Juba on kätte
jõudnud vanarooma tseesari-eelne seitsmes kuu, raip.
Mõtles siis
Raisakull oma noorepõlve koolitrügimise kah kirja panna, aga missa
ikka sellest kirjutad, kui tohtrid ajasid taga olematuid täisid
pedikuloosivaba papri tarvis.
Tikutoosiga miin
tuli viia sanepiidjaama uurimiseks, ega see radioaktiivselt plahvata - olgugi, et raadio röökis, kui Raisakul oma sitajunnist proovi jaoks
tüki võttis. Teate küll, annad küünemusta, võetakse su uurakil
tagumikust düsenteeriaproov, lisaks võeti difteeria jaoks
seedekulgla algusest pulgaproov, aga mis ninast võeti, pole aimugi.
Imelik, et need pulgad laboritädil segi ei läinud. Või
proovivõtmise käigus ikkagi läksid?
Siis pidi veel korra
sanepiidjaamas käima, kus anti paberid, mis pidid pediaatri käest
läbi käima.
Alles seejärel
tunnistas tohtritädi Raisakulli koolikõlbulikuks ja viskas
patsiendi oma kabinetist välja. Unustamata enne uksesulgemist
pabereid järgi visata...
Augustikuu viimane
päev kulus tegelikult bussis loksumisele ning oma larhvi
toimetamises Pööbelmanni instituuti, kus esimese asjana tuli üles
otsida oma korrus ja tuba, kuhu tuupurid määrati instituudi
direktsiooni poolt.
Et aega oli laialt
käes, otsustati orienteerumise käigus klassiruumide asukohad mällu
vajutada.
Septembri algus
algas nagu ikka aktusega, kus mõned anarhistliku loomusega isikud,
nagu Raisakull, Nõukogude Liidu hümni kuuldes
aegluubiskuubis-laadselt toolilt püsti venisid. Selja sirgu ajamise
lõpus näitas hümnus ise väsimuse märke, mispeale üliagarad
õpetajad tegid peale näomoonutuste ja hurjutamisi märkusi, mis
muidu ülipidulikul puhul ajaloo prügikasti prantsatasid.
Kaks-kolm nädalat
läks aega sissemollimiseks, mille sees sai käidud paar päeva
punaparunite man šefiks.
Ega siis Brežnevi
konstitutsioonipäev kaugel olnud, sellest veel kuu hiljem oli
kurikuulus SSORi aastapäev...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar