Tulge õige mõistusele

Tänalõunases raadiumis möliseti taas vaktsiini teemal – kas lubada mittevaktsineerituid vaktsineeritute hulka?

Ausalt üteldes, ega ma rohkem kuulanudki, sest ilus ilm meelitas mu välja. Tööd oli ka vaja teha – järgmise hooaja küte vajas varumist.

Teema manu tagasi tulles, ütleb minu loogika järgmist: kui ollakse juba süstid kätte saanud, ei tohiks enam muret olla – antikehad on vaktsineeritutel organismis olemas. 

Ometi ollakse paanikas, et mis nüüd saab?

Üks asi, mis mind üha enam mõtlema paneb, on see, et vaktsiini tootjad toodavad ja müüvad vist õhku antikehade asemel?

Või ma sain valesti aru?

Milleks siis see poleemika?

Äkki peaks mind ka mitte lubama teiste inimeste sekka ilmuda?

Sest ...

Mulle teadaolevalt pole mind vaktsineeritud ei läkaköha, leetrite, tiisikuse, sarlakite, lapsehalvatuse jms. vastu.Üleüldse polegi mulle mu esimestel elukuudel ühtki vaktsiinisüsti tehtud. Seda tõendab mu haiguslugu. Küll aga on teisi mu lähemaid sugulasi vaktsineeritud – esimesed süstid tehti neile sünnitusmajas.

Aiman isegi, miks mulle ei manustatud antikehi – verevahetus jäi hilja peale ning vast seetõttu unustati selles tohuvabohus mind süstida. Võib-olla loodeti kokkuhoidu – ehk kärvan maha? Nakkuslikku kopsupõletikku vastsündinuna ei ole just kerge üle elada. 

Mulle polnud isegi nime valmis vaadatud. See nimepanek tuli mulle kuu aega hiljem panna – kaua ma ikke nimeta teise ilma vahel pendeldades hinge vaagun.

Üldiselt võttes olen ma leetrid, sarlakid, tuulerõuged ja võib-olla veel mõne haiguse näiteks mumpsi läbi põdenud, nii, et mu organismis peaks olema noid antikehi. 

Kahtluseuss õgib üksjagu ka teooriat, et manustatud vahetusveres võis olla mingeid antikehi... aga kes see ikka tõendab. 

Üldiselt ütlen selle kohta, kui manatakse maapõhja mu ülikuulus laiskus, et mul on venelase veri.

Tulles tagasi mittelubamise teemasse – kas ma kui mittevaktsineeritu, peaksin ainult kodus istuma? 

Võib-olla pean inimeste sekka minemiseks hoopis mingi musta hõlsti üle pea viskama ja raputama lehmakella nagu pidalitõbine musta katku ajal?

Et vanas eas need ülalmainitud haigused palju raskemalt läbi põdeda tuleb, on tõsiasi. Mõnikord kooletakse sinna ära. Enamasti selle kättegi.

Mul pole midagi kaotada – kui minek, siis minek.

Ei huvita kedagi minu isik.

Mu surma puhul kantakse linnuke teatud lahtrisse, mis mind elavate registrist maha võtab ja õhatakse rõõmsalt: "Nähh! Üks lollakas vähem!"

Siia lõppu sobib väga hästi lugu Pööloy Gläänzilt

Tänane öölugu

Ma ei oska öelda, mis asi mind viimasel ajal Pööloy Gläänzi kuulama paneb - tänane ilm, mis vihmasabinast külluserohke või tähtede seis hullumaja observatooriumis - aga tänasesse öösse sobib ta nagu kokkupigistatud trääs silmaauku igatahes küll.  

Kuulan seda juba mitmet korda, istudes kerratõmbunult kiiktoolil, silmad vidukil, pleed ümber ning käes pooleliitrine kruus kuuma ja auravat hipikuseteed...

Kuidas ma kosjas käisin

Viimati Lõuna-Eesti tretil olles kutsusid külaeided mu endi sekka, tutvustasid mulle ühte kena naist ja hakkasid ümbernurgamesijuttu ajama ning vihjama, et vaba ja vallaline teine...

Jõudsin veel ringi vaadata ning tuvastada järgmist: meessoost isendid olid enamuses jalga lasknud, mõni üksik mulle jummelist võõras isand oli veel laua manu ja kallas viina kõrisse...

Seega isameest ei olnud kuskilt võtta.

Ohkasin raskelt – isegi kosjaviina ei mõiganud ma kaasa tarida.

See kõik tuli nii äkki, nagu pauk selgest välgust.

Õnneks taipasin kiirelt, mida ma tegema peaksin.

Käisin tagaruumes, võtsin sealt „laenuks” ühe pudeli, mille ma kosjaviinaks ristisin.

Kukrite ühte vana lugu

...mina lähen kosja

pidu panema,

teistel pole asja,

seega keelata...

ümisedes liikusin tagasi naiste sekka.

Mu õde tahtis ka manuliseks tulla, aga külanaised ajasid ta kätega vehkides ära.

"Näete, ristiinimesed, kosjaviin ja kosilane on kohal, aga isameest pole ning te peletasite isamehe asendaja emanaise ka nüüd minema..."

Aga vähemalt "laenuksvõetud" kosjaviinad võeti kenasti vastu. 

Tänane, tegelikult eilane öölugu

Jep, aga nii see kipub viimastel aastatel olema, et sõbrapäeval ei võeta minuga ühendust ja siis on sama tunne hinges nagu Bachi Sebastian üleilmselt  kuulutab: 

Samas, ega ma ka teistest parem ole... 

Öeldakse, et ajutine kestab igavesti

Mõned asjad kuhjuvad tahestahtmata pika aja jooksul – lähevad katki, siis üritad mingi valemiga parandada, näiteks mässid ajutiselt teibiga kinni ja mõneks ajaks jälle rahu majas kuni järgmine jupp üles ütleb.

Siis mõtled – järgmisel nädalal võtad ette ja asendad uue detailiga ning... 

Peidad silma alt ära.

Tegelikult saab järgmisest nädalast paar kuud ja ühel hetkel jääb parandamist vajav asi sulle pidevalt jalgu.

Siis alles saab süda täis ning hakkad tegutsema...

Aasta lõpul põles leiliruumis pirn läbi. 

Asenduspirni valides pidin teadma, mitu vatti see lamp kannatab. 

Kui kirjas on 100W, siis sinna 300W pirni ei tasu panna.

Kruvisin valgusti klaasist plafooni maha, et kaen pirni pealt.

Mingil hetkel kargas klaasist osa mu sõrmede vahelt põrandale kildudeks – plastist plafooniraam oli kuumust ja külma vaheldumisi kannatades nõrgaks kulunud.

Peale vandesõnade lendu laskmist tõstsin pilgu valgusti seinakinnituse suunas ning tõdesin, et ainuüksi pirni vahetamisest polnud tolku, tuli niiehknaa terve kupatus välja vahetada – kogu see valgusti oli aja jooksul nii pudedaks kulunud, et imestasin, mis imeloom seda koos hoidis?

Kaabli, mis läbi seina otse lampi voolu transportis, traadiisolatsioon oli samuti pude.

Panin kirja, mis vaja, käisin Tapal. 

Konsumis polnud kuumakindlat plafooni. 

Üritasin klienditeenindajaga jutu peale saada, aga see nähtavasti kartis mind, et manas omale „tal-on-kiire-näo” ette ja kadus mu silmist.

Järgmisel korral Tapale jõudes käisin Krismeti kaupluses ära – seal oli üks saunaplafoon olemas, aga suurem, kui see, mis mul pudeduse tõttu ära lagunes.

Jätsin tookord ostmata.

Aega edasi kruttides ostsin ikkagi sellesama valgusti ära. Lisaks veel paar nõuannet, kaablinuga ja paarimeetrine jupp kaablit.

