Tänane öölugu

Ma ei tea, mis selle looga on? 

Sellest ajast, mil "Everybody Hurts" mu kuulmekäikudesse jõudis, tunnen, et see üksilduse tunne painab ja kriibib õige valusalt mu hinge. 

Mida aeg edasi, seda rohkem (l)ootusetuse tunne tekib, ehkki lugu ise vastupidist üritab selgitada. 

Öölugu

Tuleb vaikselt jooma hakata - mitu juubelit on tulemas.
Et see tsüklisse joomine kergemalt läheks, tuleb vanu lugusid meenutada.
Tehnoloogiliselt lihtne, eks ole...

Tänane öölugu

Käisid mul täna külas mardisandid, vabandust, kadrisandid.

Tulles unustasid oma laulu laulda.

Ega sellest polnud midagi.

Ma saatsin nad ära järgmise looga:

Tänane öölugu

Hakka või ennast kartma.

Siin on mitu põhjust.

Esimene on selline, et vesteldes mootori/taustamüras pausi tekkides kuulen/arvan vestluskaaslast mulle midagi ütlemas, millele järgneb minu poolne AH? MIDA? Mille peale teine osapool maalib vähe jahmunud lõusta ette ja osatab samamoodi AH? MIDA?

Teiseks on sõnavara kängumine. Nimelt poole jutu pealt jään ma parajat sõna otsides järsku vait.

Kolmas hakkab juba närvidele käima: ilusat daami kohates tunnen oma sisemuses kihku, mille ma julmalt neutraliseerin. Iseasi, kaua ma seda mahasurumist hallata jõuan – ükskord kaob kontroll ja ... terendavad minu jaoks rootsi kardinad ilma rootsi lauata. 

See kõik on minu meelest üksilduse tulem. Mis omakorda on mu enda põhjustatud. Ega siin saa mina küll teisi süüdistada.

Aga tänane öölugu:

___________________

Üksildust hinges peletan raadiumi kuulamise ja teevee jõllitamisega, sekka ka plaadimängija kräunutamisega.

Üks asi, mis kõrvu-silma hakkab, on hilisõhtusel ajal teevee-reklaamid. 

Nagu lapsed nii hilja üleval passivad, vaadates pehmepornoerootikat ja/või vägivallatut verevalamist. Pauside ajal täheldangi seda, sest siis tulevad millegipärast kaubapakkumised, mis suunatud eelkoolieale.

Nüüd ma saan alles aru, miks mänguasjad hingehinnaga on – neid reklaamitakse igal kanalil ajast sõltumata – see raha tuleb maksku mis maksab lapsevabriku osanikel kinni taguda, sest ega jõnglane nii lihtsalt alla ei taha anda: teistel on nii vinge mänguasi, tema tahab ka... ääää...

Tänane öölugu

Ei oska arvata, kas siia tuleb nüüd öölugude kogumik. 

Igatahes hakkas mu peakolu enne viimast koikussevajumist leierdama ühte viit, mille tagajärjel ma teadvuse kaotasin deliiriumile.

Sugestiivselt esitas kõiki farmaatsiatooteid ei keegi muu kui Kurdi lesk.

Nagu sellest vähe olnuks, mölises neil päevil minuga mingisugune telefonineiu, pakkudes mulle miskisuguseid vitamiine - ei mina aru saanud, milliseid? B, C, D, E kõlavad minu kõrvus ühtemoodi nagu ka T, P, V...
Lõpetasin kõne poole mula pealt ära...
Minu arusaama kohaselt peab organism ise need mineraalained ja vitamiinid kätte saama, mitte, et harjutad organismusele kergema vastupanu teed käima ehk pillistatud vitamiine kamaluga sisse kühveldama.

Tänane öölugu

Mnjah, et siis...

Punt ise - 

Surnud Lõuna. 

Kui ma ikka õieti aru saan 

ja lugu ise väidab, et on 

põrgus parem seltsing...

Nagu tavaliseks saanud, töötab Raisakull ainult nädalalõppudel...

Pühapäeva hommikupooles hakkas mu mölafön lõugama.

Küsiti otse, mida ma õhtupoolikul teha kavatsen?

Äkki tahan linnalähedast hõngu kaanida?

