Pea igal töötaval
nädalapäeval on mul raadium lahti.
Vähe on noid aegu,
kus ma unustan pläralärakastihelide lahti päästmise.
Keskhommikuti
heliseb seal mingisugune järjeaaria või ooper.
Egas mina aru ei
taipa, milline muusikaline žanr kostab, kuna mulle neid pole
koolipõlves õpetatud. Tegelikult pole mind
muusika poole pealt mitte minutitki haritud, kuna toonases
kooliprogrammis polnud seda ette nähtud.
Niisiis, igal
tööpäeva enne lõunat kostab raadiumist katkend suuremast oopusest
nimega „Virgutusvõimlemine”. Või oli see sir(ts/g)utussõimlemine?
No ma võtan siis ka
oma asendi sisse nagu aaria esitaja seda soovitab.
Seejärel mattub
laulja hääl klaverihelide sisse.
Justkui häbeneks
kõrge klassiga elukutseline klahvitaguja amatöörlikku
häälekääksatust.
Lisaks saab klahverdaja laulja kiituse osaliseks, sest millegipärast kostab nüüd fraas „...väga
hea! Ja nüüd järgmiseks...”
Mina, kui kuulaja,
seisan juhmi näoga ega saa millestki aru.
Ja nii möödubki
see aeg, külmkapi, mille peal mul uudistekast möliseb, ees kõrvu
teritades, püüdes aru saada, millist kehaosa võiks liigutama
hakata.
Kui lõpuks kostab
lõdvestuskäsklus, laseb mu keha automaatselt kõhul ette vajuda.
Aga jah, seda
klahvitaguja taotud tillalaa-tallalaa-noodikesi saaks ju istudes ka
nautida!?
Ringhääling võiks
siiski rahvusooperist korraliku häälematerjaliga tenori või baritoni palgata
selle hädise räppari asemele, kelle hääl klaverimürast ikka üle
ei käi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar