ülekasvu tõttu ei hakanud Raisakull iga nädal muruniidukit seal käivitamagi. Lisaboonusena bensiini kokkuhoid lisaks kevadisele vaikusele. 

Eilseks oli hein suht kuiv, et võis mõelda säilitamisele. 

Vanadest kuuselatvadest kõpitses/kruvis Raisakull kokku ühe korraliku kärpalaadse karkassi ja hakkas sinna heina tassima. 

Terve õhtupoolik läks selle nahka - kõiksepealt riisu hein vaaludesse ja rehavarrega hunnikutesse, siis hanguga koonda kokku suuremad kuhjakesed, rehaga riismed kokku rehitseda ning alles seejärel hakkas tõsine töö pihta. Lõpetuseks taas rehaga plats üle käia. 

Tulemus on alloleval pildil:

Nüüd peaks Raisakull võib-olla hankima mingisuguse mäletseva eluka, kes selle kõik nahka pistaks... 

Aga jah, kuradima hää meel oli tal, et saigi enne suve, mis kõige tähtsam, enne jaani heinateo kaelast ära. Sest vanarahva teatel on enne jaani tehtud hein kahekordse toiteväärtusega...