No mis sai mul selle vastu olla.

Vähemalt keskkonna vahetus kuluks ära küll.

Tegelikult oli veidi abi vaja, et saaks kiiremini koorma maha.  

Seega, pärale jõudes polnud pererahvas koju jõudnud.

Sukeldusin siis kaasataritud tunkedesse.

Siis oli aega ajada käruga pikapimaastur põiki teistele ette ja alustada koorma mahalaadimisega.

No te ikke tunnete Raisakulli – ega tema naljalt ikka tööle ei hakka, kui talle pole õlut pakutud.

Niisiis silmasin riiulil poolikut õllekasti.

Haarasin kohe ühe küma purgi omale ligi ning tankisin end esiti poole purgisisuga.

Siis sai tööle hoogu antud.

Puude kantimine läks nagu lepase reega, sujuvalt vaheldumisi õllega tankimisega.

Mingil hetkel saabus peremees ka appi.

Siis läks tempo nagu käest ära – muutus teine vähe kiiremaks.

Kui ma siis kuurist välja sain, oli ümberringi pilkane pimedus.

Matrossovi surm

Kaamos küsis viimati, mis ajendab vanu mehi hulle tempe ette võtma?

Mõtlesin mis ma mõtsin, aga kuna minu mõtted lähevad kommentaariumist kauge kaarega mööda, siis ma mölisen siin veits.

Kui noorte meeste puhul otsustab mässav veri hulle trikke tegema, siis vanamehenässide puhul tuleks meelde tuletada järgmist kõnekäändu – vana hobusekronu tahab ka kaeru nosida. 

Tegelikult lõi mulle Kaamose lugu lugedes millegipärast silme ette kunagi Nõukogude Liiduvabariikide ajal nähtud film, mis rääkis surematust kangelasest Matrossovist, kes heitis end dzoti laskepesa ette. Ainuüksi selleks, et „meie väed” edasi liikuda saaksid.

Kui ma nüüd õieti mäletan, siis süžee kõlas pildireana järgmiselt:

Et tagasihoidlikkus pidavat voorus olema, siis näidati eelnevalt antud seltsimehe käitumist enne kangelastegu, kus paljud relvavennad tahtsid sm. Matrossovi esitada mingi ordeni saamiseks, aga peategelane ei tahtnud sellest kuuldagi, veel vähem näha. 
Roomates oma paari kaaslasega laskepesa juurde ja järsku avastades, et need on verest väljas ehk sõna otsesemas mõttes kuulirahe all surma saanud, viskas ta granaadi dzoti suunas, millele järgnes vaikus.

„Edasi!” karjus eepiliselt filmikangelane ning tõusis veel püsti, taustal aga liikus kogu inimmass mäekülge üles.

Ja siis hakkas kuulipritsi tärin kogu seda inimmassi maha niitma.

Aleksander viskas seda nähes veel paar granaati ambrassuuri suunas, taas oli väikene vaikus, millele järgnes taas karjumine: „Edasi, seltsimehed! Edasi!” ja inimmassi edasiliikumine ning seejärel uus surma niidumasina tärin, mis harvendas edasiliikujate ridu.

Kuna rohkem granaate polnud, siis viimase abinõuna heitis Aleksander Matrossov oma keha laskepesa ette. 

Nüüd selles kohas on õigem küsimus esitada: Mis ajendas noort meest sellisele teole?

Noor ja mässav veri?

Mure kaaslaste pärast?

Kodumaa nimel surra?

Tegelikult ma mõistsin äkitselt nüüd alles, et selleks oli hirm.

Hirm „troika” ehk teisisõnu sõjatribunali ees!

Et pannakse talle süüks kaasvõitlejate massiline hukkumine, õhutades neid edasi liikuma, samal ajal, kui ta pole kindlaks teinud, et kas laskepesa on kahjutuks tehtud.

Hirmusid on mitmeid – ürgsetest läbi iidsete tänapäevasteni välja.

Üks tänapäevaseid hirme on täiskusemisehirm, mis ühiskonna poolt juba varases nooruses peale surutakse, mis hilisemas vanuses põiehaigusi tekitab. Muide, see hirm olevat psühholoogilise toimega – naeruvääristatakse, mitte ei halastata täiskusnud inimest, seejuures unustamata ka mõnitada teemal: täiskasvanud, vana mees...

