No on...

Nädal tagasi mingil ajal trehvas Raisakull raadiumit kuulama. 
Ega eriti pikalt ei saanud kõrvadesse noid rohelisi radioaktiivseid laineid püüda, sest stuudiumist kostus järjekordne hala, et valdadel pole raha. 
Raisakull vihastas ja tõmbas juhtme seinast.
"Kurat neid debiilikuid võtku! Muud pole kui - valdadel pole raha??? Valdadel on raha küll, kui vaadata niinimetet ametnik-spetsialistide horde ja nende ülalpidamiseks peetava palgafondi suurust.
Lahendus? 
Vallavanem on auamet - selle eest palka ei saa, sest oma egomaniakaalsust saab rahuldatud ka ilma tasuta. 
Ainus tegelane, kes palka saab, on vallasekretär. 
Ülejäänud mudru* pole vaja üleval pidada..." 

* Vallavolikogu tuleb kokku oma kulu ja kirjadega, mida ei kaeta vallaeelarveliste vahenditega, niisamuti ei tasustata vallavolikogu esimeest ega tema abisid (kui ei meeldi, siis lahku volikogust). 
Kuna riigikogu võtab vastu põhilisi otsuseid, mis puudutavad valla toimimist, siis tuleb riigikogul endal leida riigikassast eelarvelisi vahendeid spetsialistide tasustamiseks. See tähendab, et spetsialistide koolitused ja palgafond tuleb kinni taguda riigikassast - kõik saavad ühese arusaamise või standardi, mida antud seadus ellurakendamisel endas kujutab. Ega pole mõtet igas vallas pidada ühte-kahte inimest, kellel on erinev arusaamine naaberomavalitsuse sama eriala töötaja(te)ga. 

Kiirustamiseks pole erilist mõtet

 Raisakull võttis täna vabaduse stiilselt terve päeva logeleda.
Tegelikult laiskleb Raisakull juba nädalajagu päevi, seda mitte omal vabal tahtel.
Aprillis, peale lume sulamist saagis Raisakull kottutaritud talvekütte pakkudeks ning ilusate ilmade tulekul lõhkus õlikirvega need halgudeks. 
Eelmisel nädalal sai aiamaa "Tuhnik"-uga üle käidud, siis vaod sisse aetud ja lõpuks peale tuhlite vaopõhja panekut ka need korralikult mullatekiga kinni kaetud. Siis tuli juba äralõhutud halud riita laduda - üherattalise käruga läks raskeks, sest valu lõi küljeluusse - siis lõi Raisakull mönkrile hääled sisse ja käru sappa ning asi susises üsna jõudsalt. Homme tuleb jätkata... 

Õetütar käis millaski aprillikuu lõpupoole (kurrat, see aeg möödub küll kiirelt, et Raisakull ei jõua enam järge ajada!) külas ja ära minnes andis Raisakullile paksu raamatu, milles ka autori pühendus sees, lugeda. "Eluterve pohhuist" kannab teos nime. Raisakull mainis linna kiirustavale noorele daamile, et põhimõtteliselt on kokkuvõte  umbes taoline - iga asi omal ajal või natukene hiljem! Kui jah, siis ongi see Raisakulli eluvilosohvia kreedo aluseks. 

Nädal enne seda olid värava taga vene aktsendiga tüdrukuneiuhakatised, mõlemad hästi kenad, et Raisakull lasi korraks oma okulaaridel elik silmadel puhata, takseerides kehakumerusi.
Raisakull läks värava manu ja küsis neidudelt kaastundlikult - mis neil mureks? 
Neidised võtsid omad mölafönid välja ning hakkasid... 
Hehh, enam ei tarita igasugu vahitorne ega piiblit kaasa, piisab moblast. 
Raisakull ütles neidudele - Kui nüüd ausalt rääkida, siis tema ei saa sugugi nende sekti astuda. Südametunnistus ei lase tal peale sünnijärgset verevahetust Jahvet või Jehhoovat kummardada. Aga sellegipoolest küsiks teid siia toonud autojuhilt - kas too tegeleb sutenöörlusega? Suguküpseks kujunenud neidusid sõidutab mööda maad, et palju maksma peab? Et hullaks veidi toas? 
Raisakull ei tunne seniajani mingeid süümepiinu nilbe mölaajamise eest, kuid loodab - kuigi teab, et lootus on lollide lohutus - et nüüd ehk tükimal ajal ei ole vahitornisektil Raisakulli värava taha asja... 

Tagasitulek on alati vaevaline

Raisakull mõtiskles pikalt ja laialt, paksusest kõnelemata, selle üle, kas panna blogimöla-ajamine hoopis kinni. 
Kuid ei ole see võimalik ühestki aspektis. 
Nimelt neil päevil sattus Raisakull "Valijakompassi" otsa ning täitis lüngad ja leidis, et tema poliitilise vaate seisukoht on sama, mis eelmistel kordadel.
Järelikult on Raisakull poliitiline stagnant elik paigalseisija.
Ega sellest suurt põdeda-heietada pole siin mõtet - muidu pudenevad needki lugejad siit ära, kes paksu nahaga ja hambaid kiristades veel jaksavad oma okulaaridega siinsed read üle käia.

 Kui nüüd üdini aus olla, siis Raisakull on tükimat aega võidelnud küljeluuvaluga.
Sestap pole ka siin imestada, et ta pole isekat ega isetut* küljeluud ehk elu armastust veel leidnud.
Ega ilmselt ei kohta ka – kes see sihukest igapidi elik nii mentaalselt kui füüsiliselt logisevat santi ikka tahab... 
Kamoon...
*Pisike tähendamiseseletus, mis Raisakullile pähe kargas sõna "isetu" puhul - iSetu on ubinavidinatega ülekoormatud kagueestlane.

Nagu küla peal üks vanem naisterahvas ütles – "...ma ei tea, aga tundub, et sa oled küll loll, kuid sul üksi on seda arunatukest palju rohkem peakolus kui vallasakste peale kokku..."
Hmmm...
Raisakull jäi kohe mõttesse, et millega ta selle kiituse küll ära teenis.