Läks veel nädal-paar, kui toodi perforaator elik vasardrell.

Eilse pärastlõuna veetsin leiliruumi valguse saamise nimel saunas tööd vihtudes.

Kuna aga hõõgniidiga lampe eriti ei müüda enam, siis keerasin toast punase 25vatise peopirni kuni 40vatist pirni kannatava saunaplafooni sisse.

Kui punane pirn otsad annab, on järjekorras ootamas siniseks ja roheliseks võõbatud pirnid, kah 25vatised.

Led-pirne ei saa kuumas ruumis kasutada, nagu ma olen aru saanud.

Igatahes äge sai.

Järgmise projektiga sain täna ühele poole.

Kontoritooli käepidemed lagunesid eelmisel aastal ära – kord murdus üks pool, siis sai see teibiga kinni mässerdatud, mõni kuu hiljem murdus teine pool samamoodi, kuid siis polnud teipi käepärast. Lammutasin käe ja seljatoe(d) küljest ära ja seisma see projekt jäigi.

Täna jõllitasin – ilus ilm väljas, et teen selle tooli jälle istumisväärseks.

Garaažist tõstsin niiskuskindla vineeri välja, ketassaega jupp maha ja see omakorda pooleks.

Toas puurisin augud sisse ja kruvisin tooli kokku.

Robustne sai teine, aga ega ma müügiks tee.

Katsetulemused näitavad, et...

Käib küll! 

Kui ei käi, siis seisab! 

...ne dumat, kak sila jest...

Ilmselt ilm kihvatas mu eilse postituse peale ja vingatas "mis kuradi kevad?" ning saatis mulle kaela sihukese lumesaju, mis mu hingetuks võttis.
Lisaks sellele ei käinud suure ja võimsa Sitasoolika vallateid lahtiajav sahk tanumat lahti ajamas, mistõttu pidin ise lumelabidaga lahti rookima postiljoni jaoks tee, kes omakorda jäi tulemata. Selge see, et ta jäänuks sisse.
Alles siis, kui mina lõpetasin, ilmutas sahajuht huvi selle lõigu puhtaks küürimisega.
Ometi ma nägin teist enne lõunat sama tanuma teises otsas ukerdamas.
Kurat, on raske üks tänav puhtaks sahata ühe korraga, selmet kütust raisata tühisõites siia objektile?

Veidi vilu sohva

Raisakull on segaduses.

Ta alles toibub sünnipäevanädalapohmellist, mil mitte keegi isiklikult omas mahlas tal külas pole käinud ei õnne soovimas ega ka pitsi kokku löömas.

Niisiis manab Raisakull endale ette raskevee probleemi lahendamise ilme ja küsib süüdimatult, ise kõõritades kalendri poole pilke heites, ega ometi kevad ole ootamatult kätte jõund? 

Mõnes kohas vesi juba vuliseb vaikselt.

Nurga taha põit tühjendama minnes on Raisakullil varsti köielkõndija tunnetus jalgades, et võib juba nädalalõpus tsirkusesse tööle munsterdada.

Nõnda. 

Sunnitud paus on tekkinud.

Kuna aega jääb magamisest üle, on Raisakull hakanud vilusohveerima.

Paar lauseseletust Raisakulli moodi.

Post Scriptum – tõsta jalga!

Nota Bene – pane nooti (narkomaanide kõnepruuging narkoreidi ajal viimaseid triipe sisse ahmides jätmata asitõendeid võimudele)

La Dolce Vita – kae dollareid...

Tänane öölugu

See lihtsalt on kuradima hää lugu...

Öölugu

Täna hommikul unise peaga parasjagu kohvi rüübates ja oma sünnipäevatorti peale haugates tuli raadiumist kurb uudis.

Tänane öölugu

tuleb ei kuskilt mujalt kui ida poolt.
Mul igatahes võttis kananaha ihule...