Kusi pole muu, kui territooriumi märgistamise vahend. 

Loomariigis, kuhu inimene samuti kuulub...

Ehh, selle pika tiraadi perra tuli endal ka hirmus kusehäda peale, raisk! Ma nüüd kihutan nurga taha põit tühjendama. Pärast on ehk sama hea õnnis tunne, nagu lapsel, kes saab jõulupaki kätte.

P.S. Ei osanud paremat pealkirja välja mõtelda, nii et pime aeg on mõtteerksuses ka lihtsalt pime.

Küll homme jõuab töökurja nägu teha...

Täna on Raisakull üpris heas tujus.

Vist.

Homme, kõigi eelduste kohaselt, tuleb silla metalltalad üle jõevee tõmmata. 

Et kõik õnnestuks, võtab Raisakull täna ühe purgi leivavee ligi.

Santivad mardid tema poole ei eksi niiehknaa, siis keerab üsna pea ka välisukse lukku. 

Röövik sai täna teise identiteedi. 

Näis, kuidas ta tollega hakkama saab...

Seni valitseb ta meeltel ainult segadus.

Pilti?

Aga palun...

Siin peaks vesi sügavamas kohas rinnuni olema.
Aga kui sild saab kord valmis, siis mõõdan ära.

P.S. Nagu kuskilt kuulda on, pidavat Albu kandis seesama veejuhe puhta kuival olema pikemat aega...

P.P.S. ... ja Albu asub tükk maad allavett.

Sügisene suplus

Kui teised on oma supelsaksa hooajale ammu pitseri peale sulatanud, siis mina vist avasin iseenda jaoks supluse hooaja. 

Ilus soe ilm oli eile, sellega on kõik nõus.

Noh, ma siis otsustasin taas mönkrile hääled sisse lüüa, ilma igasuguste eraldusmärkidega järelkäru liiva ja tsemendiga sappa võtta ning panin padavai maanteele. Paar päeva tagasi olid mingid võmmid kooserdanud samas kohas, nõnda arvasingi, et ega välk ühte kohta ikka topelt ei löö. Veenduda tuli vaid ühes – maantee oli tühi.

Peale tsemendisegu valamist oli mul mõttes ka kive vedada. Tassisin kive mönkrikärru, seejärel üle heinamaa objektile, et need kivid kindlustaks mu selleaastase suurprojekti kaldaserva. Kolm koormat kive vedasin, üteldes juba teise laadungi lõpus – Aitab tänaseks!

Vaatasin, hämaraks läheb kuskil paari tunni pärast, et vean veel!

Ühte rasket kivijurakat süles hoides ja sammudes vee piirile asetatud kividel tundsin ühte kivi jalge alt kadumas. Olin selle tulemusel keradest saadik vees nagu Kangro Kalevipoeg Tallinna lahes, ainult selle vahega, et paadi asemel oli mul ikka kivi kramplikult haardes. Hakkasin juba otsapidi kreeni vajuma, kui vängete vandesõnade saatel lasin kivil vajuda jõe põhja.

Muidugimõista tuli kaldale pääsemiseks kiireid liigutusi teha. Kummikud olid selle ajaga triiki vett täis, ei hakanud neid jalast ära sikutama, veel vähem neist vett välja nõristama. Nii ma käisin oma tosin korda jõe ja kivikoorma vahet. Algul oli veidi külm, kuid siis hakkas juba soojem – kas mu jalad soojendasid vett või jahutas vesi mu koibi veidi, see jäägu igaühe enda otsustada.

Koju jõudes tänasin iseennast, et hommikul said ahjud köetud.

Kohtumine tundmatuga

Kui Raisakull hingedepäeval teispoolsusesse lahkunutele küünlatulega tagasiteed märgistas, ei teadnud ta, et vikatimees oli kaotanud oma tööriista ära.

Äärepealt oleks Raisakull vikatisse rullunud – hüvad kondiaurumasina kiunuvad pidurid peatasid kiirelt liikuva massi peaaegu momentaalselt, ainult silmad ja igemed tahtsid küljest kuhugile ettepoole liikuda, aju koormatavast laubast ei tasu siin ilmselt kõneledagi.

Raisakull lülitas lisaks põlevale rattalambile ka pealambi täisvõimsusele ning nägi kraavis kohmitsevat süsimusta kapuutsiga hõlsti rüütatud tumedat kuju.

Ei olnud seal tuld ega helkurit.

Vikatimehel endal polnud vist mitte mingit arusaama sellest, et valgust peegeldav jubin on tema enda elu huvides.

Tõstes vikati maast, küsis Raisakull, ega see tema tööriist ole?

Kohe sirutusid kondised käed niidutööriista poole.

Hea oli, et Raisakull teravat verest roostes vikatit hoidis nõnda nagu hobusele suhkrupalukest pakkudes. 

Vastasel juhul jäänuks tal kämmal ilma sõrmedeta. 

Kuna Raisakullil oli üks helkurilaadne jubin ülearu, siis riputas selle tõsise töömehe süsimusta hõlsti külge põlvede kõrgusele rippuma.

Raisakull jõudis veel rahuolu tunda, et vähemalt üks hing jääb masinate poolt lapikuks sõitmata, kui kapuutsiga kuju silmamoondusena haihtus.

Ainult helkur rippus samas kohas, kuhu Raisakull ta kinnitas.

Kas õhk oli niivõrd tüünelt paks, et elupäästev vidin kraavipõhja ei kukkunud või olid siin mingid muud jõud mängus? Raisakull kehitas õlgu ja jättis helkiva asjanduse sinnasamasse – äkki kellelgi on vaja, siis võtku ja kasutagu oma eksistentsi hüvanguks! - ning hüppas sadulasse ja väntas ilma igasuguste vahejuhtumiteta kodu poole.

Eile nägin ma...

Raisakull ei tea, miks kuradi pärast Tarbatu linn talle pidevalt ette jääb?

Juhtus eile lõuna aegu sinna põikama – vihmahallina kulgev aeg tiksumas õhtu poole.

Käis Raisakull ühes poest teise mitte midagi ostmata.
Trehvates nagu muuseas kunagist naabripoissi kirikumõisa päevilt.

Küsimuse peale – ega neil ometi soru-piirangu märki müügil pole? - jäädi vahtima Raisakulli kui imeelukat üheksa-dimensioonilisest galaktikast, unustamata kohustuslikult maigutada suud nagu olnuks kala tuhkkuiva kõrbesse sattunud.

Raisakull ei hakanud seletama, misjaoks tal seda neljakümne-märki vaja on?

Tegelikult mönkriga ülevaatuselt tulles taipas sealne kubjas märgata ja mainida, et selline asi peab masinal olema. Vastuseks küsis Raisakull küll, et ega tema maanteel sõida, et isegi ülevaatusele tulles ongi ainus kord aastas, kus ta peab seda tegema, riskides samal ajal liikluseeskirja püha sätet – lube pole! Järgmisel korral pole ka asja ning jätab edaspidi kõik need masina ülevaatused ära ja liikluskindlustuse tegemata. Kes aga avalikel teedel sõita tahavad, need maksavad Raisakullile küsitavad lisaväärtused kinni, siis võib Raisakull ütelda jällenägemiseni järgmisel korral...

Tarbatus on tõesti huvitava nimega ärisid.

Mõni neist on lausa rõhutatult eestipärane, kuid sisult ... teadagi.

Ühes muutus Raisakulli tengelpung paar kupüüri kergemaks ja paari-kolme metallimündi vörra raskemaks.

Seepeale hakkas Raisakulli vats millegipärast märku andma.

Avastaski sellise hubase paiga - Hansa tall.

Menüüst tellis Raisakull selle ülemise ribiolluse.

Oli valida liiter või pool õltsi, vähemat ei saanud, kuigi piisanuks kolmandikuga liitrist suu loputamiseks.

Kui Raisakull lõpuks restoranist välja visati, taipas ta ka pilti teha.

"Aga jah, eile nägin ma... pimedust .

Nii kaks-kolm tundi...

Siis jõudsin kottu."
Kodus haaras Raisakull küünlad, lõi kondiaurumasinale hääled sisse ja sõitis lahkunute sekka.